Diplomaatias kasutatakse tihti termineid, mis näikse paslikumad olevat lavakunsti puhul. Näiteks kõneluste koreograafia, valesammud, Euroopa kontsert kokkuleppe nimetusena ja muud sellist. Võrdlused diplomaatia ja lavategevuse vahel on üpris kohased, sest nagu balletis või sümfooniakontserdil, on ka rahvusvahelises suhtluses tähtis eri mängijate kooskõlastatud tegevus. Ka erialased käsiraamatud, eriti vanemast ajast, toonitavad näiteks esinemisoskuse vajalikkust ja tähtsust.

Tänapäevalgi on diplomaatide elus kindlal kohal erinevad vastuvõtud, puhuti ka kultuurisündmused olgu siis näituste, kontsertide või lavastuste kujul. Kuid praegust aega ei anna võrreldagi meelelahutusdiplomaatia hiilgeaegadega 16.–18. sajandini. Kasutan seekordse jutu allikana Ellen Welchi raamatut "Diplomaatia teater". Teos keskendub küll peamiselt Prantsusmaale, kus antud nähtus kõige eredamalt kasutusel oli.

Euroopa õukondades moodustasid saadikud tollal tähtsa osa erinevate maskiballide ja muu meelelahutuse publikust ja tihti ka osalejaist. Teatritükid, kontserdid ja muu selline oli osa diplomaatilisest tegevusest ja riigi esindamisest. Tänapäeva terminites võiks seda nimetada "pehme jõu" kasutamiseks.

Monarhide rahvusvahelise väärikuse nimel nägid vaeva terved õukonnad, korraldamaks meelelahutusi, mille peamine eesmärk oli oma säraga välismaisele publikule mõju avaldamine. Monarhide vahel kujunes välja ka iselaadne võistlus meelelahutuste pakkumisel. Näiteks Taani kuningas Christian Neljas võlus diplomaatilisi külalisi nähtamatute kontsertidega. Pillimehed olid nimelt eraldi ruumis, mis oli ühendatud vastuvõtusaaliga eriliste helitorude abil.

Meelelahutusdiplomaatia tekkeks ja arenguks lõi soodsa pinna diplomaatilise esindatuse süsteemi väljakujunemine. See algas Itaaliast ja võeti mujal Euroopas omaks 16. sajandi teisel poolel. Sama sajandi algupoolest jõustus Euroopas ka niinimetatud "järjestuse reegel", mis pani riigid hierarhiasse tähtsuse järgi.

Mõneti peegeldas see õukondades valitsevat hierarhiat parunite, krahvide, hertsogite ja markiide vahel. Nii olid tavareeglite kohaselt kuningriigid tähtsamad kui hertsogiriigid ja nood omakorda kaalukamad kui vürstiriigid. Sellise hierarhia kujunemine pani paika ka diplomaatiliste esindajate istumised ja astumised ja seismised. Ikka tähtsuse järjekorras.

Õukondades toimuvate etenduste puhul oligi publik tihti tähtsam kui laval toimuv. Mittediplomaatiline publik ja ka riikide esindajad jälgisid, kes kus istus, saades seeläbi teavet hierarhiast ja selles toimuvatest muudatustest. Tänapäeva vastuvõttudel riigipeade juures on asi lihtsam, diplomaatide järjekorras viimane on kõige viimasena saabunud suursaadik, olgu ta kasvõi USA oma. Ja tasapisi nihkutakse ettepoole. Varasel uusajal oli aga pilt keerulisem.

Meelelahutusdiplomaatia osa oli tihti ka saadikute osalemine balletis või muus etenduses. Õnneks valiti monarhide esindajaid teistesse õukondadesse aristokraatia seast ja neil oli tollal juba eluks valmistumise osa tantsimine, ratsutamine, tihti ka laulmine või mõne muusikariista mängimine. Lavastuses osalemise puhul oli omaette teema pakutud roll. Nimelt oli tihti tegemist allegooriatega, mis käsitlesid rahvusvahelisi suhteid ja sündmusi. Laval olijad kehastasid sellisel puhul riike või mõni ka tervet Euroopat.

Meelelahutusdiplomaatia hiilgeaeg käivitus Prantsusmaal tõenäoliselt kuninganna Catherine de Medici tõttu, sest too importis pärast abiellumist Henri Teisega Pariisi Firenze õukonnaetenduste tava. Etenduste rõhk oli balletil, mis kujutas tõenäoliselt ideaalset segu muusikast, tantsust, poeesiast ja visuaalsest kunstist üldisemalt. Lisaks võis balletikeel olla eelistatud diplomaatilise sõnumi edastamiseks oludes, kus ebamäärasus oli kohasem kui selgus.

Tuntuim meelelahutuste kooslus tollest ajast on ilmselt Prantsusmaal Hispaania piiri lähistel Bayonne'is toimunu. Tollase tava kohaselt olnud kuninganna ringreisil riigis, et rahvaga kohtuda, või täpsemini – ennast rahvale näidata.

Igal juhul vältas ringreis 829 päeva ja mingi aeg veedeti Bayonne'is. Seal korraldatu on suhteliselt hästi teada seetõttu, et kuninganna käskis toimunu raamatusse kirjutada, selle põhjal visandas üks kunstnik rea sketše ja nende alusel kudusid Hollandi gobeläänikunstnikud suure teose, mida tänini Uffizi galeriis näha saab.

Sisu poolest on toimunu hea näide meelelahutuse ühendamisest diplomaatiaga – suhete parandamine Hispaaniaga, läbirääkimised Türgi saadikuga, konsultatsioonid briti õukonna esindajaga ja muudki.

Meelelahutusdiplomaatia pakkus võimalust saadikute kontaktideks nii-öelda neutraalsel pinnal ilma tähelepanu äratamata. Selle diplomaatiavormi tuntud näited on tõenäoliselt ka kardinal Richelieu tellitud kolm lavastust Euroopa oleviku ja ka tuleviku teemal. Paraku pärast Prantsuse revolutsiooni meelelahutusdiplomaatia tase langes, enam ei olnud tegemist õukonnas pelgalt diplomaatidele suunatud etendustega

Lühidalt tasub markeerida ka tõika, et näiteks Ottomani impeeriumit ja Vene tsaaririiki peeti Euroopa kultuuri välisteks nähtusteks ja nende saadikuid tihti ei kutsutudki osalema. Türgi sultan olla selle teesi kinnitusena kord peksnud puruks talle kingituseks saadetud orkestri pillid, kuna pidas muusikat oma sõjaka hinge sihiteadlikuks pehmendajaks.

Tänapäeval on kogu sedalaadne tegevus taandunud termini "kultuuridiplomaatia" alla. Ehk esinemiskunst ei ole diplomaatiast kadunud, aga pilt on demokraatlikum. Kuid sõnumi saatmine kunsti vahendusel on endiselt võimalik.

See taustajutt on diplomaatia varasema ajaloo sarja viimane. Siit edasi loodan jõudumööda tutvustada mõningaid vanemaid ja uuemaid raamatuid diplomaatiast, eelkõige memuaare ja reisikirju, samuti ehk muudki diplomaatiaga seotut.

Viited lugemishuvilistele​

• Ellen R. Welch "A Theater of Diplomacy. International Relations and the Performing Arts in Early modern France", 2017.
• (PDF) Cultural diplomacy: Beyond the national interest? (researchgate.net)
• oscarsonSpencer.pdf (georgetown.edu)