Kreekat peetakse küll demokraatia ja üldse meie tsivilisatsiooni hälliks, kuid diplomaatia osas lähevad arvamused lahku. Kreeka diplomaadid ja uurijad väidavad, et Vana-Kreeka ajastust on pärit väga palju tänapäeva diplomaatilise suhtlemise põhimõtteid. Kuid leidub arvukalt ka ajaloolasi, kelle arvates Vana-Kreekas süstemaatilist diplomaatiat ei olnud ja sealne pärand olla kiduravõitu.

No ei tea, kui võtta kätte Sir Frank Adcocki ja Doktor Mosley 1975. aastal ilmunud raamat "Diplomaatia Antiikses Kreekas", siis on seda umbes 280 lehekülge. Seega on siiski, millest rääkida, sest neid samateemalisi üllitisi on ju teisigi ja isegi mahukamaid.

Skeptikute kahtluste osas tasub meenutada, et varase Kreeka linnriigid olid vähe bürokraatlikud ja nende kodanike huvid olid valdavalt seotud siseriiklike asjadega. Ateena puhul on säilinud mitmeid lepinguid, aga need on vaid tekstid või nende osad, lepinguteni jõudmise protsessist on ülevaade hägusem.

Kõige enam kasutatud näide tolle aja diplomaatiast ja ehk ka tolle ajastu suurim mõjur tänapäeval on Thucydides ja tema ainus teos "Peloponnesose sõjast". Kuid seda allikat on mõtet eraldi käsitleda.

Muidu võiks aga väita, et Kreeka diplomaatia algas ilma pärandita, millele tugineda. Varasemasse aega jäi vaid eepos elik kirjanduslik taust. Ja nii saigi Odüsseus sõnaosava ja leidliku diplomaadi kuvandiks. Tugines ju Kreeka tollane diplomaatia eelkõige kõneoskusele kui mõjutamisvahendile. Samad oskused pädesid ka linnriikide kodustes asjaajamistes.

Öeldakse, et iga tollane Kreeka riik oleks võinud rahulikult eksisteerida ka naabrite olemasoluta. Piisas suhetest valitsejate ja ühiskonna ülaastmel olevate isikute vahel. Samal ajal olid linnriikide ja nende kolooniate vahel sidemed, mis tuginesid ühisele religioonile ja lojaalsusarusaamadele. Peamine põhjus naabriga arvestamiseks võis olla sõjaoht. Sellises olukorras sündis liite ja nende puhul kokkuleppeid, mis omakorda vajasid läbirääkimisi.

Ei hakka linnriike eraldi kajastama, olgu siis tegemist nime poolest tuttavate Ateena, Sparta või Korintosega või mõne nüüdisajal täiesti võõrana kõlava nimega. Neid riike ja riigikesi oli sealkandis tollal ju paarsada. Vaatame pigem mõnda üldist diplomaatiatrendi, mis tänapäeval tuttavlik.

Kõigepealt kordame, et diplomaatia tugines suulisele suhtlusele, kuna hellenismi ajastuni kirjalikku suhtlust eriti ei olnud. Olid aga erineva tasemega missioonid, mida võiks nimetada diplomaatilisteks. Neile saadetavaid isikuid tituleeriti erinevate nimetustega. Olid heeroldid ehk kerykes, ainsuses keryx. Siis saadikud ehk presbeis, ainsuses presbus; ja sõnumitoojad – angelos. Kõige laiema tähendusega oligi angelos ja seda terminit kasutati tihti ka saadiku rolli täitja kohta.

Pikima traditsiooniga olid heeroldid. Neid peeti jumal Hermese järglasteks ja nagu Harold Nicolson on oma klassikalises teoses "Diplomaatia" märkinud, mõjus see seos diplomaatia mainele kehvalt. Hermes seostus nimelt kreeklaste jaoks ka võrgutamise, trikitamise ja vargustega. Juba sündimise päeval olla Hermes varastanud vennalt Apollolt 50 karilooma. See temp meeldinud aga Zeusile nii väga, et ta hakkas kasutama Hermest delikaatseteks missioonideks. Sellise kaitsejumalusega oli vist raske erilist austust oodata…

Igal juhul olid heeroldid jumaliku kaitse all, mida võiks nimetada ka immuniteediks. Teistele saadikutele taoline kaitse ei laienenud. Kui riigid soovisid sõja ajal käivitada poliitilisi kõnelusi, saadeti hakatuseks heerold asja läbi rääkima ja delegatsiooni turvalisust tagama.

Heeroldilt eeldati eriti head sõnaseadmise oskust ning ka head ehk siis tugevat häält ja selget diktsiooni, mis on ka loogiline, sest helivõimendust ju tollal ei tuntud. Heeroldid tegutsesid harilikult üksinda, kuna saadikud, presbeis, toimisid rühmana ja nende staatus oli poliitilisem. Neil ei olnud diplomaatilist kaitset, kuigi üldiselt oli nende solvamine üpris riskantne mainet kahjustav ettevõtmine.

Saadikuid valiti poliitiliselt aktiivsete kodanike seast ja delegatsiooni suurus sõltus harilikult külaskäigu tähtsusest. Saadiku töö ei olnud tasustatav, see oli pigem mainekujunduslik ettevõtmine.

Tänapäeval tundub tuttavlikuna selline amet, nagu proxenos. See amet oli ka lähim, milleni kreeklased jõudsid teises riigis püsiva esindatuse plaanis. Sisuliselt oli meie mõistes tegemist aukonsuliga, kes oli elukohariigi kodanik, kuid esindas mõne teise riigi huve.

Proxenose amet oli päritav ja seeläbi tagati ka riigi esindatuse järjepidevus teises riigis. Harilikult tagati proxenosele ka poliitiline varjupaik, kui võõrriigi esindamisega asukohariigis ohtlik olukord tekkis. Tuntud aukonsuleist tasub märkida Demosthenest, kes esindas Ateenas Teebat.

Vanas-Kreekas oli diplomaatia puhul suur roll ka religioonil, seda nii sisus kui ka vormis. Kreeklaste elus ei olnud nimelt ilmalikul ja religioossel sfääril suurt vahet. Näiteks erinevate lepingute säilitamiseks olid paslikud paigad usukeskused, kus peeti ülekreekalisi festivale. Samad festivalid pakkusid ka soodsa võimaluse aruteludeks eri teemadel.

Kui varaseid Kreeka riikidevaheliste suhete vorme vaadata, siis üks neist oli amfiktüoonia ehk usuliiga. Olemuselt oli taoline liiga regionaalne või kohalik liit, millel oli ühine usuline keskus. Vormiliselt taolisel liigal poliitilist mõju ei olnud, kuid vajadusel võisid nad kujuneda poliitiliste või sõjaliste dispuutide kohaks.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuna Vanas-Kreekas riigid omavahel sõdisid ning erinevaid liite sõlmisid, siis oli diplomaatiline tegevus neile igal juhul nii või teisiti vajalik.

Viited lugemishuvilistele​

• Sir Frank Adcock; D.J.Mosley "Diplomacy in Ancient Greece" – N.Y., 1975.
• Harold Nicolson "Diplomacy" – 1939 (3rd ed 1969).
• The Development of Ancient Greek Diplomacy - Persée (persee.fr).