Sõda Ukrainas, sellest tulenev Teise maailmasõja monumentide eemaldamine ja osa (ja tõesti vaid osa) vene taustaga inimeste valuline reaktsioon sellele nii Eestis kui ka mujal on vallandanud elava arutelu aastakümneid Vene inforuumis elanud vene diasporaa identiteedist ja vaadetest nii Ida- kui Lääne-Euroopas.

Eriti terav on see probleem muidugi Balti riikides, kus sellised inimesed moodustavad arvestatava osa meie ühiskonnast. Selles arutelus jääb vajaka arusaamisest, kuidas on omavahel seotud kollektiivne mälu, monumendid, kui kohad, mis seda kinnistavad, ja identiteet.

Nagu on selgelt näha Narva tanki äraviimise järel, ei tee monumentide mahavõtmine iseenesest olematuks minevikunarratiive, mida need mälestusmärgid esindavad. Meie ülesanne ühiskonnana on tegeleda nende narratiividega.

Mälu sekuritiseerimine

Eesti politoloog Maria Mälksoo on juhtinud tähelepanu mälu sekuritiseerimise ehk julgeolekustamise negatiivsetele tahkudele nii Venemaal kui ka Balti riikides.

Mida tähendab mälu sekuritiseerimine? Seda, et mineviku küsimused seotakse otseselt kollektiivse identiteedi külge ja minevikunarratiivide kahtluse alla seadmist tajutakse kogu kollektiivse identiteedi kahtluse alla seadmisena.

Suure Isamaasõja müüt, mille Vladimir Putin Nõukogude Liidult üle võttis, on nõukogudejärgse Venemaa alust rajav narratiiv. Selle abil mõtestavad venelased end kui Euroopa päästjaid natside käest. See ei ole küsimus mitte lihtsalt Teise maailmasõja mäletamisest, vaid identiteedist, sellest, kes venemaalased enda arvates rahvana on.

Just seepärast kasutab Putin Ukraina sõja õigustamiseks sedasama venelastele armsat Suure Isamaasõja müüti, põhjendades sissetungi denatsifitseerimise vajadusega, sest ta teab, et see töötab.

Prantsuse sotsioloog Maurice Halbwachs, kes pani 20. sajandi esimesel poolel aluse kollektiivse mälu uuringutele, näitas juba siis, et üksikisikud ei saa mõtestada oma kohta ajaloos ilma sotsiaalsete mäluraamideta. Need kollektiivsed raamid, mida juurutavad reeglina riigid ja ühiskonnad, võimaldavad üksikisikutel mõista oma kohta ajaloos ja kohandada sellesse oma isiklikud mälestused minevikust.

Kuna arvestatav osa Eesti venelastest on elanud aastakümneid Vene inforuumis, on selge, et nad toetuvad neile kollektiivsetele raamidele, mis selles infokultuuris on olnud kättesaadavad. Raske on venelastele ette heita, et nad ei mäleta stalinistlikke repressioone, kui Venemaal ei ole kunagi loodud sotsiaalseid raame oma riigi vägivaldse mineviku mäletamiseks. Selle asemel on pakutud kangelaslikke müüte Euroopa päästmisest nende enda käest nii minevikus kui olevikus.

Just nii saab seletada kaadreid ära viidud tanki taga nutvatest naistest ja lastest, mis on suuremale osale Eesti avalikkusest siiralt arusaamatud. On kurb, et neil inimestel ei ole muid narratiive oma mineviku mõtestamiseks siin riigis, kui need, mida sümboliseerib see tank. Aga miks see nii on ja mida saame selles olukorras teha?

Praeguses avalikus arutelus on peamiselt kõlama jäänud üleskutsed lõputuks survestamiseks: võtame kõik monumendid maha, sunnime kõik eesti keelt rääkima, vähendame kodanikuõigusi jne.

Selles sõjaudus paratamatult äärmustesse kalduvas rahmimises kipub ähmastuma meie tegelik eesmärk. Kui Venemaa on meile viimaste kümnendite jooksul oma sissetungidega Grussiasse ja Ukrainasse midagi õpetanud, siis on see arusaam, et tugevaim relv meie imperialistliku naabri vastu on sidus ühiskond. See teeb Putini relvituks. Kuid kas valimatu survestamine nii retoorilisel kui ka poliitikate tasandil aitab meid sidusama ühiskonna poole?

Praeguses olukorras on Eestil laias laastus kaks võimalust.

Esimene puudutab küsimust, miks ei ole teatud osa venelastest võtnud omaks Eesti ühiskonnas levinud kollektiivset mälu ja sotsiaalseid raame oma mineviku mõtestamiseks. Üks põhjus on see, et Eesti viimase kolmekümne aasta jooksul samuti suuresti sekuritiseeritud arusaam minevikust on väga kitsas ja on jätnud kohalikele venelastele vaid okupandi rolli. Mõistagi, kes tahaks mõelda endast igavesti kui okupandist. Kas Eesti ühiskond oleks saanud ja endiselt saaks siin pakkuda mäluraame, mis mahutaks suurema hulga inimeste kogemusi? Kindlasti.

Kollektiivse mälu uurijad on üldiselt ühel nõul, et taasiseseisvunud Balti riikide probleem on olnud see, et kogu süü 20. sajandi vägivalla eest on pandud Nõukogude Liidule ja ei ole tahetud mäletada seda, et vägivald, mis tuli küll väljast, haaras endaga kaasa ka kohalikke.

Ühiskonnana mõistame end kui küüditatute ja represseeritute järeltulijaid ega ole tahtnud mäletada, et Nõukogude Liidul aitasid inimesi küüditada ja represseerida, natsidel juute tappa ja sõjakuritegusid toime panna, venelastel kasvõi sedasama Narvat maa pealt pühkida ka eestlased. Ükskõik millised on meie isiklikud perekonnalood, ühiskonnana peame võtma vastutuse ka selle ajaloo eest.

Ühiskondlik arutelu selle üle, mida meil on peale ohvrirolli Teise maailmasõja ajast veel õppida, pakuks võimalusi ka kohalikel venelastel selle minevikuga samastuda. Ka nende perekonnalood sisaldavad nii vägivalla ohvrite kui toimepanijate kogemusi.

Teine võimalus on loobuda mälu sekuritiseerimisest, hoiakust, et need, kes ei samastu meie ohvrinarratiiviga Teisest maailmasõjast, on automaatselt meie vaenlased. Tuleks keskenduda olevikule ning otsida ühisosa. Vabanemisega 1990. aastate alguses ja riigi ülesehitamisega viimase kolmekümne aasta jooksul andsid Baltimaad maailmale suure õppetunni. Me tulime Nõukogude Liidu lagunemise protsessist läbi peaaegu ilma vägivallata ja oleme üles ehitanud Ida-Euroopa ühed edukamad riigid.

Selle õppetunni mõju näitas hiljuti Balti keti idee laenamine Hongkongi protestiliikumise poolt. Selle õppetunni jõud on viimastel kuudel kõlanud ka peaminister Kaja Kallase esinemistes rahvusvahelisel areenil. Selle saavutuse nimel on ohvreid toonud ja sellesse oma elutööga panustanud kõik inimesed, kes siin elavad.

Meie inimeste majanduslikud ohvrid on olnud eriti suured ja praegune olukord nõuab neid meilt jälle. Aga meil on vaba ja demokraatlik riik, kus saame usaldada nii valitsejaid kui ka ajakirjandust, ja – mis Ukraina sõja valguses on saanud eriti väärtuslikuks – kus valitseb rahu.

Me peame keskenduma neile väärtustele, mis aitavad hoida seda riiki ja meie inimeste viimase kolmekümne aasta jooksul tehtud elutööd. Seda saab teha vaid püüeldes sidusama ühiskonna poole, seda nii majandusliku võrdsuse kui ka ühiste väärtuste mõttes.

Ühtne Eesti kool

Eesti on mitmekultuuriline ühiskond, tahame me seda või mitte, ja tema tüürimisel tuleb seda arvestada. Seetõttu on praegu võtmetähtsusega liikuda edasi ühtse Eesti kooli loomisega, mida teadlased on juba aastaid pidanud Eesti arengu ja julgeoleku võtmeküsimuseks, aga mis on viimasel ajal olnud rohkem kui ühe partei poolt kahetsusväärselt politiseeritud.

Tuleb luua paremad võimalused erinevate kodukeeltega laste koos kasvamiseks ja õppimiseks, mis annaksid neile hiljem üksteisemõistmise ja võrdsed võimalused ühiskonnas osalemiseks. Ühtne Eesti kool lahendaks iseenesest nii riigikeele oskuse kui ka vastakate minevikunarratiivide probleemi.

Paradoksaalselt näitab Ukraina meile siin mitmerahvuselise ja mitmekeelse ühiskonnana teed. Ukraina eest ei võitle selles sõjas mitte ainult etnilised ukrainlased või ukraina keelt rääkivad inimesed. Ukraina eest võitlevad ka venelased ja venekeelsed inimesed, ka paljudest teistest endistest Nõukogude Liidu vabariikidest pärit inimesed, kes on viimase kaheksa aasta jooksul, hiljemalt alates Krimmi annekteerimisest aru saanud, et elavad riigis, mis on parem kui poliitilise opositsioonita, vaba ajakirjanduseta, majanduslikult korrumpeerunud Venemaa.

Nii peab olema ka Eestis. Keskendugem väärtustele, mis teevad meist parema riigi, kui seda on Venemaa, ja kaasakem selle pidevasse loomisse ja hüvedest osa saamisse võimalikult palju inimesi hoolimata nende etnilisest rahvusest või kodukeelest. Ainult nii liigume sidusama ühiskonna poole, mida ei saa lõhestada isegi Putin.

Eneken Laanes on võrdleva kirjandusteaduse professor ja juhib aastatel 2020–2024 Euroopa Teadusnõukogu rahastatud teadusprojekti "Tõlgitud mälu: Ida-Euroopa minevik globaalsel areenil".