Valitsuse otsusel valmis justiitsministeeriumis hiljuti eelnõu, mille eesmärk on tagada, et punamonumente ja teisi ühiskonna õiglustunnet riivavaid objekte Eesti avalikus ruumis tulevikus enam ei oleks.

Eelnõu pakub kohalikele omavalitsustele kaua igatsetud selgesõnalist tuge, et vallast või linnast punavõimu ülistavad monumendid ära koristada. Konkreetset õigusnormi, millele omavalitsus oleks saanud selles ettevõtmises tugineda, pole seni ehitusseadustikus kahjuks olnud. Kui enda omandisse kuuluvate monumentide puhul sai omavalitsus veel tegutseda vastavalt vajadusele, siis eramaal asuvate monumentidega paraku mitte.

Tänu kavandatavatele muudatustele võib peagi kõikjal Eestis Nõukogude okupatsioonile lõplikult joone alla tõmmata, isegi seal, kus omavalitsused ise punamonumentidest loobuda ei sooviks.

Nimelt näeb eelnõu ette, et kui omavalitsus seaduse jõustumisest kolme kuu jooksul tegutsema ei hakka, on riigil õigus sekkuda, määrates sunniraha või asudes ise monumenti eemaldama ning nõudes vastavad kulud hiljem omavalitsuselt sisse. Haldusjärelevalvet kohalike omavalitsuste üle hakkab teostama justiitsministeerium.

Lisaks loob valitsus ka komisjoni, millel on õigus vaidluste korral nõu anda, kas kõnealune rajatis vastab nõuetele või mitte ja kas see tuleb teisaldada.

Kuigi oleme eelnõule väga palju positiivset tagasisidet saanud, on ette tulnud ka vastupidist. Näiteks kultuuriminister Piret Hartman on öelnud, et tema arvates kustutatakse punasümbolite eemaldamisega eesti rahva kannatused ajaloost.

Sellega ei saa kuidagi nõustuda. Ajalugu vajab kahtlemata meeles pidamist, kuid pole mõeldav, et okupatsiooni mäletamiseks peame jätkuvalt elama okupatsioonivõimu ülistavate monumentide keskel. Sellise lähenemise kohaselt peaks ka naiste turvakodu ees paiknema naist peksva mehe monument, et "meenutada" ohvrile vägivallatsejat.

Ajaloolise või ka kunstiväärtuse poolest olulisemaid monumente saab eksponeerida muuseumis, kus need minetavad oma ülistava tähenduse, taandudes tükikeseks ajaloost, mida peab mäletama, kuid mitte enam kummardama. Ei ole ju mõeldav, et kunstiliselt hästi teostatud monumendil on rohkem õigust okupatsiooni kiitmist avalikus ruumis jätkata, kui mõnel tagasihoidlikumal monumendil.

Punamonumentide likvideerimine ei ole ajaloo ümberkirjutamine, nagu leiab Hartman. Vastupidi, see lõpetab okupatsiooni põlistamise ning kõrvaldab avalikust ruumist sümbolid, mis räägivad okupantidest kui Eesti vabastajatest. Pealegi, mälestus okupatsioonist jääb meile kahjuks alles ka pärast punamonumentide teisaldamist. Meenutagem kasvõi Tallinna vanalinnas tühjaks pommitatud Harju tänava memoriaali 1944. aastal märtsipommitamises hukkunud inimestele. Oma lugu räägivad jätkuvalt ka suuresti hävinud vanalinn Narvas või Pärnus.

Hartman eksib ka selles, et eelnõuga hakatakse hävitama kultuuriväärtusi. Estonia laemaaling jääb sinna, kus see on. Küll aga saaks eemaldada lava kohalt Nõukogude sümboolika, kui seda juba varasemalt tehtud poleks. Samal ajal leidub Eestis endiselt lavasid, mida kaunistavad sirbid ja vasarad, mõjutades seeläbi külastajate meelsust. Kui aga majade välisfassaadil asuvatel viisnurkadel sama mõju pole, siis need võivad endiselt stalinistliku arhitektuuri külge jääda.

Väärtusküsimustes teatavasti ainuõiget tõde pole ning lähtuda tulebki ühiskondlikust tunnetusest. Seetõttu on oluline kaalutlusõigus, mida eelnõu erinevatel tasanditel võimaldab. Esmalt saab konkreetset objekti hinnata omavalitsus, järgmise instantsina justiitsministeerium.

Viimaks saab vaidlusalusele objektile hinnangu anda ka valitsuse loodav komisjon, kuhu võib kaasata eksperte, sh muinsuskaitsjaid. Iga objekti tuleb ja saab seega hinnata eraldiseisvalt ja sisuliselt ning väärtusliku pärandi kadumist karta pole.

Olukorra kiire lahendamise huvides on eelnõus välja pakutud ka kindel ajaline piir monumentide eemaldamiseks: kolm kuud seaduse vastuvõtmisest. Kui omavalitsus jääb ülesandega hätta, alles seejärel tuleb riigil sekkuda.

Ideaalis võinuks kõik Eesti omavalitsused tegutseda juba ammu sama otsustavalt kui Rakvere või Tartu. Paraku ei ole see nii olnud, seda näeme Tallinna ja Narva näitel. Seega tuleb riigil teatud juhtudel siiski sekkuda ja nüüd saab selleks olema ka selge õiguslik alus. Head eeskuju punamonumentide eemaldamisel on juba näidanud näiteks Läti: Riias asunud suur obelisk eemaldati väga kindlameelselt ja rahulikult. Me ei ole sellel teel üksi. Aeg on küps, et Eesti punamonumentidest puhastada.