Kommentaar ilmus algul portaalis Edasi.

Pealispinnal on Narva tanki ja teiste punamonumentidega kõik väga lihtne. Ajaloost tulnud monumentidega sõdimine ei ole küll õilis tegevus, aga Vladimir Putin on teinud kõik endast oleneva, et need monumendid ka praegu aktuaalseks muuta. Toimib lihtne põhimõte: agressori sõbrad on Sinu vaenlased ja see, mille abil agressor üritab oma sõda õigustada, saab väärida vaid hukkamõistu.

Kremli identiteedi üks alustaladest on soov tugineda ja tegelikult ka taas kogeda uhkust Teises maailmasõjas saavutatud võidu üle. See nägemus eirab täielikult võimalust, et Punaarmee tegi lisaks fašismi hävitamisele ka midagi valesti. See nägemus eirab kannatusi, mida järgnev punaokupatsioon tõi Ida-Euroopale.

Mul on omamoodi kahju, et Stalin rikkus venelaste suure võidu fašismi üle oma imperialistlike ambitsioonidega. Aga kui Venemaa Föderatsioon kasutab Teisest maailmasõjast pärit retoorikat, õigustamaks oma agressiooni Ukrainas, on ka Narva tank saanud jälle väga konkreetselt agressori lisatähenduse.

Tanki allesjätmine tähendab Vene agressiooni õigustamist. Selles olukorras ei ole ma nõus, et Eestis on üks punatank sellisel positsioonil, kus tavaliselt hoitakse austust väärivaid objekte.

Läheme eestlaste alateadvusesse

Ometi tasub minna vaatama ka eestlaste eneseteadvuse neid alateadlikke tunge, mis on meid omal viisil praegu radikaliseerunud. Kust meie otsus on sündinud? Miks nüüd?

Eesti taasiseseisvumise järel 1991. aastal valitses Nõukogude pärandina siia jäänud vene elanikkonda kahetine suhtumine, millest kujuneski järgnevateks aastateks sõnastamatult kaks võistlevat strateegiat.

Esimene neist nõudis kõige nõukogudepärase kohest hävitamist ja kõikide venelaste lahkumist. Teine tajus realistlikumalt, et see ei ole lihtviisil võimalik, ning panustas lootusele, et ajaga toimub leppimine ja kokkukasvamine.

Eesti riigi esimesed sammud olid seetõttu aeg-ajalt vastuolulised. Ühest küljest ütles värske põhiseadus, et tegemist on Eesti rahvusriigiga, kus eelistatakse eesti keelt ja kultuuri, ning teisalt rääkis sama põhiseadus, et kõik on võrdsed seaduse ees sõltumata oma taustast.

Kodakondsusseadus lõi faktiliselt venekeelse elanikkonna grupi, kellele anti sõnum, et nad ei ole siin armastatud. Nende inimeste soovile sulanduda Eesti ühiskonda ilmselt palju ei panustatudki.

Samal ajal jäeti alles terve rida punamonumente, säilitati eraldi vene kool, ilmusid venekeelsed ajalehed jne. Aja möödudes näis, et sulandumise strateegia töötabki.

Integratsiooni raportid näitasid, kuidas samm-sammult suurenes nende mitte-eestlaste hulk, kes valisid Eesti kodakondsuse, õppisid eesti koolides jne. Ka ametliku poliitika tasandil toimus karmima rahvusliku poliitika taandumine. Selle asemel anti ka mittekodanikele õigus valida kohalike omavalitsuste valimistel.

Esimene raputus tuli 2007. aasta pronksiööga. Nii eesti kui vene kogukond käsitles ennast ohvrina. Eestlaste jaoks oli aga märgiline, et see meeleavaldus, mis algas nõudmisega austada hukkunud vanaisasid, pöördus millekski muuks.

Ma olin ise tol märuliööl Vabaduse väljakul ja nägin seal agressiivseid vene noorukeid skandeerimas: "Rossija, Rossija!" Seda nägid ka Eesti televaatajad. Ühtäkki ei olnud enam tegemist fašismi üle saavutatud võidu mälestamisega, vaid me nägime, et vene elanikkonna sees on üks grupp, kelle jaoks kõik taandub Venemaa impeeriumi kuvandile.

Kui eelnevate diskussioonide käigus oli ka neid eestlasi, kes ei tahtnud monumentide ja ajalooga sõdida, siis meie vabadusele vaenuliku impeeriumi sõjahüüd sundis järele mõtlema.

Kummatigi tuleb järgnevat perioodi käsitleda integratsiooni võidukäiguna, sest suud olid justnagu puhtaks räägitud. Tundub kummaline, eks? Eestlased olid oma tahtmise saavutanud ja pronkssõdur teisaldatud, ent samal ajal aktsepteerisid eestlased üha rohkem oma vene kaasmaalaste eripärasid.

Popkultuur on selle parim näide. Ühtäkki oli popmuusika lavadel vene taustaga lauljaid, kes võeti omaks. Kui Eesti oli tervelt kaks korda Eurovisioonile saatnud eesti keelt vene aktsendiga rääkivaid lauljannasid, siis on see märk üksteisega kohandumisest. 20 aastat tagasi ei oleks olnud võimalik, et "Aktuaalse kaamera" eestikeelses väljaandes esineb vene aktsendiga Anton Aleksejev ja teda armastavad paljud eestlased. Ma isegi ei räägi enam vene sportlastest Eesti esindusmeeskondades.

Hoopis ootamatu on aga poliitika näide, kus kõige rahvuslikumad rahvuslased ühtäkki leidsid, et rahvusriigi tagaajamine ei olegi peamine teema, vaid sarnaselt vene ja ameerika konservatiividega hakati võitlema samasooliste abielude, moslemite jne vastu. Ja tõsi, Eesti vene elanikkond ongi keskmiselt konservatiivsemate vaadetega kui keskmine eestlane.

Sotsioloogilised küsitlused

Ka sotsioloogilised küsitlused näitasid eesti ja vene kogukonna tegelikku lähenemist, isegi kui avaliku teadvuse pealiskaudsuses eksisteeris ikka selge lõhe. Võtame kaitseministeeriumi regulaarse uuringu riigikaitsest. Seal on muu hulgas esitatud küsimus, kui uhked ollakse Eestis elamise üle.

2022. aastal oli venelastest neid, kes pole üldse uhked, neli protsenti ja pigem ei tunne uhkust 11 protsenti. Lisaks veel ükskõikseid 15 protsenti. See tähendab, et meil on tervelt 70 protsenti mitte-eestlasi, kellega meil on loodetavasti ühine tulevik. Ja teistpidi neli protsenti potentsiaalselt vaenuliku hoiakuga ("Avalik arvamus riigikaitsest 2022", Tellija kaitseministeerium, Uuring: Eesti Uuringukeskus OÜ, kevad 2022).

Läheme edasi. Otsides hoiakuid, mis konfliktis võivad osutuda vaenulikuks, näitab uuring, et seitse protsenti mitte-eestlastest ei pea kindlasti vajalikuks osutada relvastatud vastupanu rünnaku korral. 16 protsenti arvab, et tõenäoliselt ei ole taoline vastupanu vajalik.

Need suurusjärgud on püsinud viimased kaheksa aastat ja osutavad, et sõltuvalt võimaliku kriisi arengust elab Eestis umbes 4–25 protsenti Eesti Vabariigile ebasõbralikke mitte-eestlasi.

Tasakaalu huvides peab mainima, et ka eestlaste hulgas oli näiteks relvastatud vastupanus kahtlejate hulk veel möödunud aastal kombineeritult umbes 14 protsenti, kuid Ukraina sõja puhkedes vähenes nende hulk viie protsendini.

Need numbrid on üpris sarnased teiste lääneriikide üldiste trendidega, selle vahega, et meie "põliselanikkond" näitab Euroopa keskmisest suuremat kaitsetahet, sest võimalik ohufoon on meil pidevalt kõrgel, samal ajal Lääne-Euroopas ei kujutata ette, et nende riike võiks ähvardada eksistentsiaalne oht. Sarnased on ka migrantide ja nende järeltulijate hoiakud.

Näiteks Prantsuse moslemi taustaga elanike lojaalsus vabariiklikele ilmalikele väärtustele sarnaneb meie vene taustaga elanike hoiakutega. Enamik püüab leida oma kohta uues koduriigis, samal ajal kui kogukondlikust kultuurist tulenev surve on radikaliseerunud 5–10 protsendi vahelist gruppi.

Suur julgeolekuline küsimus on: "Mida me teeme, et vaenuliku hoiakuga inimeste hulk Eestis ei kasvaks?" See on miljoni dollari küsimus, sest mingil hetkel peame aru saama, millised on väärtused, millega ei saa teha kompromisse.

Eesti on sõltuv välismaistest arengutest

Samaaegselt reaalse integratsiooniga paljastavad aga uurimused teise trendi, mis tekitab ärevust. Iga kord, kui Venemaa alustab mingit sõjalist operatsiooni kusagil välismaal, väheneb Eestis elavate venelaste sõbralik hoiak Eesti suhtes.

Statistika graafikutes ilmnevad selged jõnksud alla 2008 Vene-Gruusia sõja ajal, seejärel 2014 – Krimmi annekteerimine. Samaaegselt jõuavad ka Eestisse triibulised Georgi lindid. Vene impeeriumi ideoloogia kandjad on kõik vanad tuttavad.

Maks Reva, endine pronkssõduri kaitsjate juhtfiguur kirjutas umbes Maidani sündmuste ajal Facebookis (tsiteerin mälu järgi): "Kiievis toimuv kaos näitab, et meie 1968. aasta sissetung Prahasse oli täiesti õigustatud." See tähendab, et selle vene kogukonna radikaliseerunud vähemuse jaoks taandub kõik ikkagi imperialistlikule poliitikale.

Omal viisil võin ma neist isegi aru saada, sest ükskõik kui arenenud ja rikas ei ole Eesti, ei paku meie identiteet osalust mitmesaja-aastase sõjalise edu narratiivist. Venemaa ajaloos on võimsust. See on tõsi. Seepärast võib mõista ka neid vene noorukeid Eestis, kes tajuvad, et nende parema tuleviku hinnaks Eestis on oma vene imperialistlikust identiteedist loobumine. Aga ma arvan, et see hind peab selliseks jääma.

Ukraina ja tank

Siis ühtäkki 24. veebruaril langesid maskid. Venemaal on imperialistlikud ambitsioonid endiselt alles ja see on ähvardus kõikidele naabritele. Me ei saa enam loota, et ajaga see ähvardav hoiak kaob iseenesest. Pigem võib juhtuda, et me ise sureme enne.

Nüüd tuleb taas rääkida, et Narva tankil ei ole üks tähendus, vaid neid on mitu. Neisse suhtumine näitab samal ajal ka tähenduste kaitsjatesse suhtumist.

Mina saan aru, et venelastel ei olnud teisi vanaisasid antud kui need, kes võitlesid Punaarmee ridades okupantidest natside vastu. Loomulikult on neil õigus oma vanaisasid mäletada. Aga ka mina olen Narvast mobiliseeritud Punaarmee võitleja lapselaps ja ma ütlen, et ma ei taha oma vanaisa mäletada tankiga.

Kui ma ütlen "vanaisa", siis mõtlen, et ta sai minu vanaemaga tuttavaks vaid paar aastat enne sõda. Nende armastus kestis vaid need paar aastat, sest siis algas sõda ja vanaisa hukkus rindele jõudmise teisel päeval. Ma tahaksin monumenti sellele lühikesele armastusele, mis ebaõiglaselt lõppes. Tank seda ei sümboliseeri.

Ma tahaksin monumenti nendele Narva elanikele, kes sealt sõja hirmus põgenesid. 1944. aasta veebruaris pani minu vaarema kelgu peale tekkidesse mähitud kaheaastase poisi, et läbi lume jalgsi põgeneda lähenevast sõjamasinast eemale. See poiss oli minu isa.

Keegi sellest perekonnast ei pöördunud tagasi Narva elama, sest see linn hävis. See võidutsev tank ei sümboliseeri seda tragöödiat. Narva all langes palju punaarmeelasi, kuid kas nende emade leina sümboliseerib kõige paremini see tank? Ei.

Tõeline süvatank

Nõukogude tank pjedestaalil sümboliseerib empaatia puudumist kogu Ida-Euroopa suhtes. Sellisena kujutab ta hoiatust, et järelikult on selle tanki pooldajad võimelised heaks kiitma sarnast sõda täna ja ka homme…

Kaitseväe juhataja Martin Herem ütles mulle paar päeva tagasi ühes intervjuus, et kui hispaania ja prantsuse sõjaväelastele tundus Butša hirmsana, siis nende kaastunne pani Ukraina sündmused ühte ritta Darfuri ja teiste kaugete tragöödiatega näiteks Aafrikas. Heremi jaoks on aga Butša sõnum meie võimalikust tulevikust. See tähendab, et asi ei ole enam ainult kaastundes.

Kuulates neid sõnu, sain ma aru, et mingis Eesti süvateadvuses kummitavad meid pidevalt 1939. aasta valed valikud. Ükskõik, milline oli Konstantin Pätsi arvestus, lõpptulemusena ei säästnud see meid tragöödiast. Kuid lisaks täitis ta meie hinge häbiga, et me isegi ei püüdnud näidata oma tahet. Et me lõpuks sõdisime võõras mundris. Et meie hinge jäi selline haav, et isegi iseseisvuse taastamine ei ole pannud seda unustama.

Läbi kõikide Vene imperialismi uute avaldusvormide on vaikselt küpsenud paljude eestlaste peas trotslik arusaam: seekord me hakkame vastu. Mulle kangastuvad siin tunded, millega ma noorpõlves lugesin ameerika indiaanlaste võitlusest valgete vastu, kes olid paremini relvastatud.

Kolonisaatoritel olid relvad, aga indiaanlastel au. 1987. aastal lugesid sõbrad Valhalla luuleteatrist televisioonis ühe ameerika indiaanipealiku teksti, mis osutas, et muud maad meile ei ole antud. Vene impeerium võib meist endiselt olla tugevam ja sõda ei ole mingil juhul ilus. Aga meil ei ole midagi kaotada ja me hakkame vastu igal juhul. Tanki eemaldamine on vaid väike märk sellest samast valmidusest.