Ukraina sõja valguses tundub Valgevene olevat täiesti pildilt kadunud. Kas Aljaksandr Lukašenka on saanud oma haaret tugevdada nii palju, et opositsiooni riigis enam ei ole?

Ses mõttes on Lukašenka olnud suhteliselt edukas, sest riigiaparaat ja jõustruktuurid on konsolideeritumad, kui nad olid kaks aastat tagasi. Selle kahe aasta jooksul on neil õnnestunud välja puhastada ka inimesed, kes on kahtlased. Paljud on lahkunud, seal hulgas riigiteenistujad riigist. Samas on riigiteenistus muutunud venemeelsemaks, kui oli kaks aastat tagasi.

Režiim on 2020. aasta šokist kosunud. Repressioonid seoses 2020. aasta meeleavaldustega jätkuvad ja jätkuvad uskumatu energiaga. Kui mõelda olukorrale pärast eelmisi turbulentseid valimisi 2010. aastal, siis 2012. aasta lõpuks ja 2013. aasta alguseks oli Valgevenes 12 poliitvangi. Praegu läheneb see arv 1400-le. See on ainult ametlik poliitiliste vangide hulk ehk nad vastavad teatud kriteeriumile, mille inimõiguste rühmitus Vjasna määratleb. Ja on ka palju inimesi, kes on vangis poliitilistel põhjustel, kuid kes ei soovi, et nad oleksid poliitvangideks määratletud, sest see tähendaks seda, et neid koheldakse teisiti.

Need, kes on poliitvangid, annavad mõista, et neil on poliitilisi ambitsioone, et nad on poliitikud. See on üks osa, sest karistamine ei tähenda üksnes seda, et inimene pannakse vangi. See on ka sugulaste õiguste piiramine. See on ka nende elukutsest ja sissetulekust ilmajätmine. Surve ühiskonnas on selline, milline ta pole kunagi Lukašenka ajal olnud.

Kuidas inimesed hakkama saavad, kui jääd töökohast ilma ja perekond hoiab eemale, sest oled kui pidalitõbine?

See võib olla erinev, sest on ka töökollektiive, kes keelduvad oma surve alla jäänud liikmete lintšimisest. Siis ei jää muud üle kui Valgevenest põgeneda, kuid ka see pole nii lihtne. Siis jäävad perekonnad ja omand sinna, nende lapsed peavad koolis käima. On ka palju selliseid inimesi, kes põgenevad Valgevenest, kuid teatud aja möödudes lähevad sinna tagasi. Lõpuks, teoreetiliselt on võimalik karistada keda iganes. Kõik ei saa Valgevenest põgeneda.

2020. aasta augustis oli kanal Nehta, millel oli tippaegadel 2,5 miljonit tellijat. Aga Valgevene seaduste kohaselt on see ekstremistlik kanal ja inimene, kes seda tellib, osaleb ekstremistlikus ühenduses. Mis tähendab teoreetiliselt, et 2,5 miljonit inimest on võimalik teoreetiliselt võtta kriminaalkorras vastutusele. Aga see on pool Valgevene tööealisest elanikkonnast ja seda (vastutusele võtmist ) kindlasti ju ei juhtu.
 
Inimesed peavad kalkuleerima oma riske ja seda, kuidas saab hakkama, sest ega pagulasleib ei ole ka kuigi magus. Mis puudutab pagulaste legaliseerumist välismaale, see on praegu keerulisem kui kaks aastat tagasi, sest kontekstis on ka sõda Ukrainas.

Valgevene ühiskond on sellises olukorras, kus ta pole olnud mitte kunagi. Mis puudutab kodanikuühiskonda, siis see on praktiliselt likvideeritud. Igasugune kodanikualgatus, mis pole riigi poolt heaks kiidetud, on praktiliselt likvideeritud. Vaba meedia võis kaks-kolm aastat tagasi tegutseda enam-vähem vabalt. Seal olid teatud piirangud ja punased jooned, aga nad tegutsesid üsna vabalt. Momendil on jäänud mõned üksikud.

On palju väljaandeid, kes enne andsid mõista, et on poliitilised, kuid nüüd enam pole. On palju väljaandeid, mis on end kinni pannud. On palju väljaandeid, mis on kolinud välismaale. See side paguluses viibiva kogukonna ja kodumaal oleva kogukonnaga muutub aga aina nõrgemaks.

Kuidas valgevenelased lepivad, oli algne küsimus. See on Valgevene ühiskonna psühholoogiline moment. Nad pigem on solidaarsed nendega, kes võidavad, ja Lukašenka ikkagi peale 2020. aastat on ühiskonna silmis võitnud. Kui ühiskonnas on raskusi, arvestades lääneriikide sanktsioone, mis on karmid nagu ei kunagi varem, siis elanikud ei tõuse selle vastu. Nad ei tõsta mässu valitsuse vastu, vaid vastupidi, loodavad valitsusele, et valitsus neid selles olukorras aitab. See on see olukord.

Enne sõja algust räägiti Venemaa puhul nii, et inimesed kodus on rohkem demokraatia poolt ja kritiseerivad valitsust ka avalikkuses. Kas Valgevenes on ka praegu samasugune seis või pigem on hirmuõhkkond niivõrd suur, et inimene teisiti ei julgegi mõelda, kui see, mismoodi riik ette näeb?

Raske on öelda, mida nad täpselt tunnevad. Kaks aastat tagasi ühiskond politiseerus kiiresti, kuid nüüd on ta kiiresti depolitiseerunud. Ta on muutunud inertseks. Inimesed on pandud olukorda, kus nad peavad keskenduma oma igapäevasele olule, lihtsalt oma eluga hakkamasaamisele. Mida nad köögis räägivad või tunnevad, ma ei tea, kuid kahtlustan, et mõtlevad poliitikale vähem kui kaks aastat tagasi. Aga samas, kahe aasta tagune kogemus näitab, et see võib taastuda väga kiiresti.

Paljud meist arvasid enne 2020. aasta suve, et Valgevene ühiskond ongi poliitiliselt inertne, et nad ei võta eriti millestki kergelt tuld, et ta on amorfne ja organiseerimata, aga 2020. aasta näitas, et võib end väga kiiresti organiseerida ja seda alates rohujuure tasemel ning nii, et pole üldse vaja väljastpoolt sekkuda. See, mida tegi Nehta, see on tõesti tehtav kolme mehega. Neil on see kogemus olemas ja jääb alles. Teiseks, riigivõim ei ole enam sakraalne. Nad nägid, et võim võib näidata end nõrgana. Nägid, et neist sõltub väga palju ja seda linna või rajooni tasemel. Nii et see kogemus jääb alles, aga praegu on ta tukkuvas seisus.

Kui palju Valgevene liider Lukašenka on iseseisev ja kui palju on riik iseseisev?

Sellele on raske vastata. Mis puudutab tema volitusi ühiskonna suhtes, siis ma arvan, et kontrollib ühiskonda ja võib teha seda, mida tahab. Aga mis puudutab tema iseseisvust sõjalisel alal, siis see on väga kahtlane. Ühelt poolt kasutavad venelased Valgevene infrastruktuuri Ukraina ründamiseks, aga teisalt pole Valgevene väed liitunud, kuigi liitlaskohustused peaksid nägema ette, et Valgevene väed ühinevad Venemaaga selles rünnakus Ukraina vastu. Usun, et ka selles asjas toimub teatud laveerimine.

Lukašenka teeb asju, millest ta ei saa keelduda. Ta peab astuma sümboolseid samme ja näitama, et on liitlane Venemaaga. Samas tegelikest sammudest, mis näitaksid, et ta on liitlane, on ta suutnud hoiduda kõrvale. Järelikult on mingisugune kontroll tal ka selle üle, mida Valgevene kujutab endast sõjaliselt. Ajaloolised paralleelid on vägivaldsed, aga vahel olen olukorda sõjaliselt võrrelnud Eestiga 1939. aastast kuni okupatsiooni alguseni. See tähendab baaside lepingust kuni reaalse okupatsiooni alguseni. Eesti ei lugenud end Talvesõja osapooleks, niisamuti Valgevene ei loe ennast Ukraina sõja osapooleks. Samas vaenlane kasutas Eesti infrastruktuuri, et pommitada Helsingit. Samamoodi venelased kasutavad Valgevene infrastruktuuri, et rünnata Ukrainat. Oluline vahe on võib-olla selles, et Valgevene teeb sada protsenti kaasa sõja propagandistlikku toetust. Nende sõjanarratiiv on võetud täielikult venelaste käest. Ja Valgevene keerab vinti peale ja püüab ise joosta rongi ees, aga jällegi, selle mõte on võib-olla see, et Valgevene mõtleb, et sellega on meie liitlassuhe täidetud Venemaa ees.

Siin on ka oluline erinevus. Ühiskonnas ei toetata seda sõda ja ühiskond toetab, et Valgevene ei osale selles sõjas ega peagi osalema. Narratiiv, mis on ühendanud Lukašenka pooldajaid ja vastaseid, on olnud see, et ükskõik mis, peaasi, et poleks sõda. Aga kui nüüd Valgevene väed peaksid astuma sõtta, siis see konsensus, mis toetab Lukašenka võimulolekut, on lõhutud. Seepärast Lukašenka ei taha, et tema väed osaleksid sõjas. Sellepärast kogu see sõnadega žongleerimine, et Valgevene astub siis sõtta, kui kolmandad riigid, NATO või Läti-Leedu tungib kallale või Poola ründab tuumarelvaga, et siis astub Valgevene sõtta, et kaitsta venelasi. Samas vastutus langeb Valgevene võimudele, sest Valgevene infrastruktuuri kasutatakse Ukraina vastu. Olgugi reaalselt, et Vene vägesid on Valgevene territooriumil praegu väga vähe, aga see on fakt, et infrat kasutatakse. Ka täna (intervjuu on tehtud esmaspäeva hommikul - toim.) Ukraina linnade massiivne pommitamine ja tsiviiltaristu hävitamine Ukraina linnades, ka see johtub muu hulgas Valgevene territooriumilt. Iraani droonidega ründamine toimub Valgevene territooriumilt.

Vastutus langeb ka Valgevene valitsusele, kasvõi juba sellepärast, et 2021. aasta detsembris ja selle aasta jaanuaris lubas Lukašenka Vene väed õppuste ettekäändel oma territooriumile ja kust järgnes ka rünnak Kiievi, Tšernihivi oblastile ja Tšornobõlile. Ses osas ei ole isegi küsimus selles, kui palju ta kontrollib või mitte, vaid küsimus on kaasvastutuses. Valitsus Minskis toetab Ukraina-vastast agressiooni, vaatamata sellele, et Valgevene väed ei osale vahetult sõjategevuses.

Kas Valgevene režiimi püsimajäämine sõltub Ukraina sõja tulemusest ja juhul kui Ukraina peaks sõja võitma, siis kas see tähendab ka automaatselt režiimi kukkumist?

See on jällegi küsimus, millele on keeruline vastata juba sellest vaatenurgast, et milline on võit. Mis on niisugune olukord, mis Lukašenka jaoks tähendab, et üks või teine pool on sõja kaotanud? Sisuliselt võiks see tähendada järgmist, et kui Venemaa peaks sõja kaotama, siis toetus Valgevenele jääb vähemaks. Teisalt, see toetus pole kuigi suur, mida Valgevenele tuleb osutada – see on kuskil kaks miljardit aastas, mis aitab režiimi pinnal hoida. Kui mõtleme sellele, et sõja esimestel päevadel ostis lääs Vene gaasi ja naftat umbes miljardi eest päevas, siis pole see kuigi suur raha. Need on asjad, mida on keeruline ennustada. See sõltuvus pole lineaarne. Et kui Ukraina võidab sõja, siis see ei tähenda automaatselt Lukašenka režiimi kokkukukkumist, aga see tähendab kindlasti kardinaalseid ühiskondlikke muutusi Valgevenes, mis varem või hiljem lõppevad Lukašenka võimult lahkumisega.

Mis tuleb peale teda? Me ei saa olla kindlad. See ühiskond erineb meie omast ja nende orientiirid on teistsugused. Keda nad endale järgmistel vabadel valimistel valida tahavad, ma ei tea. Tõsi on ka see, et Valgevene ühiskond pole sajaprotsendiliselt Ukraina võidu poolt. Koguni on öeldud, et 40 protsenti inimestest loodab Ukraina võitu ja panustavad sellele. Võimalik, et peale sõja lõppu teevad nad vastupidi ja kallavad venelastele frustratsiooni, kui venelased peaksid sõja kaotama.

Teisest küljest võib tekkida samasugune mullistus nagu 2020. aasta suvel, et ühiskond kiiresti organiseerub ja viib kiiresti läbi muutused ning ilma nende kõhklusteta, mis olid 2020. aastal, kui protestid olid rahumeelsed. See olukord oli veerekese peal ja jäi sinna tänu sellele, et need ülestõusnute hulgad ei teadnud, mida ette võtta selle mõjuga, mida nad olid ühel hetkel saavutanud. Ja kuidas kanaliseerida, milliste isikute ja platvormide kaudu. Mis sellega teha? Kas teha vabad valimised? Seetõttu on raske öelda. Lukašenka proovib olla ka siis võidumees. Ta on ka ise öelnud, et kui sõda lõpeb, siis kavatseb ta osaleda Ukraina taastamises, kus liigub palju raha.

Lukašenka pole katkestanud diplomaatilisi suhteid Kiieviga, vastupidi. Ukraina saadik on siiamaani Minskis. Ta kutsuti küll nädalavahetusel välja ja tehti märkus, aga ei ole nii, et diplomaatilised suhted oleksid katkestatud. Kiiev on samamoodi Lukašenka valitsuse suhtes palju pragamaatilisem, kui läänes meie oleme. Ukraina ei tee kaasa sanktsioone. Ukraina ei anna kätt Tsihhanovskajale. Igal juhul on suhtumine olnud leebe. See on muutunud viimastel päevadel just tänu sellele väljavaatele, et kui Vene väed peaksid uuesti tulema Valgevene territooriumile ja sealtkaudu ründama Ukrainat, siis Arestovõtši suu kaudu on öeldud, et siis Ukraina vastab. Et ei ole nii nagu kevadel. See vastus tähendaks, et Valgevene oleks tõmmatud sõtta ja siis ta oleks sada protsenti Venemaa poole peal ja tal tuleks kanda täit vastutust ning kogu see kalibreerimine ja žongleerimine sellel juhul lõpeks. See on ka põhjus, miks Lukašenka valitsus ei soovi astuda sõtta.

Ukrainlased nii tigedad või solvunud ei ole Valgevene peale. Me ei tea, mis arengud täna tulevad, aga lõplikku solvumist, vihastamist ja kättemaksusoovi pole suhetes sees.

Ei, vähemalt kuni tänase hommikuni. Valgevene võime hoiatati, et kui nüüd peaksid rünnakud tulema Valgevene territooriumilt, siis Ukraina võib neile vastata. Aga seda öeldi ka, mitte sada protsenti ametlikult, vaid Arestovõtši suu kaudu. Aga kuni viimased kaks-kolm nädalat, siis oli Ukraina suhteliselt vaoshoitud ja ei vastanud. Seal oli sündmusi mõningatel Valgevene lennuväljadel, aga Ukraina ei võtnud vastutust nende eest. Nad on olnud väga vaoshoitud, aga jällegi, Arestovõtš ütles niimoodi, et kui seekord peaks tulema rünnak Valgevene territooriumilt, siis vabandage väga, me rohkem tatti nämmutama ei hakka.

Lukašenka on ses mõttes tark poliitik, et ta mõtleb ette, et ükskõik, kuidas sõda lõpeb, siis tal oleksid võimalused alles. Ta ei ole end nii nurka ära mänginud.

Täpselt nii. See kanalite hoidmine. Üks on avalik propaganda, mis on jäigalt läänevastane, aga teiseks on diplomaatiline tegevus ja see on pidevalt suunatud sellele, et hoida läänega kanalid lahti.

Kui palju ta sõjalist ja jõustruktuure kontrollib või on see kõik läbi imbunud Vene esindajatest-agentidest?

Arvan, et tegelikult on tal hea kontroll. See on tingitud asjaolust, et sõjaväe ja jõustruktuuri juhtkond on sada korda sõelutud ja seda lojaalsuse alusel. Vene mõju kogu riigis kasvab ja kasvab ka jõustruktuurides ja tsiviiladministratsioonis, kuid see ei mõjuta lojaalsust Lukašenkale. Et kui Lukašenka käsib midagi teha, siis isegi kui see on mõttetu, nagu näiteks kui see tähendaks Valgevene vägede viimist Ukrainasse, siis teen panuse, et väed kuuletuvad, sest nad on sõelutud.

See on negatiivne selektsioon, kus on sõelutud välja isikud, kes on sada protsenti lojaalsed. See, et nad on käinud Vene instituutides ja sõjakoolides, siis on ju ka Ukraina omad seal käinud, aga see ei vähenda nende lojaalsust Ukrainale. Usun, et väed kuulavad.

Kas mingi hetk võib tekkida samasugune olukord nagu Venezuela ja USA suhted. Nii Maduro kui ka Lukašenka elavad raske olukorra üle, mingi hetk hakatakse taas suhtlema ja siis lõppevad piirangud ära.

Nende piirangute ja sanktsioonide lõpetamine saab olema väga-väga keeruline. See ei tähenda, et kõik kanalid keeratakse kinni. Lääneriikidel on saatkonnad Minskis edasi. Eestil on saatkond edasi Minskis, see tase on küll alandatud, kuid kanal on olemas. Valgevene on geograafiliselt liiga lähedal. Vastseliinast Valgevene piirini on linnulennul vähem maad kui Vastseliinast Tallinna. Ja arvan, et peame tundma kõhedust, kui pole mingeid kanaleid selle režiimiga. Seepärast jääb teatud tasemel suhtlemine selle režiimiga, ükskõik, mis ka ei juhtuks.

Kuhu on kadunud Svjatlana Tsihhanovskaja, kes on opositsioonijuht? Avalikkuses ta nii silma enam ei paista. Kas ta on unustatud?
 
Möödunud nädalal kohtus ta Prantsusmaa peaministri ja Poola presidendiga. Augustis oli ühendatud opositsiooni kongress. Tema ees on kõik uksed lahti. Kui ta helistab ja tahab kohtumisi, siis ta saab. Võimalik, et avalikku tähelepanu on vähem kui siiamaani. Üks põhjus on Ukraina sõda ja teine on ajafaktor. Siin on teatud loogika, sest Valgevene areneb ühes suunas ning Tsihhanovskaja ühendatud opositsiooni ja üleminekuaja valitsusega on sunnitud tegelema teiste küsimustega. Üleminekukabinetil ei ole võimalik mõjutada olukorda Valgevenes.

Samas on tuhandeid inimesi, kes on paguluses ja kelle olukorraga nad peaksid tegelema ja tegelevadki. Siin on teatud loogika, mis on ka varem olnud. Varasemate valimiste järel on kandidaadid vangi pandud või sunnitud pagema, aga mõne aja pärast on langenud unustusse. Nad peavad tegutsema selle nimel, et oma poliitilist eksistentsi pikendada paguluses, mis on suhteliselt raske. Mis puudutab Tsihhanovskaja mandaati, siis järgmiste valimisteni ei kõiguta seda mitte keegi. Kui ta tahab kõrgeid kohtumisi, siis ta saab järgmiste valimisteni kindlasti.

Kas opositsioonil on ühine sõnum?

2020. augustis oli kerge ühendada kogu opositsiooni, sest tunne oli, et võidame. Kõik sisemised vastuolud olid unustatud. Kui nüüd tundub, et Lukašenka on võitnud, siis tulevad kõik vastuolud uuesti pinnale. Kogu selle suve opositsioon tegutses selle nimel, et leida ühine nimetaja. See on praegu saanud kehastuse ühendatud üleminekukabinetis, kus on eri jõud ehk opositsiooni Vilniuse tiib ehk Tsihhanovskaja, ja Varssavi tiib, mis on Latuško ning ka jõustruktuuridest üle tulnud inimesi. Sõnumid on muutunud, taas kord Ukraina sõja mõjul.

2020. aastal olid protestid rahumeelsed, aga nüüd on võetud suund sellele, et võimalik, et võim tuleb kukutada. Aga probleem on selles, kui palju see kõnetab valijaid Valgevenes. Kogu protsessi lõppeesmärk peaks olema vabad valimised, mitte niivõrd kellegi võimult kukutamine, vaid demokraatlikud protsessid ja nende sisseviimine. See on ühendatud üleminekukabineti asi.

Nad peavad suutma kõnetada suurte tehaste töölisi, kellest jäi 2020. aastal puudu. Inimene kardab ju oma töö ja leiva pärast.

Kas mul nüüd on õigust öelda Tsihhanovskajale, kuidas proletariaati kasvatada. Aga see on kindlasti võtmetähtsusega, et selle ühendatud üleminekukabineti jaoks on oluline, et nad oskaksid kõnetada inimesi kodumaal. Et oskaksid tagasi saada toetuse, mis neil oli 2020. aastal, sest see praegu kahaneb mitmel põhjusel. Ühiskond on leppinud Lukašenka võiduga. Järgmine mullistus ongi siis, kui tulevad järgmised vabad valimised, kui üldse tulevad. Kas suudab üleminekukabinet end näidata või tekib keegi teine või toob Ukraina sõda mingid muudatused.

Kas näeme järgmistel valimistel peale Lukašenka ja tema toetajate mõnd teist esindajat?

Alati on olnud keegi. Pole olnud selliseid valimisi, kus poleks olnud väljakutseid. Vahe on selles, et 2020. aasta valimistel oli väljakutse reaalne ja oli inimene, kelle poolt oli ühiskond valmis hääletama. Kõik on võimalik, aga praeguses olukorras midagi ennustada on ülimalt keeruline, sest iga päev avab terve hulga võimalusi ja homne päev uusi ja nädala pärast on see uus juba vana.