Ajalehed kirjutavad, et valitsuses justkui käärib ja üllataval põhjusel. Nimelt kirjutab tänahommikune (reedehommikune - toim.) Päevaleht, et siseminister Lauri Läänemets (SDE) ja peaminister Kaja Kallas (RE) on eri meelt küsimuses, kas Ukraina põgenikke peaks takistama Eestisse pääsemisel?

Ma arvan, et sellist muret ei ole, et peaminister ja siseminister on eri meelt selles, kas Ukraina põgenikke Eesti riiki lubada või mitte. Eesti riiki on tulnud suur hulk Ukraina põgenikke, nendega on tegeldud, neid aidatakse ja see kindlasti jätkub ka edaspidi. Nüüd kuna tegu oli kabinetiaruteluga julgeoleku teemal, siis lahata seda raadioeetris liiga pikalt ei ole vast mõistlik, aga lühikokkuvõte on see, et migratsioonisurve on Eesti piiride taga olemas, see kasvab ja me peame selgelt saama aru, kes on meie piiri taga, kes tahavad sisse tulla.

On arusaadav, et väga paljud inimesed ongi päris sõjapõgenikud, aga meil ei ole mõtet teha illusiooni, et sõjapõgenike sekka ei proovi ennast sobitada ka igasugused muud tegelased. On väga oluline, et me saame aru, kes on meie piiri taga, kes on need inimesed, kes siia tulevad ja me suudame ka teha järelkontrolli, et mida need inimesed siis Eestis teevad. Kas nad jäävad Eestisse? Kas nad lahkuvad Eestist? Neid küsimusi eile valitsuskabinet arutas.

Ajalehes see asi on võib-olla välja kirjutatud natuke dramaatilisemalt. Suures plaanis need arutelud jätkuvad, aga sellist ettepanekut, et me hakkame piirama kuidagi Ukraina sõja eest põgenevaid inimesi ja nende sisse saamist Eestisse, kellelgi ei olnud. Pigem on küsimus sellest, et kuidas veel tõhusamalt piiri valvata ja hoida ära nende inimeste siia sattumine, keda me siia ei taha ja kes ei ole ka kuidagi Ukraina sõja eest põgenevad inimesed.

Ma saan aru, et teie tööraha sisse käib see, et võtta pingeid vähemaks ja selgitada, et kõik läheb ladusalt ja hästi, valitsus töötab. Valitsuskaaslane, siseminister Lauri Läänemets (SDE) ütleb, et põhimõtteliselt peaminister tahab peresid lõhkuda.

Ma arvan, et see nüüd on natuke ülepingutatud väljend. Peaminister kindlasti ei taha peresid lõhkuda. Kui me vaatame, millised otsused on tehtud, siis ju ei ole kuidagi keelatud siia peredel saabumist. Meil on väga palju lapsi ja naisi. Viimasel ajal tõesti saabub Ukrainast Eestisse ka rohkem mehi. Aga selline käsitlus, et me tahame peresid lõhkuda, ei ole tõsiseltvõetav. Valitsuskabinetis tegelikult seda ka eile üsna selgelt kõik rõhutasid.

Küsimus sellest, kas see on riiklik otsus, on olnud tegelikult õhus juba mõnda aega. Suve keskel juba hakkasid ringlema kuulujutud, et valitsus justkui on andnud mingisuguse signaali, et me ei võta Ukrainast tulevaid mehi sisse. Pikka aega öeldi, et sellist otsust ei ole. Nüüd Päevaleht ütleb, et nende käsutuses on 16. juunil esitatud ettepanek valitsuse lauale, kus on selgelt kirjas, et mitte lubada Venemaalt Eestisse siseneda 18- kuni 60-aastaseid meessoost Ukraina kodanikke, kellel puudub piiriületuseks vajalik biomeetriline pass.

Ma arvan, et tegu on ettepanekuga. Erinevaid ettepanekuid valitsuskabinetile, kuidas piiril toimuvat paremini kontrollida, kuidas hõlbustada ka politsei ja piirivalveameti töötajate tööd ja kuidas filtreerida välja neid, keda me siia tegelikult ei taha, on olnud erinevaid. Ja arusaadavalt küsitaksegi ettepanekuid nii-öelda skaalal leebed sammud ja oluliselt tugevama ja piiravama mõjuga sammud. Need on loomulikult käsitletud, aga mingit sellist otsust, et me hakkame Ukraina meeste sissepääsu Eesti Vabariiki piirama, ei ole kuskil ju keegi langetanud ja seda me näeme ka pidevatest uudistest ja ka meediakajastusest, kui ajakirjanikud näevad, kuidas Ukraina sõja eest põgenevad inimesed siia tulevad. Kui selline otsus oleks tehtud, siis uskuge, me teaks sellest.

Mis peaministri ettevaatliku suhtumise taga tegelikult on? On see hirm, et ka Vene eriteenistused üritavad siin tekitada mingisugust migratsioonisurvet?

See, et Vene eriteenistused kasutavad migratsiooni relvana, on meil selge juba Valgevene hübriidrünnakutest. Venelased jälgivad selgelt, kuidas see toimub, kuidas piiril toime tulemine käib ja migratsioon on kindlasti Vene eriteenistuste jaoks relv, selles pole ju kahtlust. Mida meie üritame teha, on olukorraks valmis olla. Olla võimalikult hästi ette valmistunud, olla võimalikult hästi läbi mõelnud, kui migratsioonisurve peaks kasvama või tekib see väga järsku, siis me peame arvestama sellega, et see on väga dünaamiline olukord, kus see nii-öelda eskalatsioon toimub ruttu.

Pärast Venemaa mobilisatsiooni ja pärast seda, kui Ukraina sõjaväe rünnakud on jõudnud ka nendele aladele, kus elab palju venelasi, aga ka venelased sealt põgenevad, saavad need venelased selgelt väita, et nad on justkui Ukraina kodanikud. See olukord on palju keerulisem. Ei ole võimalik eristada üheselt, kes on nüüd kust ja milliste dokumentidega ja milline on tema meelsus. Me peame ikkagi oma fookust ja sõela ka vastavalt olukorrale tihendama ja see ongi see arutelu, mis valitsuskabinetis tuleb lõpuni viia ja selgust leida. Aga selge on see, et sõja eest põgenevaid inimesi jääb Eesti aitama.

Kas see, et viimasel ajal on märgata idapiiril sellist võbelust ja võib-olla ka mingit hirmu ja ettevaatlikkust, viitab sellele, et meie julgeolekuasutused on andnud valitsusele signaale, et olukorras, kus venelastel ei lähe Ukrainas liiga hästi, siis nad üritavad probleeme tekitada lääneriikides?

Ma seda ei kommenteeri, milliseid signaale julgeolekuasutused valitsusele otseselt annavad. Aga selge on see, et me oleme sellises rahvusvahelises ja julgeolekupoliitilises olukorras, kus Venemaa vahendeid ei vali. Me oleme näinud, et Venemaa ja Valgevene on ka varasemalt migratsiooni kasutanud survemeetodina ja sellest nad ka ise avalikult räägivad. See on avalikult kättesaadav informatsioon ja meil ei ole mõtet kuidagi selle teabe eest ise pead liiva alla peitma.

Kas peaministri büroo juhataja näeb neid kapo raporteid ja riskihinnanguid või ei näe?

Ma ei hakka loomulikult selliseid küsimusi kommenteerima.

Jaa. Loeme ridade vahelt. Üks teine teema, mis praegu ajalehe veergusid täidab, on kogu majandusega seonduv. Küsin hästi otsekoheselt, kas valitsus näeb, et see on majanduskriisi algus?

Seda, et majanduses tulevad rasked ajad, oleme me valitsuses arutanud ja rääkinud juba mõnda aega. Selge on see, et energiahindade mõju, suur inflatsioon, kõik need pinged, mis on rahvusvahelistel turgudel, olgu need logistilised, need varem või hiljem kanduvad ka ettevõtete käekäiku edasi. Ja ettevõtetel saab olema raske. Selles suhtes ei ole mitte kellegil mingeid illusioone. Kui see sõda 24. veebruaril algas, said kõik aru, et sellel on majanduslik mõju, küsimus on, kui suur. Küsimus on ka selles, millal see jõuab reaalselt meie majandusse ja ettevõtete käekäiku. Ja millal on vaja ettevõtetel ennast kokku tõmmata, mingid asjad ära lõpetada, kuidagi ennast reorganiseerida?

Sõja mõju jõuab selgelt meie majandusse, meie ettevõteteni, inimeste igapäevasesse toimetulekusse. See on kahjuks paratamatu. Ma arvan, et see ongi see hetk, kuhu me talvel hakkame jõudma, kus kogu see pinge hinnatõusu, tarneahelate või muude probleemide tõttu võib hakata akumuleerima ettevõtete käekäigus. Talv tuleb raske, seda on kogu aeg öeldud. Kellelgi ei ole mingeid helesiniseid ootusi. Aga teistpidi, me proovime niipalju kui võimalik inimesi aidata, aidata elektritoetustega, sest kui ikkagi majapidamised ja leibkonnad saavad hakkama, siis on ka ettevõtjatel lihtsam. See tähendab, et inimesed suudavad jätkuvalt lubada elementaarset tarbimist, suudavad käia kinos, teatris, tarbida kultuuri ja nii edasi.

Meile on väga oluline, et inimeste toimetulek püsiks adekvaatsel tasemel, et majanduses ei tuleks väga suurt šokki. Ja see, kui me leevendame inimeste energia hinnatõusu mõjusid, siis see ka mingil määral peaks vähendama inimeste palgasoovide ja muuga kaasnevaid küsimusi.

Järgmistel arvetel me näeme juba seda valitsuse toetust, eks ju. Küll aga on väga teravalt võtnud valitsust kritiseerida ettevõtjad. Ja põhjust on ka. Asjad juba juhtuvad, ettevõtted koondavad, lähevad pankrotti. Sel nädalal teatas Ida-Virumaal tegutsev puitlaastplaatide tootja Repo pankrotiavaldusest. Ja siin on veel mööblitootja Standard ja veel ettevõtteid. Kas me oleme juba hiljaks jäänud?

Hiljaks jäänud millega? Ükski valitsus ei suuda päästa igat ettevõtet. See, et on mingid ettevõtted, kellel on raske, kes peatavad, kas ajutiselt või pikemalt oma tegevuse, organiseerivad oma ärid ümber, on paratamatu. Loomulikult proovime nii palju kui võimalik tagada stabiilset keskkonda ettevõtetele. Oluline on, et meil on tagatud, et meil on elekter olemas, oluline on, et on tagatud gaasi varustuskindlus. Me elame lihtsalt sellisel ajal, kus ohukategooriad on hoopis teised. Me oleme ka väga paljude ettevõtjatega kohtunud koos peaministriga. Paljud ütlevadki, et jah, talv on raske, me elame selle kuidagi üle, aga peaasi on ikkagi see, et kogu ühiskond ja elu ei seiskuks. Et meil oleks elektrit, meil oleks gaasi.

See kõlab natuke, võib-olla katastroofistsenaariumi moodi, aga see on see maailm, kus me praegu elama. Energiat lihtsalt ei pruugi kõigile jaguda, energia on väga kallis. Ja siin tulebki valikuid teha, kuidas toime tulla. Ettevõtetel on ülikeeruline, sellest me saame aru, aga samas on elu näidanud, et kriisides on ka Eesti ettevõtjad väga head kohanejad. Saadakse väga hästi hakkama, leitakse uued teed ja uued lahendused. Talv tuleb kuidagi üle elada, aga ajastu on selline, mida me ei ole viiskümmend aastat näinud. Sõja ajal ongi kõigil raske.

Energiahinnad tõenäoliselt ühel hetkel ka tasanduvad. Aga see jälg, mille see kriis jätab Eesti teatud majandussektoritele, on ikkagi jääv. Täiesti konkreetselt ettevõtted lõpetavad tegevuse, kes on seni olnud selle majanduse mootoriks. Palju te olete saanud nende ettevõtjate kurje kõnesid Stenbocki majja? Nad ikkagi süüdistavad teid, et plaani pole valitsusel. Me ei ole konkurentsivõimelised, vaadake, mis naaberriikides toimub - valitsused toetavad palju rohkem. Kuidas te vastate sellele kriitikale?

Neid kurje kõnesid tegelikult ei ole väga olnud. Kui on kohtumised, siis nad on üldiselt konstruktiivsed ja mõistlikud. Ja tegelikult mõistetakse olukorda üsna hästi. Pahameelt loomulikult on, aga et ollakse kuidagi eriti kurjad ja tigedad, seda ma pole täheldanud. Nüüd on omaette küsimus, mis on konkurentsivõime, kes sellega tegeleb. Kas sellega tegeleb valitsus või tegelevad ettevõtted ise oma konkurentsivõimega. Mina arvan, et suurel määral tegelevad ettevõtted ise ja ma arvan, et enamus ettevõtjaid ka sellega nõustuvad. Ja loomulikult sellises olukorras, kus energiahinnad kasvavad mitte kümnetes protsentides, vaid sadades protsentides, toimubki järsk ümberkohandumine.

Meil olid väga pikalt energiahinnad, mis olid võrdlemisi madalad, mis võimaldasid teatud majandusharusid püsti hoida. Ja see ongi tegelikult ju paratamatu, et kui üks tootmiskomponent läheb kuus korda kallimaks ja su lõpptoode ja turg, kus sa seda toodet müüd, seda hinnatõusu välja ei kannata, siis ei olegi seda toodet mõtet toota. Siis ei ole mõtet ka valitsusel toetada sedalaadi ettevõtlust, millel tegelikult nende uute energia hinnatasemete juures ei ole perspektiivi.

Pigem me pakume võimalusi ennast ümber kohandada, valitsus on tegemas likviidsusmeetmeid ettevõtetele, et nad läheksid üle säästvamatele ja ökonoomsetele energialahendustele. Ja me pakume ka muid garantiisid, et ettevõtted selle talve üle elaks, aga päeva lõpuks peab iga ettevõtte juhtkond ikkagi ise otsustama, milline äritegevus on neile mõistlik, kas mingeid harusid tuleb ümber vaadata, kas mingeid turge tuleb ümber vaadata. Üldiselt on Eesti ettevõtted selles väga-väga tugevad.

Üks teema, mis Eesti majandust praegu dikteerib, on kahtlemata energiahinnad. Teine osa on kogu rohepöördega seonduv ja siin ikkagi ka tänases Päevalehes. Kersti Kaljulaid nahutab valitsusi, ilmselt mitte ainult tänast valitsust, vaid ka eelmisi, et liiga vähe on roheenergia valdkonnas Eestis tehtud. Ja Kaljulaid ütleb otse - lõpetage munemine.

Kui me räägime sellest, et roheenergiasse on vaja rohkem investeeringuid ja meil on vaja rohkem tootmisvõimsust, siis sellega saab ainult nõus olla. Ja tegelikult Kaja Kallase esimene valitsus kiitis heaks mereala planeeringud. See on asi, mis oli pikki aastaid lihtsalt seisnud ja oodanud riiulil. Kahjuks me tegime seda siis, kui energiakriis oli juba alanud. Aga meil ei ole mõtet arutleda selle üle, miks mingid asjad seisid aastaid kuskil. Üks põhjus oligi see, nagu ka president Kaljulaid viitab, et pikalt oli energia odav ja ei olnud sellist akuutsust või põhjust kiirustada.

Aga siiski, selle aasta mais kiideti mereala planeering heaks. See on üks väga suur samm Eesti energeetikas. Seda mõju me ei näe aasta-kahe pärast, aga pikas perspektiivis on meil suur ala, kuhu saab tuuleenergiat arendada. Neid samme, kuidas siis roheenergiat turule tuua on veel. Me analüüsime seda, kuidas pudelikaelu eemaldada planeeringutel, et need ei võtaks aega pikki-pikki aastaid, et me ei istuks ühe tuulepargi otsas kümme aastat, vaid need asjad käiks kiiremini. Ja et me stimuleeriks neid ettevõtteid ja investeeringuid, toetaks neid investeeringuid, mis aitavad neil oma energiaportfelli ümber kolida odavama peale.

Tädi Juulit Karksi-Nuias huvitab ilmselt kõige rohkem see, mis saab eeloleval talvel. Mis saab kevadel, uuel aastal. Stenbocki majas on üks Eesti parimaid majanduseksperte Ardo Hansson. Mis näoga tema hommikul tööle tuleb? On ta mures?

Selles olukorras loomulikult kõik on mures. Tuleb alati silmas pidada, et need olukorrad muutuvad väga-väga ruttu. See, mida me arvame aprillis ja see, kuhu me jõuame oktoobris, võib vahepeal väga palju muutuda. Ma arvan, et siin ei olegi mõtet kellelegi ette heita, et näete, kaks kuud tagasi te rääkisite ühte juttu ja kolm kuud tagasi teist juttu. Olukord muutubki pidevalt, tulebki ümber kohaneda.

Aga sellele tädi Juulile saab küll seda öelda, et kodutarbijale on kindlasti tagatud nii elekter kui ka gaas. Meil selles osas ei ole praegu muresid, me käisime neid küsimusi ka veel eile valitsuskabinetis üle. Eleringi ja majandusministeeriumi andmetel on meie regioonis gaasivarustuskindlus olemas. Ja samamoodi on olemas meil elektri varustuskindlus. Selliseid muresid, et kellelgi jääb kodus tuba külmaks ja pirn ei põle, ei ole. Ja neid samme astutakse ka, et see elekter, mis on, oleks universaalteenuse näol inimestele jõukohane.

Nii palju, kui võimalik inimeste peale mõeldakse ja seda väga hästi tajutakse, et inimestel on väga raske. Tavaline inimene ongi jäänud mitme väga ebameeldiva mõju kätte. Tal on ühelt poolt hinnatõus, teisest küljest võib tal olla mure oma töökoha pärast. Ja kolmandaks mõjutab väga paljusid inimesi see, et euribor tõuseb. See on enneolematult keeruline aeg majanduslikult, aga selleks neid samme astutaksegi.

Valitsuse poole pealt ma veel paar asja tooks välja. Tulumaksuvaba miinimum tõuseb, mis aitab tegelikult jälle neid väiksema sissetulekuga inimesi. Ja paljusid inimesi aitab ka see, et uue aasta teisest poolest jõustub omastehoolduse reform. Eakate hooldamine on väga paljudele leibkondadele suureks finantskoormaks. See reform toob pikemas perspektiivis inimestele leevendust. Neid samme, kuidas inimesi aidata, astutakse, aga seda frustratsiooni ma absoluutselt mõistan.

Üks tulisemaid teemasid sellel nädalal on olnud LNG-ujuvterminaliga seonduv. Kui halb üllatus see valitsuse jaoks oli, et see terminal ei tule Eestisse Paldiskisse, vaid läheb Soome Inkoo sadamasse?

Ma arvan, et selles LNG loos tuleb alustada paarist olulisest klotsist, mis panid selle asja paika. Kohalik LNG turg, gaasiturg oli väga tugevalt mõjutatud sellest, kui Soome eelmise aasta kevadel tegi ühepoolselt otsuse, et nemad rendivad Soome riigi gaasivajaduse katmiseks LNG-laeva, rajavad selle taristu. Nad oleksid seda teinud sõltumata sellest, mida Eesti teeb. See oli selge Soome riigi plaan. Soomlased küsisid Eestilt, kuna see gaasiterminali võimekus on nii suur, et sellest jääb üle, ka Soome gaasitarbimise kontekstis, et kas ka eestlased sooviksid selles projektis osaleda. Arusaadavalt, väikse riigina Eestil tasus Soome projektiga kaasa minna, et kui Soome selle laeva rendib, siis on väga mõistlik, et me oleme selles projektis kaasas ja Balticconnectori kaudu tuleb LNG gaas meile. Ja loomulikult seal oli see koht, kui kiiresti soomlased suudavad oma kai valmis ehitada.

Algselt soomlased ütlesid, et nad ei jõua see talv valmis ja et pigem valmib see pooleteise aasta pärast. Ja siis arutati seda, et sellel vahepealsel perioodil on see laev Paldiskis, kuni soomlased saavad oma infrastruktuuri valmis. Aga kogu aeg on see olnud soomlaste laev, seda tuleb alati silmas pidada. Soomlased on need, kes on selle laeva tellinud, meie oleme siis see väiksem osapool, sest meie gaasi tarbimine on väike. Aga mis juhtus nüüd nende suvekuude jooksul? Putin keeras torugaasi kinni ja julgeolekuolukord on oluliselt muutunud ning soomlased kiirendasid märkimisväärselt oma ehitusprotsessi ja nad väidavad, et nad saavad ka juba selle aasta lõpuks oma kai valmis.

Eesti jaoks on kõige tähtsam see, et meie regioonis on gaasi varustuskindlus tagatud. Kui LNG-laev on Soomes, siis meil gaasipuudust Eleringi ja majandusministeeriumi arvutuste järgi ei teki. Ja muu aspekt on ka see, et kui mingi probleem tekib, siis meil on alati see kai olemas. Või isegi kui soomlastel tekib tehniline probleem, siis see laev on võimalik tuua üle lahe siia. Eesti riigil tekib LNG-laeva vastuvõtuvõimekus. See on asi, mida meil varem ei olnud. See on asi, mida sellises mahus ei olnud ka soomlastel.

Nüüd on meil Soome lahe kaldal nii Soome poolel kui ka meie poolel kai, kuhu saab LNG-laeva tuua. Hetkel see läheb tõepoolest soomlaste poolele, sest Soome gaasitarbimine on nii suur, et see ei mahu, sellest Eestit ja Soomet ühendavast gaasitorust lihtsalt läbi. Ja veelkord rõhutan üle, soomlased on selle laeva tellijad ja maksjad suures osas. See laev kümneks aastaks maksab 450 miljonit. See laeva maht on 35 teravatt-tundi. Soome gaasitarbimine aastas on 12 teravatt-tundi aastas, Eestis 3,5 teravatt-tundi aastas, ehk meie tarbimine on kümme protsenti sellest laeva aastasest mahust. Nii et igaüks võib mõelda ise, kas sellise laeva rentimine ainult Eestile oleks kunagi olnud mõistlik. Tõenäoliselt mitte. Siis oleks pidanud olema väga tugev nagu äriplaan sellele, et kuidas me Soome või kuhugi mujale seda gaasi müüme. Aga olukorras, kus Soome on niikuinii endale laeva ära ostmas on sellel suur mõju sellele, milline on siinne gaasiturg.

Aga sellest ikkagi räägiti pidevalt sellises vormis, et see on väga oluline, et see tuleks Paldiskisse, siis me saame olla kindlad, et talvele läheme muretult vastu. Nüüd tagantjärele on seda kirjeldatud selliselt, et majandusminister Sikkut nägi juba suvel ametisse asudes ja soomlastega esimesi kõnesid pidades, et see laev ei tule sinna. See on ka omamoodi poliitilise kommunikatsiooni aruteluteema, mida võib-olla tudengid võiksid Tartu Ülikoolis arutada. Sikkut teadis juba suvel, aga peaminister rääkis veel septembri lõpus, et see terminal tuleb Eestisse, nii on ja me oleme nii kokku leppinud. Mis vahepeal juhtus, kuidas peaminister selliseid asju üldse ei tea?

Sellega ma olen sada protsenti nõus, et seda kommunikatsiooni kaasust tasub analüüsida ja siis vaadata, et kuidas siis erinevad sõnumid ja erinevad tõlgendused on tekkinud. Kogu aeg on selle valitsuse üks eesmärk olnud tagada meie gaasivarustuskindlus. See laev tagab meie varustuskindluse siis, kui ta on Paldiski kai ääres, kui ka siis, kui ta on Soomes Inkoos. Jaa. Meie eesmärk oli see, et alguses ta võiks olla siin, aga viimastel kuudel soomlaste poolt hakkas selgelt seda signaali tulema, et nad saavad oma terminali varem valmis ja nad tahaksid, et see laev oleks seal. See on see suur muutus, nad lihtsalt said oma ehitustöödega kiiremini valmis.

Samas Eleringi juht Taavi Veskimägi ütles, et kaks laeva siinkandis oleks parem kui üks. Mis juhtub, kui näiteks venelased teevad midagi sarnast nagu Nord Streami torudega?

Keegi ei olegi välistanud, et teist laeva kunagi siia ei peaks tooma. See variant on alati eraettevõttel olemas, kui ta näeb äriperspektiivi. On ju võimalik Paldiski kai äärde see laev rentida. Küsimus on selles, et kümneks aastaks selle laeva rentimine maksab 450 miljonit. Milliseid riske, millise hinnaga me oleme valmis katma? Ja selleks, kui juhtub täiesti enneolematu olukord, rünnatakse torusid või laeva, ongi meil kai Paldiskis. Kui tekivad probleemid, on alati võimalus oma kai äärde see laev leida ja tuua.

Keegi pole öelnud, et seda ei tehta. Lihtsalt hetkel nii palju, kui on võimalik olukorda ette näha, ütlevad need, kes vastutavad gaasivarustuskindluse eest, et gaasi jagub ja ei ole põhjust minna sellisele ekstreemsemale stsenaariumile. Samal ajal me loomulikult kogu aeg vaatame olukorda, et kui midagi muutub, siis kuidas reageerida. See ei ole ainult niimoodi, et kas on kaks laeva või üks laev. On ka vahepealsed sammud, mida saab Eesti astuda oma gaasivarustuskindluse suurendamiseks. Me võime suurendada oma varusid, me võime mõelda muid samme välja, et tagada täiendavat kindlust gaasi osas.

Ettevõtjad ütlevad, et see on näidiskaasus, kuidas riik tõmbab ärimeestel koti pähe. Terve suvi öeldi, et ehitage, ehitage. Alexela mehed siis ehitasid ja lõpuks öeldi, et sorry, poisid, meil ikkagi ei ole seda sellel talvel vaja. See võib tegelikult mõrandada neid suhteid kahe sektori vahel, võimalike koospunkte?!

Ma arvan, et sellest ühest kogemusest nüüd nii laialdasi järeldusi, et Eesti valitsuse ja Eesti ettevõtete suhted on rikutud, ei maksaks teha. See oli ikkagi üks üks juhtum. Ja oleme nüüd täpsed. Kogu suve seda kaid ehitati, sest tõepoolest riik ütles, et seda kaid on vaja. Ja riik on öelnud ka Alexelale, et kui te soovite, siis me ostame selle kai ära. Kõik teie kulud kaetakse, ja ka mingi mõistlik kasumimarginaal jääb sinna vahele.

See on Alexela otsustada, kuidas nad siis käituvad. Teine aspekt on see, et ka Alexelal oli ju teada, et Soome riik on laeva rentinud, Soome laev tuleb ja Soome läheb oma plaaniga edasi, sõltumata sellest, mida teeb Eesti ja ka sõltumata sellest, mida teevad siin kohalikud eraettevõtjad.

Soomlaste jaoks oli see põhimõtteline otsus, et neil on oma laev. Nüüd selles kontekstis ongi mõnes mõttes ka eraettevõtte enda otsustada, kas ta tahab veel siia teist laeva tuua, kas ta näeb siin äripotentsiaali või ei näe. Riik selles äris ei hakka osalema, et praegu teist laeva ka tuua. Riik peaks sekkuma alles siis, kui meil on väga tugev varustuskindluse probleem. Aga hetkel me ei näe, et on selline probleem.

Te ütlete, et see praegune solvumine ei ole siiras?

Ma ütlen, et ma ei laiendaks seda üle kogu kogu Eesti riigi koostööle ettevõtetega. Meil on iga päev kümneid ja võib-olla isegi sadu kohti, kus riik ja ettevõtted teevad koostööd, asjad sujuvad. See on üks markantne kaasus, arusaadavalt, gaas on tundlik teema. Ja siin on olnud kindlasti kommunikatsioonis möödarääkimist, aga ma ei võtaks seda nii must-valgel toonil.

Räägime natuke muudest teemadest ka. Sellel nädalal saime siis kauaoodatud pöördumise Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku pealt, metropoliit Eugenilt, kes ütles, et tema ei toeta Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli vaateid Ukraina sõjale. Mis see nüüd tähendab, kas sellega on see teema siis maas?

Ma arvan, et siseministeerium peab seda olukorda jälgima. Ma arvan, et mingi leevendus see hetkel on, kui need sõnad on siirad. Saame näha. Aga teistpidi me teame, et Vene kirik vähemasti kõige kõrgemal tasandil, on selle sõja taga. Ja me peame seda silmas pidama ja jälgima. Aga loomulikult me peame ise jääma rahulikuks nendes küsimustes. Me ei saa ka iga päev käia küsimas siinsetelt Vene inimestelt ja Vene kogukonnalt, et kelle poolel te Ukraina sõjas olete. Seda küsimust ei maksa viia selliseks usutunnistuse küsimuseks igapäevases elus. Proovime kõik rahulikuks jääda, sest me näeme, et siinne Vene kogukond on käitunud kogu selle sõja jooksul väga rahulikult ja meile on näha, et nad ise on ka väga häiritud sellest. On loomulikult neid, kes on ka Putini sõja toetajad, aga suurem osa, ma arvan, naudib seda, et nad elavad Eestis, kus on rahulik, kus on turvaline, kus on inimeste õigused kaitstud. Ma arvan, et neid pingeid meil ei ole vaja eskaleerida.

Narva tanki juhtum hakkab juba ununema, aga vahepeal on olnud mitmeid teemasid, mida kohalikud venekeelsed inimesed jälgivad väga tähelepanelikult, alustades Vene koolidest, lõpetades relvalubade valimisõiguse äravõtmisega. Kuidas teile tundub, et kas see sild, mida president palus peaministril ehitada venekeelse kogukonnaga, kas sillaehitus on hakanud pihta?

Ma arvan, et see sõda on muutnud konteksti väga palju. Nendest küsimustest, mis on tõstatunud viimastel kuudel, on võib-olla kõige tähtsam eestikeelse hariduse küsimus. See on teema, mille ümber on tantsitud 20 aastat. On olnud ühtepidi ja teistpidi arvamusi, aga ma arvan, et selle valitsuse kõige olulisem koalitsioonileppe punkt ongi see, et lõpuks sai kirja eestikeelsele haridusele üleminek. See on päris protsess, mitte loosung. See algab 2024/2025 õppeaastal, jõuab lõpuni 2030 õppeaastaks. Ja sinna eraldatakse raha, et õppematerjale teha, koolitada inimesi, pakkuda keelekoolitust ja kõike muud.

See on tegelikult väga-väga suur samm, sest sellest on rääkinud kõik rahvastikuteadlased ja ka segregatsiooni uurijad, et meie haridussüsteem toodab lõhestatud ühiskonda. See on asi, milles mitmed valitsused pole suutnud kokku leppida. Nüüd on see otsustatud. Valitsus valitsus kiitis eile selle seaduse heaks. Parlament veel seda arutab. Aga see on üks suur reform, mida tuleb kindlasti vaadata pikaajalise mõjuna ja ma arvan, et sellel on positiivne mõju. Isegi kui see lühiplaanis tekitab sellist ärevust ja vastumeelsust venekeelses kogukonnas. Aga suures plaanis me teame, et väga palju vene inimesi soovib oma lapsi panna nii eestikeelsetesse lasteaedadesse kui ka eestikeelsetesse koolidesse. Ja nüüd see teema, mis puudutab relvalubasid, siis relvakandmise õigus ei ole põhiõigus või inimõigus. Ma arvan, et praeguses julgeolekuolukorras see on mõistlik samm.

Jätkame välispoliitika teemadega. Viimasel ajal jääb mulje, et vähemalt Euroopa põhjapoolsemate riikide ühtsusega on kõik väga hästi. Rootsi ja Soome liituvad NATO-ga ja käib üksteise aitamine ja toetamine. Samas, kui me vaatame, mis toimub lõuna pool, siis Lõuna-Euroopa riikides on näha sellist naiivsust, võib-olla isegi natukene huvi puudust Venemaa teemadega seonduva vastu. Rääkimata Ungarist. Itaalias olid hiljuti valimised, kus tuli võimule paremliit. Kui ohtlik selline trend on?

Esmalt see, et need riigid, mis on Venemaast väga kaugel, tajuvad Vene ohtu hoopis teistmoodi ja need ühiskonnad võib-olla ei mõista nii hästi miks nemad peavad maksma ka selle sõja hinda oma rahakoti peal kinni samamoodi hinnatõusu näol, olgu selleks siis Prantsusmaa, Kreeka või mõni muu kaugem riik. See on mõnes mõttes loogiline, meie oleme siin väga Venemaa lähedal, me väga jälgime Venemaad, meil on väga julm ajalugu Venemaaga. See, et meie seda mõistame, on elementaarne. Meie asi on seda kõike seletada. Kui me vaatame valitsusi teistes riikides, siis kõik on ju Vene agressiooni hukka mõistnud, kõik saavad ühemõtteliselt aru, mida Putin ja Venemaa Ukrainas teevad, selles osas ei ole kuskil kellegil mingit kõhklust ega kahtlust praegu.

Samas, me näeme Prantsusmaa presidenti Macroni, kes ütleb, et sõda tuleb lõpetada nii et Venemaa ei tunneks ennast alandatuna. Kas seda tänases kontekstis enam on võimalik nii teha?

Seda, kuidas Venemaa ennast tunneb ja kas ta on alandatud või mitte, ei ole primaarne, mille pärast me peame muretsema. Primaarne on see, et sõda lõpeks Venemaa kaotusega. Et sõda lõppeks niimoodi, et agressor on saanud aru, et agressiooni hind on talle liiga kõrge. Ja seda ka ütleb tegelikult Macron oma lausetes, mis võib-olla nii palju tähelepanu ei saa, et sõda peab lõppema nii et Ukraina territoorium on ukrainlastele tagastatud. See sõda ei saa lõppeda nii, et Putin neelab märkimisväärse osa Ukraina territooriumist alla ja siis hakkab kuskil läbi rääkima. Seda ütlevad kõik lääne liidrid. See, mis puudutab kellegi enesetunnet või seda, kas keegi kaotas näo, siis ma arvan, et nende inimkannatuste kõrval, mida me praegu seal näeme on natuke ületähtsustatud küsimus. Loomulikult, kui Putin oma sõjalisi eesmärke ei täida, mida ta pole seni suutnud teha, siis meie ei pea selle pärast muretsema, et ta tunneb end halvasti, et ta neid ei täida. Me peaks selle üle olema õnnelikud.

Peaminister Kaja Kallas on Euroopa liidrite seas üks jõulisemaid ja kompromissitumaid Venemaa kriitikuid. Kas lääne liidrite seas on neid juhte, kes ütlevad, et Kaja, võta natuke rahulikumalt, ära ärrita, meil on siin tuumaoht?

Ma arvan, et lääne liidrid pigem väga hästi mõistavad, mida Kaja räägib just selles kontekstis, et me teame, kust te tulete, me teame, mis on teie ajalugu. Ja kui me vaatame seda, et kui palju Eesti välispoliitilistest jutupunktidest on tegelikult võetud üle Lääne meedia poolt ja lääne liidrite poolt, siis see on üsna pretsedenditu. Selle nädala alguses oli ka Ursula von der Leyen siin ja ka tema rääkis oma kõnes Tallinnas, et ma oleks pidanud teid kuulama varem. Et Eestil, Balti riikidel ja Poolal on olnud õigus Venemaa suhtelis. Te olete kogu aeg rääkinud, et Venemaa tahab sõda, otsib sõda ja läheb ühel päeval sõtta. Te olete rääkinud seda, et need gaasitorud on tegelikult energiarelv, et Venemaaga ei ole niisama äri ajamist, et kõigel on oma mõõt küljes.

Seda nüüd mõistetakse Euroopas ja ka laiemalt maailmas. Nii et ma arvan, et meie sõnumid on olnud praegu väga tugevad, neid tuleb hoida. Ja me peame ka ise suhtuma rahulikult sellesse kui kuskil mõne suure Euroopa riigi pealinnas, mõni tuhat inimest tõepoolest tuleb Vene lippudega välja ja protesteerib. See käib iga suure ühiskonna juurde, et on palju arvamusi. Aga koheselt see üks pilt või infovoog kuskil sotsiaalmeedias, mida me näeme, ei tähenda seda, et mingi riigi poliitika on kuskil muutumas.

Kaja Kallase positsioon ja esinemisjulgus rahvusvahelisel areenil on väga palju kiitust pälvinud. Samas on ka neid, kes ütlevad, et mõnikord ta läheb võib-olla grammike üle piiri. Võib tuua näiteid intervjuust Wall Street Journal´ile, kus ta ütles, et NATO kaitseplaanid on auklikud ja sisuliselt sõda on meil siin väga lähedal ukse taga. Kas te mõnikord omavahel arutate ka, et oi, võib-olla nüüd läks grammike üle piiri? Ma kujutan ette, et te olete see inimene, kellega ta oma mõtteid ja selliseid tõsiseid jõulisi väljaütlemisi ikkagi katsetab.

See, et pärast arutatakse, kuidas oli mingi sõnumi või lause vastuvõtt...

Ah, et alles pärast?

See käib asja juurde. Kunagi pole võimalik ette näha, kuidas mingist sõnast või lausest kinni haaratakse.

Kas see konkreetne lause oli siis tööõnnetus?

Millist lauset te täpselt silmas peate?

Noh, et NATO kaitseplaanid on auklikud. Me ei tunne ennast siin Vene naabruses kaitstuna.

Ma ei ütleks, et tööõnnetus, sest seda, et need plaanid, mis NATO-l olid meie kaitsmiseks, vajasid täiendamist ja muutmist, oli juba mööndud erinevatel tippkohtumistel.

Just. Need jutud olid juba juba räägitud. Samal ajal näiteks Eesti Vabariigi president omal pehmel moel ikkagi kritiseeris seda, et võib-olla sellised väljaütlemised ei ole päris kohased, mis võivad väga oluliselt mõjutada, mitte võib-olla meie julgeolekukliimat, aga näiteks majandust.

Ma arvan, et see üks lause selle suure sõja taustal... Need ei ole võrreldavad kategooriad. Kui peaminister ütleb, et NATO kaitseplaanid peavad olema paremad, me vajame täiendavat kindlustust, siis ma arvan, see ei tekita kaugeltki nii suuri probleeme või küsimusi, kui see, et reaalselt inimesed teevad teleka lahti ja näevad, kuidas tiibraketid lendavad Ukrainas. Päris sõda ei ole võrreldav üksikute lausetega, mida keegi tõlgendab kuskil ajalehes. See päris sõjaefekt on meie majandusele ja julgeolekukeskkonnale oluliselt suurem kui see, et keegi kuskil midagi, kas tõlgendab või väärtõlgendab. Pigem tuleb silmas pidada seda, kui palju tööd tehakse selleks, et NATO oleks siin rohkem olemas, et meie liitlased räägiks seda lauset, mida me kõik tahame kuulda - NATO territooriumist igat sentimeetrit kaitstakse. See on see lause, mida me tahame kuulda ja mis potentsiaalselt rahustab ka neid ettevõtteid, kes tahavad Eestisse investeerida.

Aga sellele, et Eesti kümneaastase võlakirja intress kasvas üle 30 korra võrreldes 2020. aastaga ja näiteks Soomel oli sama protsent neli... Et Kallase väljaütlemisel polnud grammigi mõju sellele, kuidas meid siin Venemaa naabruses vaadatakse majanduskeskkonnana?

Te mõtlete viimast võlakirja oksjonit, kus siis nullilt mindi nelja protsendini?

Just.

Alustame sellest, et null protsenti on rahatrükiajastul niisugune viimane relikt, mis pidigi mingi hetk ära minema. Me näeme, et intressid on üle maailma tõusmas ja Euroopa tahabki inflatsiooni ohjeldamiseks intresse tõsta. Intresse ongi tõstetud. Nüüd see, milline on meie regiooni riskipreemia, seda siis hinnatakse. Aga ma arvan, et need, kes sellel võlakirja pakkumisel osalesid, ei lähtunud sellisest ühest-kahest meedia pealkirjast, vaid väga põhjalikust analüüsist. See nullist nelja protsendini tõus kõlab tõesti väga suurelt, aga me peame aru saama, et ka see taust, kus 10 aastat laenud on negatiivse intressiga ei olnud ka normaalne. Me tulemegi ühest ajastust ja siseneme väga järsku teise laenu- ja rahanduspoliitika keskkonda. See kontrast on lihtsalt väga suur.

Kaja Kallas on silmnähtavalt hästi hakkama saanud Ukraina sõja ajal ja kiitustega ei olda kitsi. Kui palju teie tema nii-öelda parema käena saate öelda, et nii mõnegi idee või pealkirja taga oli teie mõttetöö? Kui palju Kaja Kallas märkab tunnustada inimesi enda kõrval?

Kaja Kallasel on väga tugev välispoliitiline meeskond, välisnõunike näol, meil on sotsiaalmeedia inimesed, kes on tugevad, sest me peame möönma, et välispoliitika on väga sotsiaalmeedia ja twitteri keskne tänapäeval. Aga ma arvan, et loeb rohkem see, milline on meie sisu, kus aitavad kaasa nii kaitseministeeriumi kui ka välisministeeriumi ametnikud. See on suurem meeskonnatöö, et Eesti julgeolekusõnumid leviksid ja et Euroopas püsiks ühtsus, sest see on meie jaoks kõige tähtsam. Ja see ei ole üldse seotud sellega, et väga tore on saada kiitust välismeedias, vaid me tegelikult võitleme selle nimel, et see narratiiv, et Putin seda sõda ei tohi võita, püsiks. Et kõik, kes selle konflikti peale vaatavad, mis Ukrainas on, oleksid ühel meelel. Me peame kogu aeg seda rõhutama ja rääkima, ühtsust tuleb hoida. Ukrainale tuleb anda kõik, mis vaja, et nad võidaks Putinit. Sest meie jaoks ei ole varianti, et Putin tuleb sellest konfliktist välja võitjana.

Me peame pingutama ja sellepärast me neid intervjuusid, neid esinemisi kõiki ka teeme. Meil on vaja veenda neid samu inimesi, kellest te enne rääkisite, et inimesed on pahased Lõuna-Euroopas, ei saa aru, miks me siin nii palju peame maksma oma igapäevastel arvetel kinni gaasi ja elektrit. Et misasi siin toimub, et minu elu on järsku nüüd nii halb, mingi kauge-kauge Ukraina sõja pärast. Selleks peamegi ka nendesamade riikide valijatega suhtlema. Ja muuseas, seda on tegelikult ka mitmed teiste riikide esindajad palunud, et kui sa tuled, et meie riiki, siis räägi, anna meie ajalehtedele intervjuusid, selgita seda positsiooni, inimesed tahavad kuulda, inimesed tahavad teada, kuidas on tegelikult seal Venemaa kõrval elada ja kuidas me tegelikult Venemaad näeme ja kõike muud. See huvitab tegelikult teisi meediaväljaanded. Nagu sa ajakirjanikuna hästi tead, kui ajakirjanikku allikas ei huvita, tema jutt ei huvita ja teema on igav, siis neid intervjuusid ei tehta.

Te tulite väga oskuslikult välja sellisest isikliku teema sängist. Ma juhataks selle jutu lõpuks sinna, et tõenäoliselt enamikele inimestele, kes seda saadet kuulavad, teie nimi kõlab tundmatuna, ei oldagi kuuldud Gerrit Mäesalu nimest. Samas võib öelda, et peaministri büroo juhina olete te ilmselt üks informeeritumaid inimesi Eesti Vabariigis. Kui raske selle teadmise koormaga elada on?

See teadmise koorem pole üldse nii suur, kui te arvate. Eesti on nii avatud ja lahtine ühiskond. See teadmine on üsna lühikese ajaga, mida poliitikud arutavad, mida riik teeb, ka ajalehes ja avalikkusel teada. Sellist mingit eksklusiivteadmist tegelikult ei ole. Enamus asju, millega valitsus tegeleb, mida valitsus arutab on, ma ütleks 80-90 protsendi ulatuses ka avalikkuses käsitletud, läbi räägitud. Sellist müstilist klubi, kus on eriti eksklusiivne info, millest inimesed ei tea ega kuule, seda tegelikult ei ole. Ja tegeldakse suuresti nende probleemidega, mis avalikkust ka kõnetavad ja huvitavad, nagu hinnatõus, sõda, Ukraina sõjapõgenikud, need teemad on ju korduvalt läbi käinud. Varem meil oli Covid, nüüd on Covid tagaplaanil. Aga need küsimused on ju meil ühed ja samad, mis erinevatel kuudel tõstatuvad.

Te olete minevikus lähedalt kokku puutunud Isamaa erakonnaga. Te olete vedanud mitmeid valimiskampaaniaid, sealhulgas ka näiteks Kaja Kallase isa Siim Kallase presidendikampaaniat 2016. aastal. Selline poliitiline soolikas on teil sügaval sees.

Jah. Poliitika on igatpidi mulle erinevate nurkade alt kogu aeg huvi pakkunud ja sellega tegelemine minu meelest on väga põnev, sest poliitika on väga mitmekülgne, väga dünaamiline. Tegelikult kunagi igav ei hakka ja ega ma muidu seda ei teeks, kui poliitika oleks mulle kuidagi vastumeelt ja poliitika huvi ei pakuks. Poliitika on see, mis meid kõiki igapäevaselt nii palju mõjutab. Eriti viimasel paaril aastal, kus poliitikute otsa erinevatest kriisidest väljatulekul vaadatakse väga palju. Räägime sellest Covid-kriisist, energiakriisist, hinnatõusust, julgeolekust. Siin on see koht, kus ei ole võimalik lahendusi leida, nii et poliitikud ja valitsus ei tööta neid reaalajas välja. Need ajad, kus valitsus töötas, käis koos, ei saanudki täpselt aru, mida nad otsustasid, mis seal toimus, sest midagi sellist akuutset nii põletavat või nii tugevat kriisi laual ei olnud, need ajad on olnud mitu aastat juba möödas. Iga nädal algab sellega, et valitsus lahendab mingit kriisi, mingit probleemi, kus inimesed ootavad selgust, vastust, mingit kindlust. See on see, millised viimased kaks aastat on olnud.

Andrus Ansipi juhtimise ajal oli peaministri büroo juhataja Keit Pentus, hiljem Liina Kersna. Jüri Ratase esimeses valitsuses oli peaministri büroo juht Tanel Kiik, kellest sai hiljem sotsiaalminister. Kui te seni olete olnud seal poliitikaköögis, siis kas nüüd alates sellest kevadest, kui meil on uued valimised, tulete ka söögituppa?

Ma arvan, et mul on veel päris palju õppida, et olla olla nii tugev poliitik, nagu on Keit Pentus või Liina Kersna. Sellist läbilööki ma endale kevadeks ei prognoosi.

Milline teie ennustus on eelolevateks valimisteks? Kas Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid jätkavad valitsuspartneritena?

See on klassikaline küsimus ja sellele tuleb alati klassikaline vastus. Seda otsustab ju valija. Lumigi pole maas ja juba jagada neid, kes valimistel on võitjad ja kes kellega valitsust tegema hakkavad on väga-väga vara. Me ei tea isegi mitmest erakonnast parlament koosnema hakkab. Siin on mitu-mitu aspekti, mida me ei tea. Ma arvan, et see tänane valitsus on päris hea valitsus. Kas osapooltel on seda soovi jätkata, see saab selgeks peale valimisi. Ja väga palju sõltub ka valimiskampaaniast, millised teemad erinevad erakonnad valimiskampaanial oluliseks toovad, etteotsa tõstavad. Ja nende teemade pealt, kas ja kui palju vastandumist, kui palju on ühisosa, hakkab mingil määral ka võib-olla selguma see, kes on need jõud, kes tahavad pärast 5. märtsi hakata mingit koalitsiooni kokku panema. Sellel kampaanial kindlasti on suur roll ja on suur roll ka sellel, et millised inimesed tulevad poliitikasse, kas on veel uusi inimesi tulemas ja suur roll ka sellel, et mitu erakonda on parlamendis. See on kõik valija otsustada. Mina täna kellegile tammepärga kaela ei paneks.