"Te kas teadlikult või lollusest petate nii iseennast kui ka rahvast!" See on suhteliselt leebe "argument" oma seisukohtade kinnitamiseks praeguses poliitilises näivdiskussioonis. Eesti seismiliseks muutunud poliitmaastik on jõudnud selleni, et vastased on üha sagedamini lollid, sest nad on ju nii lollid. Võrreldes oma seisukoha kuulutamisega kipuvad kuulamine ja teiste arvamuste funktsionaalne lugemine üha vähem kasutatud oskusteks muutuma.

Seetõttu jääb märkamata, et madistatakse sama probleemi ainult näiliselt lahus või teadlikult lahutatud otste kallal. Üheaegselt on meie ees pea alati vähemalt kolm suurt valikut, kõigil üks ots olevikus ja teine tulevikus.

Esimene valik on äraelamist määravalt fundamentaalne: valik praeguse ja tulevase tarbimise vahel. Selle praeguses otsas on inflatsioon, mille taga juba pikka aega kestnud koroonaviirus, Venemaa sõjategevus ja osaliselt ka roheteemadega seotud kulutused.

Kiiret ja kerget rohtu pole, küll aga selle kuulutajaid. Isegi Aljaksandr Lukašenka näib seda mõistvat: hiljuti inflatsiooni (hinnakasvu) lõpetamise korraldust andes mainis ta taset kaheksa protsenti.

Kõrvalepõikena, mõned aastad tagasi andis Lukašenka korralduse, et majandus peab järgmisel aastal kasvama üheksa protsenti. Majandus ei kuulanud sõna, toimis suurtes piirides ikka omasoodu ja viletsalt, nagu sealmail kombeks. Nii on see alati, kui kompetentset juhtimist üritatakse kõikeparandavate korralduste ja unistustega asendada.

Pikas perspektiivis kujundavad nii hindu kui ka kasvu nõudlus, pakkumine ja tootlikkus. Lühiajaliselt saame asjade käiku mõjutada niivõrd, kuivõrd majanduse fundamentaalsed omadused seda võimaldavad. Eestis toimuvat majanduslikku maailmalõppu manades ei tohiks unustada, et meil on SKP inimese kohta 3,7 korda kõrgem kui Valgevenes ning 30 korda kõrgem kui endises "vennasvabariigis" Tadžikistanis.

Valikukoha teine ots viib meid tulevikku küsimusega, kas tulevikus üldse on midagi tarbida.

Üks on selge, meie maamuna on lõpliku suurusega. Kõige tulisemaks on ressursiteema läinud vaidluses inimtegevuse kliimamõju üle. Teadusest üpris kaugel seisvad inimesed arutlevad erutatult sellega seotud teadusuuringute kvaliteedi üle, osad poolt ja osad vastu hääletades.

Tegelikuks vaidluse objektiks on hindu mõjutav süsinikukaubandus, enamuses õnneks mitte must-valgena, vaid halli varjundeid otsivana. Roheteemad on olulised, aga rohepööre ei peaks rohepöörasus olema.

Teine suur valik on huvide ja väärtuste vahel: juba väärtused jagavad meid erinevateks gruppideks, huvid veelgi enam. Üldjuhul on väärtused vähemalt meie endi arvates kõrged, valikuid langetame neist lähtuvalt ning tulevikku vaatavalt. Vabadus ja teiste vabaduse austamine on seoses jubedustega Ukrainas paljude jaoks väärtuste reas jälle esiotsa tõusnud.

Isegi juhul, kui inimeste väärtused sõnades kokku langevad, võivad need tähendada väga erinevaid asju tulenevalt erinevatest taustsüsteemidest ja huvidest. Ja nii vääratabki keel ütlema, et Ukrainas on ju päris turvaline. Ühel pool vabadus ja teisel pool tunnetatud paratamatus.

Huvidega, eriti aga majanduslike huvidega on asi selgem. Kui me ei taha ühiskonda, kus kõigile jagatakse võrdselt, siis on paratamatu, et inimeste toimetulek on erinev grupiti ja ajas.

Sageli ei sõltu gruppi sattumine olulisel määral inimesest enesest. Õigustatud abi vajavad nii ootamatute tervisehädade kui ka majanduskeskkonna ootamatute muutuste mõjul hammasrataste vahele jäänud inimesed. Laustoetuste jagamine neile, kel vahendeid eneselgi, võtab need ära tõelistelt abivajajatelt.

Kolmas suur valik on inimese ja riigi vahel otsustaja ja probleemide lahendajana. Üha sagedasem on kurjalt küsida, et miks riik üht või teist asja teinud pole.

Opositsiooni puhul ongi seda loogiline küsida iga probleemi puhul. Üldjuhul samastatakse sellisel juhul mõtte, tooni või osava sõnavaliku abil riik parasjagu istuva valitsusega ning näpp näitab koalitsiooni poole. Veider, kui seda tehakse lähedaste partnerite vahel või parteide poolt, mis end parempoolseks nimetavad, mõnikord isegi peavad.

Oluliseks teemaks riigi sekkumise üle arutlemisel on võimalused või nende puudumine. Üha sagedasem on riigilt agressiivselt rahajagamist nõuda, nagu tulekski see ilma kuludeta trükimasinast või suurest seinast. Laenud tuleb lõpuks ikkagi tagasi maksta, kui just riiklikku Ponzi skeemi ehitamas ei olda.

Me peame tagama praeguse heaolu ja jätma järeltulijatele inimväärse keskkonna, me peame järgima väärtusi ja arvestama enese ja teiste huvidega, peame võtma vastutuse enese tegude eest ja aitama teisi, kui see vajalik on. Mõistlik oleks seda teha kaine peaga ja ausalt.

Oma asja ajamiseks tuleb see reljeefselt välja tuua, kuid äärmustesse minnes toome üksteisele ainult häda kaela. Mis iganes on sõjaka seisukoha taga, tasub mõelda käimas olevale pärissõjale. Ukraina sõjakaarti vaadates ei tohi unustada, et oleme kõik ühel pool rindejoont. Põhjas, mitte lõunas. Tuleks jälgida, et üksteist materdades meie endi vabaduse kallale ei mindaks. Ka kogemata mitte.