Jaganud kord üks mees Kremli ees möödujatele lendlehti. Muidugi ei läinud kuigi kaua, kui inimesed vastavatest organitest kohale saabusid ning hakkasid protestijat juba kongi vedama, kui äkki märkasid, et lendlehed olid täiesti tühjad. "Miks siia midagi kirjutatud pole?" imestasid nad. "Aga kõik teavad niigi kõike!" kostnud dissident vastu.

Selle anekdoodi rääkis septembri lõpus maailma tähtsaimat pressivabaduse auhinda Golden Pen vastu võttes Poola Gazeta Wyborcza üks võtmetegelasi Piotr Stasiński. Kuid Stasiński ei olnud loo puändiga rahul, sest kõik ei tea kõike. "Mina usun, et lehed ei tohi olla tühjad!" kuulutas ta.

Gazeta Wyborcza oli esimene vaba ajakirjandusväljaanne, mis kommunistlikus Poolas 1989. aastal ilmuma hakkas. Ent maailma uudisekirjastajate assotsiatsioon WAN-IFRA ei andnud ajalehele auhinda toonaste saavutuste eest, vaid võitluse eest, mida peetakse ühes Euroopa Liidu liikmesriigis sõnavabaduse eest just praegu.

Gazeta Wyborcza on üks vähestest Poolas alles jäänud sõltumatutest väljaannetest. Poola valitsev Õiguse ja Õigluse (PiS) partei on võtnud kontrolli alla riiklikud meediakanalid ja liitlaste abil ka suure osa erameediast. Lugejate-vaatajate valikuvabadus ehk teisisõnu meediapluralism on suures osas kadunud.

Läbi Poola sõites on peaaegu võimatu mitte peatuda mõnes Orleni tanklas. Kui mitte kütuse, siis vähemalt päris hea kohvi pärast. Eelmisest aastast saadik kuulub riigi kontrolli all olevale Orleni kontsernile terve trobikond kohalikke ajakirjandusväljaandeid. Nii alluvad sajad ajakirjanikud läbi naftahiiglase juhtivale Õiguse ja Õigluse parteile, mis on korduvalt Euroopa Liidult ebademokraatlike seaduste pärast sarjata saanud. Kas meenub veel mõni energiakontsern, millest ühtäkki sai ka valitsust soosiv meediafirma? Õige! Gazprom.

Kõiki väljaandeid pole Õigus ja Õiglus veel oma mõju alla saanud, kuid see ei tähenda, et neile survet ei avaldataks. Kasutatakse ära olemasolevad võimalused meediat kohtusse anda ja luuakse neid võimalusi juurde. Gazeta Wyborczal tuleb juriidilisi piike ristata tervelt sajas erinevas asjas. Riiklik reklaamiraha seevastu suunatakse selgelt valitsusesõbralikele väljaannetele.

Samasugust taktikat on juba eelmisest kümnendist kasutanud Ungari ainuvalitseja Fidesz eesotsas peaminister Viktor Orbániga. Hõimuvendadele on laias laastus alles jäänud vaid üks valitsusekriitiline telekanal ja üksikud üleriigilised veebiportaalid, enamikust meediaväljaannetest tuleb aga korralik ajupesu, mis isegi Šveitsi laboratooriumides heakskiidu leidnud pesupulbrite võimed häbisse jätaks.

Selle kahjulik mõju tuleb eriti ilmekalt esile nüüd, sõja ajal kohalike inimestega rääkides. Kui meil leiavad vaid üksikud venemeelsed, et Ukraina on läänele lähenemise tõttu ise sõjas süüdi, et Ukraina pole üldse mingi riik ja sõda on niikuinii USA, Euroopa Liidu ning NATO provotseeritud, siis Ungaris kuuleb neid Vladimir Putini jutupunkte isegi nende inimeste suust, kes praegust valitsust ei toeta.

Seda infot serveeritakse lihtsalt sedavõrd ohtralt, et valed imbuvad kõikjale ja tõde ei osata valest enam eristada. Ungari sõltuvus Vene gaasist, naftast, tuumakütusest ja rahast on Fideszi valitsemise ajal ülisuureks kasvanud ning nagu vanarahvas hästi teadis: kelle leiba sööd, selle laulu laulad.

Meil Eestis näivad asjad olevat väga hästi. Viimase pressivabaduse indeksi järgi oleme ajakirjandusvabaduselt maailmas neljandad. Ent see ei tähenda, et võiksime rahus jalad seinale lüüa. Kohtuotsus, millega karistati Eesti Ekspressi ajakirjanikke Swedbanki juhatusele kahtlustuse esitamise avalikustamise eest, kukutab meid ilmselt mitme pügala võrra ning katseid infot salastada ning varjata kohtab üha enam.

Need muutused võivad olla esmapilgul väikesed, kuid nad ei ole tähtsusetud. Vabadust ei võeta ühiskonnalt tänapäeval ära ühe räige kirvelöögiga, vaid ikka imeõhukeste viiludena, nagu salaamit lõigates. Tavaliselt ei pane inimesed neid tähelegi või kui märkavadki, siis ei anna nii väikesed muutused põhjust kõva häält teha. Seda enam, et vabaduste kitsendamise eesmärk ei pruugi algselt olla üldse demokraatiast irdumine, vaid liigne agarus isikuandmete kaitsel, mõne ametniku või võimulolija poliitilised huvid.

Sõna- ja ajakirjandusvabadus ei ole abstraktsed kontseptsioonid, vaid peamised tööriistad vaba ja demokraatliku riigi ehitamiseks ning säilitamiseks. Nende piiramisel kaovad kergesti ka teised inimväärseks eluks vajalikud väärtused, seejärel omakorda majanduslik heaolu ja isegi füüsiline vabadus.

Ka Ungari oli veel kümmekond aastat tagasi üsna tavaline Euroopa riik, kuu aega tagasi sedastas Euroopa Parlament aga, et see pole enam demokraatlik, vaid autokraatlik riik. Orbáni tosina võimuaastaga on madjarid kukkunud pressivabaduse pingerivis igati mõistlikult 23. kohalt, kust tänavu leiame näiteks Belgia, 85. kohale.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.