Et paremini mõista, mis toimub niinimetatud monumentide sõjas, soovitan kasutusele võtta termin "sundajalugu".

Mida see tähendab? See tähendab, et läbi kultuuri, ka läbi monumentaalkunsti, sunnitakse okupeeritud riigile peale oma versioon tegelikkusest ja ajaloost. Selle eesmärk on oma võimu, eelkõige sümboolse võimu põlistamine okupeeritud territooriumil.

On lihtne näha, et suur osa nõukogude aja kultuurist Eestis oli sundajalugu. Kõik need Lenininid, Stalinid, Kalininid, tankid, sajad kipskujud pioneeride ja kolhoositaridega oli sundajalugu. Tuhanded tänavasildid Vene väepealike, teadlaste ja poliitikutega olid ju samuti peale sunnitud.

Veel selgemaks saab, kui küsida, kas ainsagi neist sundajaloolistest versioonidest oleks loonud iseseisev Eesti, ükski linn või vald? Loomulikult mitte. Kas te kujutate ette, et mingi Eesti volikogu teeks ettepaneku nimetada oma kultuurikeskus ümber Molotovi-nimeliseks või püstitada linnaväljakule Mitšurini monument?

Pärast Eesti taasiseseisvumist on palju sundajaloost muudetud. See protsess pole aga lõppenud. Venemaa huvi on oma sümboolse jalajälje säilitamiseks kunagistes liiduvabariikides pole kuskile kadunud. Meil on kogemus pronkssõduri, Narva tanki, Lasnamäe katedraali ja palju muuga. Selleks kasutatakse kõiki vahendeid: meediat, mõjuagente ja poliitikat.

Nüüd on alanud vaidlus, mida teha Maarjamäe kompleksiga. Olen viimaste kuude jooksul küsinud vähemalt sajalt inimeselt, kellele või millele on pühendatud see suure obeliskiga memoriaal. Väga üksikud teavad rohkem kui sõna "Jääretk". Tavaliselt oletatakse mingeid variante langenud kangelastest.

Jääretkest ei teata tegelikult midagi. Kes sellel osales, kust kuhu mindi ja miks, see on tume maa. Olen küsinud, et kui mõni teie Tallinna külalistest tunneb huvi, mis võimas mälestusmärk see on, mida te siis räägite? Reeglina üritatakse vastusest kõrvale hiilida, sest ei teata.

23. augustil tegi ilmus ERR-i portaalis Toomas Hiio väga hea ülevaade Maarjamäe mälestusmärkide ja memoriaalide ajaloost. Sellest loost saavad huvilised teada, kuidas Maarjamäe selliseks on kujunenud

Olgu siis öeldud, et Jääretk oli Nõukogude Balti laevastiku evakueerimisoperatsioon 1918. aastal veebruaris Tallinnast Kroonlinna. Evakueerimist alustati 22. veebruaril. Muide, neli laeva ja ja kaks allveelaeva pagesid Tallinnast just sel päeval, kui Eesti ennast iseseisvaks kuulutas ehk 24. veebruaril 1918. Selle põgenemise kiituseks on meile siis selline vägev asi ehitatud.

Nüüd küsime, mida teha, sest kompleks laguneb. 2020. aasta augustis ütles Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, et ta ei nõustu kunagi Maarjamäe kompleksi lammutamisega, sest see on kujunenud linlastele jalutamise ja ajaveetmise kohaks. Reedel ütles kunstiajaloolane ja kunstiakadeemia rektor Mart Kalm Kuku raadios, et selle kompleksi võiks turvaliselt lagunema jättagi kui oma aja märgi. Juba sellest on selge, et tulevikuselgust pole. Kõlvartile saab esitada muidugi küsimuse, et vahest saaks seal jalutada ja aega veeta ka ilma obeliskita.

Veel aspekte. Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon kui kompleksi püstitamise ideoloogiline alus kuulub unustamisele, mitte ülistamisele. Lisaks on pärast kallaletungi Ukrainale suvalise Venemaa sõjalise vägiteo kiitmine Eestis teravas vastuolus rahva enamiku sisetunnetusega. Seetõttu tundub võimatu mõte, et keegi saaks ilma suure protestita eraldada miljoneid eurosid Nõukogude Balti laevastiku monumendi remontimiseks.

Tunnistame lihtsat fakti: meil Tallinnas, Eesti ühe kõige kaunima koha peal asub kompleks, millest enamik midagi ei tea. See on ebanormaalne olukord. Praegu vaadatakse Maarjamäed ja nähakse väga erinevaid asju. Kes näeb Venemaa vägevust, mille ülistuseks nelke viia, kes sundajaloolist ehitust, kes maastikuarhitektuurilist ilu.

Mul on siiski ajutine lahendus pakkuda. Seni kuni arutatakse, võikski selle nimetada Tundmatuks Obeliskiks. Minule teadaolevalt sellist kuskil maailmas ei ole. Oleksime vähemalt selles erilised, et meil on maailma kõrgeim 35 meetrine Tundmatu Obelisk. Ehk saaks sellega isegi Guinnessi rekordite raamatusse? Turistidele meeldiks, olen veendunud. Nad armastavad absurdi. Lisaks annaks see muutunud tähendus ka pikantse kõrvalamaigu taotlustele Venemaa ja NSVL-i ajaloo põlistamise püüdlustele Eestis.

Eelnevast jutust saime aru, et diskussioon sundajaloo üle pole Eestis kaugeltki lõppenud. Ma siiski loodan et suvalise arutelu aluseks oleks fakt, et Eesti on iseseisev riik, mitte Nõukogude Liidu ajaloo reservaat.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.