Dauri Kivipuur: minevikku mäletamata ei jää püsima ükski rahvas
Aeg ruttab ja iga päevaga jääb üha vähemaks neid, kes Teises maailmasõjas osalesid ja neid aegu mäletavad. Seepärast on meie kohus hoolitseda, et mälestus meie rahva minevikust elaks edasi meie lastes ja lastelastes, ka praegustes noortes, kirjutab Dauri Kivipuur.
77 aastat tagasi lõppes Euroopas Teine maailmasõda, ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Sõjas kaotas elu ligi 60 miljonit inimest, enamik neist tsiviilisikud, mis teeb sellest sõjast inimajaloo kõige verisema kokkupõrke.
Igal aastal kogunetakse Tallinnas Maarjamäele, et mõelda neile inimestele, kellelt sõda võttis elu ja lähedased. Jakob Westholmi Gümnaasiumi vilistlasena mõtlen sel päeval ligi 60. koolivennale, kes jätsid Teises maailmasõjas oma elu. Paljud neist tundmatu õppursõdurina. Au neile!
Eesti Vabariik oli Teises maailmasõjas erapooletu, kuid sellest hoolimata peeti Eesti pinnal lahinguid ning Eesti kodanikud pidid võitlema meie maad okupeerinud riikide Saksamaa ja Nõukogude Liidu vägedes. Teist maailmasõda ei saa vaadelda kahe vaenuväe omavahelise taplusena, vaid see koosneb paljudest väiksematest sõdadest, kus mitmed väikerahvad võitlesid oma kaotatud vabaduse taastamise nimel. Eestlaste eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine.
Aastakümnete taha jäänud sündmused lubavad meil jällegi tõstatada küsimuse: mille nimel Eesti sõdurid Teises maailmasõjas võitlesid ja langesid?
Tolleaegsete vastandlike arvamuste keskel pidid eestlased valima, milliste võõraste ideede eest võidelda, osaleda sõjas kas sakslaste või Nõukogude Liidu poolel. Tegelikult valikut ei olnudki, sest mõlemad riigid viisid läbi sundmobilisatsiooni. Eesmärk oli siiski ühine: Eesti sõdur võitles oma kodumaa vabaduse eest.
Olen uhke meie vaba Eesti üle ja selle eest võlgneme tänu Eesti sõjameestele, kes andsid oma elu Eesti vabaduse eest võideldes või kaotasid elusihi ja tervise Nõukogude vangilaagrites.
On väga vajalik, et eesti rahvas tunneks ja teaks oma sajanditepikkust ajalugu ja ohte, millele oleme pidanud silma vaatama. Rahva mälul ei tohi lasta tuhmuda. Mitte mäletada, see tähendab elada minevikuta. Minevikku mäletamata ei jää aga püsima ükski rahvas.
Tsiteerides president Toomas Hendrik Ilvest: "Me oleme vabad ja sellega harjunud". Ärgem unustagem neid, kes on langenud oma kodumaa vabaduse eest. Elagu Eesti! Elagu Ukraina!
Toimetaja: Kaupo Meiel