Harri Tiido: sõjad on inimkonna elu osa ja ilmselt ka jäävad selleks
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all sõdade olemus. Laiemale tasandile viiduna võib sõda olla, nagu see on pikalt olnud, inimloomuse lahutamatu, võimas ja müstiline osa, märgib Tiido.
Mõni aeg pärast Venemaa täieulatusliku sõja algust Ukraina vastu rääkisime ühe raamatu alusel sõdadest kui sellistest ja nende põhjustest. Tulen teema juurde tagasi.
Vahepealse aja vältel on nimelt pidevalt kõlanud lääneriikides hääli, et sõjale on vaja leida lahendus selle lõpetamiseks. Või peatamiseks. Kõlab nagu üllas eesmärk, kuigi silmas peetakse harilikult kauplemist selle üle, kui palju Ukraina oma territooriumist loovutada võiks ja mida peaks Moskvale lubama, et too sõjategevuse peataks. Sealt edasi tihti ei mõelda. Kuigi sõja peatamine võib tähendada seda, et Moskva saab võimaluse jõudu koguda ja uuesti alustada, või siis uue sihtmärgi valida.
Suvel toimunud Vene ja lääne vangide vahetuse järel räägiti samuti, et see näitavat Vladimir Putiniga läbi rääkimise võimalikkust ning seda võimalust tuleb nüüd kasutada rahukõneluste laua äärde istumiseks. Kui seda trendi üldistada, näikse tegemist olevat variandiga ratsionalistlikust suhtumisest sõjapidamisse. Ehk et see on taandatav turumajanduslikele arusaamistele. Täpsemalt kauplemisele ja selle rollile sõdade alustamisel ja peatamisel.
Sõja kui kauplemise ühe vormi idee olevat kujunenud 1960.-1970. aastatel mõtterevolutsiooni ajal ja saavutanud poliitikas suurema nähtavuse 1980. aastatel Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani maailmavaate kaudu.
Tollal läks turumajanduse terminoloogia liikvele väga paljudes valdkondades kuni spordini välja. Üks selle suhtumise varaseid levitajaid oli Nobeli preemia laureaat, majandusteadlane ja tuumastrateeg Thomas Schelling. Tema nägi nimelt nii konkurentsi kui ka konflikti võrdselt ratsionaalse kauplemise vaatevinklist. Ka akadeemilistes sõja ja konflikti uuringutes võttis võimust turumajanduslik terminoloogia.
Praegu loetakse selle nägemuse üheks alustekstiks Stanfordi politoloogi James Fearoni 1995. aasta kirjutist sõja ratsionalistlikust selgitusest. Fearoni ja tema mõttekaaslaste jaoks oli sõda mitte niivõrd poliitilise elu loomulik osa, kuivõrd lahendamist vajav mõistatus. Mõistatus seetõttu, et praktiliselt võimatu on kindlalt ette teada suvalise konflikti tulemust. Lahinguväljal võib ju võita, kuid nüüdisaja sõda võib olla sedavõrd purustav, et tegelikult tulevad osapooled sellest välja hullemas seisus, kui nad olid enne algust.
Fearon nägi kolme põhjust, miks sõda puhkeb hoolimata sellest, et turumajanduse vaatevinklist see mõtet ei oma. Esiteks selle pärast, et enne sõja algust on raske mõõta osalisriikide võimekusi ja otsustavust. Teiseks niinimetatud pühendumuse probleemi tõttu.
Riikidel ei pruugi niisiis olla ratsionaalset võimekust pühenduda sõja mittealustamisele, sest esimesena ründamine annab suuri eeliseid, millest riik ei soovi loobuda. Või siis pelgab riik, et tulevases jõudude tasakaalus võib olukord tema kahjuks pöörduda. Ja kolmas põhjus võib olla selles, et probleem, mille pärast sõditakse, ei ole lahendatav. Ehk selle üle ei saa kaubelda.
Kui nüüd Putini sõda vaadata, siis ratsionaalsel pinnal ei olnud sellel erilist mõtet. Ukraina ega NATO ei kujutanud Venemaale tegelikku ohtu. Ja Ukraina üle võidu saavutamine justkui ei annaks Venemaa jõule kuigi palju juurde. Samal moel võiks vaadata ka Hiina ja USA võimalikku konflikti Taiwani pärast. Kui lähtuda kauplemismudelist, siis peaks olema tugevaid argumente kompromissi leidmiseks, sest kumbki pool sõjast ei võidaks. Seda siis Taiwani küsimuses.
Erinevalt turgudest on rahvusvaheline poliitika palju rohkem nullsumma mäng ja paljud küsimused on jagamatud ning mittekaubeldavad. Ukraina vaatevinklist näiteks sõltumatus ja territoriaalne terviklikkus. Venemaa vaatevinklist tulevad mängu iha austuse, tunnustuse või rahvusliku uhkustunde järele või teise osapoole vihkamine. Või siis laiemale tasandile viiduna võib sõda olla, nagu see on pikalt olnud, inimloomuse lahutamatu, võimas ja müstiline osa.
Turumajandusliku mõtte juurde tagasi tulles võib möönda, et sõdimine on lihtsalt kauplemine jõu kasutamisega. Võib tsiteerida Carl von Clausewitzi parafraseerinud Mao Zedongi, kes 1938. aastal ütles, et "poliitika on sõda ilma verevalamiseta ja sõda on poliitika verevalamisega".
Putini sõja käivitamismehhanismi kirjeldades on pakutud järgmised põhjused. Esiteks vastutuse puudumine, kuna Putin ei pea arvestama sõdurite ja kodanike huvidega. Ta võib teha, mida tahab. Teiseks ideoloogiline põhjus: sõda tuleneb Putini natsionalistlikest kinnisideedest ja ihast kuulsusrikka pärandi järele.
Kolmandaks Putini isoleeritus tõest, mistõttu sõja raskusi alahinnati. Lihtsalt inimestel on hämmastav võime klammerduda ekslike arvamuste külge. Neljandaks ebakindlus. Sõja eel ei teadnud selle alustajad vastase otsustavuse astet ega ka lääne reageeringut ega ka Vene sõjaväelaste tegelikke võimeid.
Ja viiendaks Putini usk hetke sobilikkusesse. Ukraina oli end tasapisi relvastanud, muutunud demokraatlikumaks ja lähenenud Euroopale, mis oli ohtlik areng Moskva režiimi vaatevinklist. Võidi arvata, et parem maksta rasket lõivu sel hetkel, kui oodata, millal olud veel keerulisemaks lähevad.
Kogu selle põhjuste jada taustal peaks olema ilmne, et on raske eeldada rahu maailmas, kus nii paljudes riikides on võim kontrollimatu. Ja sõja üks juurpõhjus on lihtsalt selles, et Putin oli võimu täielikult enese kätte koondanud. Sellest vaatevinklist tasub vaadata ka muid riike, kus võim keskendub, olgu selleks siis Hiina või Türgi, või miks mitte ka Ungari. Kolmandast maailmast rääkimata.
Lõpetuseks märgin ära ühe seiga, mida enamuses selleteemalistes kirjutistes pole märganud. Nimelt asjaolu, et Venemaa on impeerium, koloniaalimpeerium, ja impeeriumi olemuses on laienemine. Kui ta lõpetab laienemise, siis tekib oht lagunemiseks. Sellepärast ei maksagi uskuda ka Vene liberaalse opositsiooni hüüdeid, et Venemaa peab iga hinna eest praegustesse piiridesse jääma. Ei pea, tuleviku idast algavate sõdade vältimiseks on vajalik Venemaa dekoloniseerimine ehk lihtsamalt öeldes jagunemine.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
