Kuigi tundub, et sõda on kestnud juba väga kaua ja kõik, kes on tahtnud Ukrainast lahkuda ja pelgupaika otsida, on seda ammu teinud ja osa neist ka juba tagasi läinud, siis tegelikult ületab Poola piiri praegugi iga päev paarkümmend tuhat ukrainlast.

"Me elasime okupeeritud alal Hersoni oblastis Henitšeskis, elasime mere ääres, aga seal on praegu okupatsioon. Me läbisime 40 venelaste kontrollpunkti. Kui avanes võimalus välja sõita, siis sõitsime," rääkis Tanja.

Nüüd otsib Tanja Varssavis tööd, elukohta ja lasteaiakohta. Varssavi Ukraina Maja on üks tugikeskus, mis aitab sealse asjaajamisega rea peale saada. Seal töötav Marek Sierant on pooleldi poolakas, pooleldi ukrainlane. "Välisilm" uuris temalt, kas poolakad hakkavad aitamisest väsima.

"Jah ja ei. Enamus poolakatest saab aru, mille eest Ukrainas sõda käib, kes on agressor ja kes on ohver. Majandusraskused on neid muutnud näljasemaks, aga mitte sel määral, et enam abi ei antaks. Ja abi antakse," ütles Sierant.

Lipud Varssavi tänavail on hakanud ajaga luituma. Sõja lähedust on seal aga tunda igal sammul. Tuletavad seda meelde siis sõjapõgenikud linna keskväljakul, abiorganisatsioonid, tänavamuusikud või tänavakunstnik, kes Ukraina presidendi pildi paavsti kõrvale on pannud. Poola pangaautomaadidki räägivad juba ukraina keeles.

Põgenikud on Varssavi elanikkonda suurendanud ligi 200 000 ehk kümne protsendi võrra.

"See on meie jaoks väga suur väljakutse. Meie koolides on ligi 18 000 last. Üle 60 000 põgeniku töötab juba Varssavis seaduslikult. See on väga hea tulemus, see näitab, et põgenikud integreeruvad, elavad normaalset elu, nad tahavad tööd teha, lapsed käivad koolis. Meil on külalised, uued naabrid ja tundub, et me elame siin linnas sõbralikult koos," rääkis Varssavi abilinnapea Aldona Machnowska-Gora.

Ukrainlased on poolakatele abi eest väga tänulikud ja ütlevad, et lihtsama töö leidmine näiteks teenindussektoris Poolas ei ole raske, kui töötahe olemas on. Keerukam on erialase töö saamine, mis eeldab keeleoskust ja ametioskuste tõendamist.

Psühholoog Irina Tsilõnko on sellise töö leidnud, tema oskusi sõjapõgenike aitamisel on seal praegu väga vaja. Probleeme on palju, üks on aga kõigil ühine.

"See on selline sisemiste vastuolude olukord, kus on täielikult kaotatud stabiilsus, mis oli Ukrainas, ja valitseb arusaamatus, kuhu edasi liikuda, kas alustada elu siin nullist või oodata võimalust naaseda kuhugi turvalisse kohta Ukrainas," selgitas psühholoog.

Tsilõnko pakub tuge nii sõjapõgenikest täiskasvanutele kui ka lastele, kellele Varssavi linn oma noortekeskuses Poola laste kõrval mitmesuguseid tegutsemise, meisterdamise ja lihtsalt koosolemise võimalusi pakub.

Koolis käivad Ukraina lapsed kas Poola koolides, Ukraina veebikoolis või mõnes üksikus Ukraina õppekavade järgi tegutsevates Ukraina koolides. Varssavis on selliseid neli.

Näiteks ühes koolis õpitakse Ukraina õppekavade järgi selleks, et Ukrainasse tagasi minnes saaks kohe jätkata sealses koolis. Õppida on seal üsna samamoodi nagu Ukrainas, ütlevad õpilased. Iseküsimus on, kuidas keskenduda matemaatikale, kui kodumaad pommitatakse ja ise tuleb hakkama saada võõras keskkonnas. Ajaga on läinud veidi lihtsamaks.

"Just siin, Varssavis hakkasin ma end rohkem avama. Ma hakkan avaldama oma luuletusi, mulle väga meeldib luuletusi kirjutada," ütles õpilane Zoriana Soroka.

"Esimestel sõjakuudel, kui me siia tulime, oli üsna raske. Aga kui juba olime siin mõne kuu olnud, siis kohanesin ja kõik on hästi," ütles õpilane Miša.

"Kõige raskem on see, et meil kõigil oli oma elu, tavaline hea elu, meil oli kodu, töö ja pere, me elasime oma elu. Nüüd me oleme olukorras, kus me oleme nagu laiali pillutatud kahjuks. Seda on väga raske lastele seletada, kui nad küsivad, miks nii on," rääkis kooli direktor Oksana Kolesnõk.