Gunnar Heinsohn üllitas aastal 2003 raamatu pealkirjaga "Söhne und Weltmacht" ("Pojad ja maailmavõim"), alapealkirjaga "Terror rahvaste tõusus ja languses". Raamat põhjustas ilmumise järel üsna tubli vastukaja, nii positiivses kui negatiivses mõttes, kuid minu jaoks arusaamatutel põhjustel ei ole seda siiani teistesse keeltesse tõlgitud, vähemalt inglise keeles ei ole ma seda leidnud.

Töö ise on olemuselt teaduslik, statistika ja erinevate näidetega. Heinsohni tees on, et kui noorte poisslaste osakaal ühiskonnas ületab teatava piiri, on see retsept vägivallaks ja rändeks. Seda on nimetatud ka, kasutades sõnaraamatu terminit, noorsoo mõhk, kuid mõte on selles, et tegemist on noorte arvu paisumisega üle teatava piiri.

Heinsohn leiab, et kui 15- kuni 29-aastaste noorte osakaal ühiskonnas on üle 30 protsendi, siis on tegemist eeldusega vägivallaks ja väljarändeks. Poegade teema tuleb sisse sel moel, et üldiselt pärib arengumaades esimene poeg isa äri või omandi ja seega ka staatuse. Kuid teisel, kolmandal ja edasistel poegadel seda võimalust ei ole, nad võivad jääda tööle esimese poja ärisse, kui see tegevus välja veab, kuid neil ei ole staatust, vara ja seeläbi napib ka näiteks abiellumisvõimalusi.

Järelikult lähevad nad liikvele, moodustades valdava osa linnade slummikvartalite elanikest, kurjategijatest ja ka migrantidest. Kaotada ei ole neil suurt midagi, seepärast otsivad nad staatust mujalt.

Need noored on kerge saak radikaalsetele liikumistele, mis otsivad terroriaktide täidesaatjaid või sõdalasi, sest staatuseta noored mehed võivad leida radikaalses usuliikumises vabaduse, või ettekäände vägivalla kasutamiseks, milleks neid ärgitab staatuse puudumine.

Vägivalla kasutamist võib ennustada ka niinimetatud "sõjaindeksi" abil. See indeks mõõdab 55- kuni 59-aastaste meeste suhet elanikkonnas 15-19-aastastesse. Kui indeks on kolm kuni kuus, siis tähendab see, et tuhande vanema mehe kohta on 3000 kuni 6000 noort ja see on juba eeldus vägivallaks. Näiteks Saksamaal on see suhe 660 noort tuhande mehe kohta ja kohaliku päritoluga vägivallaks pinnast ei ole.

Tegemist ei ole millegi tänapäeval tekkinuga, nähtus on Heinsohni statistika ja näidete varal tuntud juba aastasadu tagasi.

Meenutagem kasvõi seda, et 95 protsenti Euroopast üle ookeani suundunud konkistadooridest olid noored mehed ja Hispaanias nimetati neid sõnaga "secundones", elik pere teine poeg. Nad hävitasid Ameerikas inkade riigi elanikkonda hoolimata ristiusu käsust "ära tapa!". Abiks oli kiriku kinnitus, et nad ei ole tapjad, vaid "õige usu mõõgad", kelle kohustus oli hävitada paganad ja patused jumala hiilguseks ja võimurite õnnistuseks.

Muide, Heinsohn nimetab neid konkistadoore "kristianistideks", eristamaks neid sõnast "kristlased". Tänapäeval on see põhimõtteliselt sama eristus, nagu islam ja islamistid. Ise ma sellega päris nõus ei ole, kuna islam on tervikuna olemuslikult reformeerimata usk ja selle mõistmiseks tasub keerata pisut ajaratast.

Võtkem kristlusest kuus ja pool sajandit maha ja me oleme umbes 14. sajandis. Ja meenutagem, milline oli ristiusu kiriku käitumine tol ajal inkvisitsiooni möllates. Kuid siiski, islamism kui radikaalne mõtte- ja tegevusviis sündis staatuseta noortehordide turvil, varasemad ajastud islamiusus sellist nähtust ei tundnud.

Süüria ja Egiptus

Kuid tagasi rände ja teiste-kolmandate poegade juurde. Arvan, et näiteks nähtust nimega "araabia kevad" tegelikult ei olnud ja müüt massilisest demokratiseerumisplahvatusest ei päde. Tegemist oli lihtsalt demograafilise arengu loogilise osaga. Vaadakem näiteks mõne riigi mediaanvanust – see tähendab, et pooled riigi elanikest on antud vanusest nooremad ja pooled vanemad. Süürias on see vanus 21 aastat.

Kordame, et kui 1950. aastal oli Süürias umbes 2,5 miljonit elanikku, siis kodusõja alates oli elanikkond peaaegu 23 miljonit. Kümnekordne kasv, kuid põllumajanduslik pind, veevarud olid samad.

Või näiteks Egiptus – viimase 50 aastaga on elanikkond kasvanud 65 miljoni võrra ja sajandi keskel arvatakse seda ulatuvat peaaegu 160 miljonini. Kasv aastas umbes 1.8 miljonit. Ja kogu see mass keskendub Niiluse orgu napile pinnale, mis ei suuda juba praegu seda elanikkonda ära toita. Ja mis te arvate, kuhu hakkavad noored mehed sealt peatselt rändama? Eks ikka Euroopasse.

Kuid nende põhimotiiv oli tegelikult mitte demokraatia nõudmine, vaid sotsiaalse staatuse saavutamine, töökohad, abikaasad jne.

Araabia kevad kui nähtus on möödas, aga probleem Euroopale kui potentsiaalsele rändesihile püsib ja süveneb. Maailmas olla Heinsohni hinnangul 67 riiki, kus on noorte meeste liigarvukus ja neist 60 on käimas ühel või teisel moel kas kodusõda või muu vägivaldne konflikt. Muide, suurima noorte meeste probleemiga 27 riigist 13 olid islamimaad.

Siinkohal vajab märkimist üks seik. Tihti arvatakse, et ränne pärineb eriti vaestest riikidest ja kui vaesusele lisada sõda või muus vormis vägivald, siis see suunabki inimesed Euroopasse või mujale.

Tegelikult nälgivad inimesed ei emigreeru, kogu nende jõud kulub lihtsalt elus olemisele. Liikvele lähevad statistika järgi eelkõige keskmise tulutaseme saavutanud riikide keskmise jõukusega ja jõukad inimesed. Neil on raha, et maksta vahendajatele, osta mobiiltelefon jne.

Mida sellest järeldada? Ilmselt seda, et arenguabi sildi all väga vaeste ühiskondade abistamine võin olla rände soodustaja ja järelikult tuleb seda arvesse võtta.

Sisseränne ja väljaränne

Euroopas jaoks on küsimus mitte ainult sisserändes, vaid ka väljarändes. Nagu varem märgitud, siirduvad paljud lääne-eurooplased mujale anglosaksi maadesse ja üks emigratsiooni soodustav tegur on soovimatus hakata tulevikus kandma vastutust kasvava sisserände järelmite eest.

Kümmekond aastat tagasi Saksamaal läbi viidud küsitlus näitas juba siis, et rohkem kui pooled noortest vanuses 18 kuni 32 sooviksid riigist lahkuda. Sihtriigid on Kanada, Austraalia, Uus Meremaa.

See on siis väljarände pool.

Kuid tagasi sisserände juurde, kus olukord on palju hullem ja seda mitte niivõrd praeguse seisu, vaid tulevikuvaate plaanis.

Maroko, Indoneesia ja Lõuna-Aafrika vahele jääval geograafilisel alal läbi viidud küsitlused näitavad, et seal elavatest kahest miljardist inimesest umbes 500 miljonit sooviksid kolida mujale. Kui me projitseerime selle tulemuse tulevikku, siis võib ennustada, et sajandi keskpaigaks pürib Euroopasse umbes 1,2 miljardit inimest. Need andmed põhinevad Gallupi firma 2009. aasta küsitluse tulemustel.

Katari Araabiauuringute- ja poliitikakeskus tegi sarnase küsitluse 2015. aastal kitsamalt Araabiamaades ja nende tulemuste kohaselt sooviks 35 protsenti araablastest kodumaalt lahkuda. Võrdluseks, et aastal 2009 oli sarnase küsitluse tulemuste põhjal lahkuda soovijate osakaal veel vaid 23 protsenti. Ja valdavalt on soov rännata just Euroopasse.

Suurim väljarände ja Euroopasse sisserände oht võib aga varitseda Aafrikas, näiteks Nigeerias, kus mediaanvanus on alla 18 aasta. Aafrika kui mandri elanikkond võib sajandi keskpaigaks kasvada praegusest 1,2 miljardilt 2,4 miljardini ja suurim kasv just Nigeerias. Sündivus on seal maailma kõrgeim, seitse last naise kohta.

Kui praegu on Nigeerias elanikke pisut alla 200 miljoni, siis sajandi lõpuks võib neid olla ligi 800 miljonit. Kuid juba enne seda on rahvastiku arvu surve riigi majanduslikule võimekusele sedavõrd suur, et kasutusele võetakse väljaränne ja Euroopa on üks kindlaid sihtmärke.

Muide, suure rahvastikukasvuga riigid on väljarändest huvitatud, sest lahkunud kannavad üle kodumaale märkimisväärseid summasid – kui 1960. aastal kandsid emigrandid kodumaale umbes 18 miljardit dollarit, siis aastal 2019 oli see summa juba 436 miljardit dollarit.

Kokkuvõtteks

Sisseränne Euroopasse kasvab kindlasti erinevate mõjurite tulemusel, küsimus on pigem selles, kuidas seda leevendada.

Kui vaadata viimaste aastakümnete rahvusvahelisi regulatsioone, siis on nähtavad kaks trendi – rändesse leebelt suhtumise kasv ja samas viimasel ajal mõningate piirangute rangemaks muutmine.

Siinkohal oleks paslik märkida ära tõik, et me peame vahet tegema majanduspagulaste ja pärispagulaste vahel. Majandusrändega on asi lihtsam, kuigi näiteks Euroopa Liidus kehtivad reeglid on ka nende suhtes kohati jaburad.

Järelikult vajaksid need reeglid ülevaatamist, vältimaks ühest riigist teise suunduvate majandusrändurite elamist asukohariigi maksumaksja kulul, pagulasestaatuse mitte-saanute vegeteerimist samal põhimõttel ja nende kiiret tagasisaatmist sinna, kust nad tulid.

Keerulisem on lugu niinimetatud pärispagulastega. Nende osas kehtivad pisut teised reeglid. Kuid nendegi puhul oleks võimalik üht-teist muuta, vältimaks võimalikke tulevasi pagulastelaineid.

Viited lugemishuvilistele

• "Harri Tiido: migratsioon on sama vana kui inimkond" (ERR 6.10.2020).
• "Harri Tiido: sisseränne Euroopasse, rände kolded ja põhjused" (ERR 8.10.2020)