Jaak Valge: Kaja Kallas ja Hitleri-paralleel

Jaak Valge
Jaak Valge Autor/allikas: Patrik Tamm / ERR

Peaminister Kaja Kallas on öelnud, et "Hitler tuli võimule täiesti legitiimselt ja Saksamaal 1930. aastate algul kehtinud põhiseadust järgides". Saksa parlamentarismi kiire allakäik algas siiski juba kolm aastat enne Hitleri võimuletulekut, kirjutab Jaak Valge.

Peaminister Kaja Kallas teatas 10. novembri valitsuse pressikonverentsil, et "kaikamehed" kuritarvitavad räigelt põhiseadust. Ta pidas silmas sätet, mille kohaselt ei pea rahvaesindajad kandma õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest riigikogus.

Kaja Kallas leidis, et "meie väga mõistlik põhiseadus on eeldanud, et ka riigikogus rahvasaadikud on mõistlikud ja riigikogu juhib esimees, kes teab, kus nupp asub ja oskab seda siis vajadusel ka kasutada." Edasi kinnitas peaminister, et ka "Hitler tuli võimule täiesti legitiimselt ja Saksamaal 1930. aastate algul kehtinud põhiseadust järgides" ja jätkas: "nii palju siis mõistlikust põhiseadusest, eeldusest, et kõik poliitikud on mõistlikud."

Hitleriga vehkimine annab peaaegu alati tunnistust poliitilisest primitiivsusest, aga selles mõttekäigus on täiesti ilmne ähvardus: selleks, et vältida väidetavalt Hitleri-taoliste poliitikute võimuletulekut või mingeid muid valitsusele ebameeldivaid protsesse, tuleb parlamendi opositsioon vaigistada, vajadusel põhiseadust rikkudes. Kaja Kallas selgitas, et ta respekteerib põhiseadust, aga loodab, et "kohus siis lõplikult otsustaks, kas see on lubatud, kas see on õige, et saalist saab igasugust asja rääkida."

See selgitus ei leevenda muljet, et peaminister kinnitab oma kavatsust iga hinna eest opositsioon lämmatada, vajadusel ka põhiseadusest üle astudes. Vastupidi. Küllap tunneb selsamal pressikonverentsil end juristiks nimetanud peaminister põhiseaduse kommenteeritud väljaannet, kus tõlgendatakse põhiseaduse paragrahvi 62, millega keelatakse üheselt parlamendiliikme kohtulikule vastutusele võtmine riigikogus tehtud avalduste eest:

"Et rahvaesindaja saaks oma mandaati teostada, peab tal olema võimalus esitada ettepanekuid, arvamusi ja hinnanguid (sh kriitikat). See võimalus ei oleks täielikult tagatud, kui Riigikogu liiget saaks tema sõnade eest vastutusele võtta /.../ Põhiseadus ei luba alustada Riigikogu liikme suhtes menetlust (ning alustatud menetlus tuleb lõpetada), kui selle põhjuseks on Riigikogu liikme avaldused või hääletamisakt Riigikogus või selle organites."

Seega pole riigikogu liikmete parlamentaarset arutelu võimalik kohtuvõimu abil senikaua vaigistada, kui kohus on sõltumatu. 

Pöördugem nüüd tagasi Kaja Kallase loodud Hitleri-paralleeli juurde. Nimelt oli Saksa parlamentarismi kiire allakäik alanud juba kolm aastat enne Hitleri võimuletulekut. Weimari vabariigi põhiseaduse artikkel 48 lubas hädaolukorras anda dekreete ilma parlamendi nõusolekuta, ent see hädaolukorra säte oli mõeldud juhuks, kui avalik kord on tõsiselt ohustatud või riik kaoses. Mitte ette nähtud hädadekreetidega valitsemiseks, nagu kujunes.

Weimari vabariik oli parlamentaarne demokraatia, ent juba 1930. aasta sügisest loobuti üritamast moodustada parlamendienamusele toetuv valitsus. Parlamendi roll vähenes seejärel järsult. Kui 1930. aastal kogunes Saksa Reichstag koosolekutele 45 päeval, siis 1931. aastal 41 ja 1932. aastal 13 päeval. 1930. aastal võttis Reichstag vastu 98 seadust ning väljastati viis hädadekreeti, 1932. aastal võttis parlament aga vastu ainult viis seadust ning president andis 66 hädadekreeti. Täitevvõim kärpis ka sõnavabadust.

Ajaloolased ei kahtle, et 1932. aastaks oli Weimari põhiseaduslikust demokraatiast järele jäänud ainult nimi. President Paul von Hindenburgi võim oli laienenud võimaliku maksimaalse määrani, Reichswehri juhid hõivanud võtmepositsioonid ning avalikkus harjunud diktaatorlike meetoditega, mida viisid kantsleri kohal alates 1930. aastast ellu Heinrich Brüning, Franz von Papen ja Kurt von Schleicher.

Papeni otsus tagandada sotsiaaldemokraatide juhitud Preisimaa valitsus ja anda Saksamaa suurima liidumaa riigikomissari valitsuse alla oli olnud samuti põhiseaduse otsene rikkumine, mida tunnustatud ajaloolased Ian Kershaw ja Eberhard Kolb defineerivad riigipöördena.

Weimari vabariigi viimastel vabadel valimistel 1932. aasta novembris kaotasid natsionaalsotsialistid poolehoidu ning Hitleri võimuletulek sai võimalikuks vaid poliitiliste intriigide tulemusena. Weimari parlamentaarse vabariigi põhiseadus oli aga juba enne tema võimuletulekut prügikasti lennanud. Hitler tegi võimule tulles sellele, mis parlamendist ja demokraatiast järele oli jäänud, mõne kuuga kiire lõpu.

Niisiis annab Kaja Kallase enda või tema nõunike talle soovitatud paralleel Hitleriga tunnistust halvast ajalookoolitusest. Ent ei päde ka poliitiliselt Kallase soovitud moel, sest Hitleri võimuletuleku ohul demokraatlikule põhiseadusele ei ole vähimatki sarnasust poliitilise opositsiooni sõnavabaduse väidetava ohuga demokraatlikule põhiseadusele. Niisugune paralleel, vabandatagu, on lihtsalt totter.

Küll aga tasub siinkohal mõelda Weimari vabariigi viimastele aastatele Reformierakonna viimaste aastate valitsemise kontekstis. Reformierakond ei ole varjanud oma soovi kehtestada kodanike vaigistamiseks nn vihakõne seadust, mis pole aga seni õnnestunud. Küll aga on Reformierakonna valitsusel õnnestunud siduda eelnõusid senisest hoopis sagedamini usaldusküsimusega, mille puhul tavaline parlamentaarne protsess on tühistatud, ning kasutada senisest hoopis enam parlamendi kodukorra defekti, et ebamugavad eelnõud parlamentaarsest menetlusest kõrvale jätta.

Kallase valitsusel ei olnud parlamendi usaldust perioodil, mil Reformierakond üksinda valitses. Kõik need sammud õõnestavad parlamentarismi sarnaselt sellega, mida tegid Hindenburg, Brüning, Papen ja Schleicher.

Nüüd aga on valitsusjuht astunud järgmise sammu. Esialgu vaid ähvardades, et põhiseaduse rikkumisest tagasi ei kohkuta. On uskumatu, aga peaksime nüüd tõsiselt muretsema selle pärast, kas vabad valimised ikka saavad toimuma. See aga peaks olema meie kõigi ühine mure, ka kõigi nende, kellele rahvuskonservatiivid ei meeldi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: