Nagu korduvalt täheldatud, erineb seekordse valimiskampaania stiil varasematest. Sama ilmneb niihästi riigikogu istungite õhkkonna paksenemises kui ka avamusmaailma lahmimise ägenemises, kommentaariumide jauramisest kõnelemata.

Millega seda seletada? Ega ometi inimeste poliitiline teadlikkus ja aktiivsus ole järsult tõusnud?

Korraks meenub Stalini mõttekäik, mille järgi sotsialismi edenemisega klassivõtlus teravneb, ja mis siinkohal tähendaks, et omariikluse edenemisega ägeneb Eestis poliitiline võitlus. Viimases on isegi kübeke tõtt, sest alati, kui esialgne ühendav eesmärk on saavutatud, hakkavad ilmnema seniste liitlaste erihuvid.

Rohujuuretasandil tähendab see, et mida kindlam omariiklus tundub, seda rohkem mõtleb inimene iga asja puhul: tore-tore, see võib aidata kaasa Eesti üldiseks hüvanguks, aga mida konkreetselt mina sellest saan? Ja siit sammuke edasi tuleb mõtteke: "Ehee, kas mina olen see ainus loll, kes…" Jne.

See on loomulik ja mida turvalisemad on olud, seda tsiviliseeritumalt need erihuvid realiseeruvad. Aga praegu on asi rahust ja kindlusest teatavasti kaugel. Üks kriis on järgnenud teisele. Närvilisus on tõusnud kõikjal heaoluühiskondades, kuidas võiks piiririigis Eesti teisiti olla?

Meil on asi peaasjalikult vaesuses, kuhu tagasi langemise hirm kummitab paljusid. Juba hakkasime järje peale saama, juba oli käeulatuses see, mida peetakse uueks normaalsuseks st pangalaenuga soetatud korralik eluase, laste huvialaringid, puhkusereisid jne, kui korraga on taas kõik kirve alla sattumas. Rääkimata neist, kes neist uutest hüvedest seni vähe osa saanud ja kes nüüd hakkavad aimama, et nende ainsam eluke jääbki virelemiseks. Paanikatunne on mõistetav.

See rabelemine ilmneb mitmeti. Kuna keegi "peab" olema süüdi, siis ägeneb patuoinaste otsimine juhtide hulgast, erakondlik demoniseerimine. Kriiside ajal aktiveeruvad alati usuhullud ja imeravitsejad. Mis need uued poliitikudki muud on kui ühiskonna hiilerid, kes lubavad imelist tervenemist?

Mis siinkohal aga peamine: teravneb võitlus piiratud või kahaneva ressursi pärast. Kuidas kuuluda tulevikus nende hulka, kes kõigele vaatamata "oma kätte saavad"? Selleks on mitmeid võimalusi.

Sogases vees saab alati õngitseda, aga kõigil pole hasarti või puuduvad oskused, et tegelda "idude", "krüpto" ja muu moodsaga. Võib lihtsalt jalga lasta. Aga kui jääda, siis on üks kindlamaid viise – iseäranis nende jaoks, kelle tagumik toetub soliidselt maapinnale – kehtestada ennast korporatiivselt.

Selles pole midagi uut, alati on inimesed pidanud kuuluma "klubisse", et üldse elus kuhugi jõuda, olgu see kunstis, teaduses või mujal. Aga kriisis nagu praegu kasvab vastav vajadus märgatavalt. Siht on imeda end riigi rahakoti külge. Poliitika on selleks üks loomulikumaid viise.

Kõige nähtavamad on sel teel väiksed siblijad, keda varem nimetati broileriteks ja kes vaikselt sepitsevad endale kohta nimekirjas. Kordades rohkem on nähtamatuid manukaid, sest kõik on seotud. (Näiteks tagab "õige" positsioon mõnes globaalküsimuses toetuse mõnele vaimsele ühendusele või algatusele, juhul kui "nende" partei on eelarve koostamise juures vms.)

Kuidas on juhtideede ja üldkuvandiga? Meie poliitika areng meenutab televisooni tulekut. Kunagi olid nn valged erakonnad (Reformierakond, Isamaa, sotsid) ja teised olid siis ilmselt mustad või pigem hallid. Nüüd valitseb värvikirkus missugune! Isamaa ei ole enam vana isamaa, sotsid pole vanad sotsid ja muutunud on teisedki – ikka põhiliinsemaks. (Imetlen nende kunagiste juhtfiguuride stoilist vaikimist ja lojaalsust oma minevikule, aga aiman, mis toimub nende hinges). Kuidas nüüd toimida, keda valida?

Mu tuttavate seitsmeaastane laps, kui talt küsiti, kelleks ta tahab saada, kas suhtekorraldajaks, saatejuhiks või vilepuhujaks, vastas, et tahab saada nimekirja esinumbriks. Nii ongi. Mis erakonna nimekirjas, polegi peamine. Ei ole siin põhimõtetega pühitseda midagi, peaasi, et oleks väljavaateid.

Viitaksin seoses sellega Jüri Adamsi tähelepanekule Postimehes, et Martin Helme kasutab võimule pürgimiseks Stalini ja Hitleri vahendeid.

Kindlasti ei kõrvutanud autor neid tervikfenomenidena, vaid just politiittehnoloogia mõttes. Kuigi ka siin tuleks teha vahet. Bolševikud tulid võimule vandenõu ja riigipöördega ega ole kunagi oma võimu vabadel valimistel tõestanud. Seevastu Hitler, vaatamata natside tänavalahingutele kommunistega, tuli võimule vabadel valimistel. Ta oli varakult demagoog, kes lubas valijatele seda, mida ei kavatsenudki täide viia. Siin on küll teatavat sarnasust, aga mitte üksnes seoses EKRE-ga. Veidrad paralleelid tulevad pähe.

Vene ajal astusid mõned komparteisse, et infiltreerudes asi üle võtta ja hakata "head tegema". Selleks tuli eelnevalt minna oma südametunnistusega kompromissile, aga seda võeti kui möödapääsmatut ohvrit. Eesmärk pühendab abinõu – nii õigustati ennast. Väga väheste eranditega nende projekt ei õnnestunud.

Praegu on vahel tunda, et enamik erakondi blufib täiesti teadlikult, lubades ei-tea-mida. (Mõni püüab küll kõige kiuste korrektsust säilitada, nii nagu mõni globaalkanal püüab kommertsreklaami vältida, aga kuniks?)

Ainus eesmärk on võimule saada, sest kui ollakse võimul, küll siis hakatakse tegema seda, mis on õige, mis on kasulik riigile, ühiskonnale ja rahvale ("sest meie teame"). Selle nimel pole ju patt natuke eelnevalt hämada, arvavad asjaosalised.

Paraku paistab praktikast, et ka võimule saades ollakse seotud niihästi eelkäijate pärandi kui ka uute ettenägematute asjaoludega. Seepärast polegi praegu lihtne valijal, kes on harjunud orienteeruma millelegi vähegi kindlamale. Kaardid jagatakse välja, aga mis partiid nendega mängima hakatakse, seda teab ette vähem kui kunagi varem.