Ühel hetkel umbes kuu aega tagasi tundus, et seekordne riigikogu valimiste kampaania kaob kuskile musta auku, millest meil kõigil on hiljem keeruline välja ronida. Kui Siim Kallas Postimehe veergudel kirjutas, kuidas nüüd on meil valida kas puhta kurjuse või Reformierakonna vahel, sai Eesti poliitika arengus sümboolselt keeratud järgmine lehekülg. See oli ja ikka veel on moment, kust võib edasi liikuda veel suurema emotsionaalse polariseerituse suunas. Aga kus võib ka korraks seisma jääda, järele mõelda ja mõnes teises, paremas suunas edasi liikuda.

Hoiakud valijaskonnas teljel Reformierakond-EKRE on olnud teravad juba ammu. Otsesele ja mõlemapoolsele poliitilisele vastandumisele erakondade tasandil eelnesid juba aastaid kogunenud pinged valijaskonnas. Käesoleva aasta algusest pärit küsitlusandmed* näitavad, et hoiakud nende kahe erakonna toetajate vahel on üksteise suhtes vägagi vaenulikud ja konfliktsed. Toon kaks näidet.

Kui valijatel paluda hinnata, kui intelligentsed on nende endi toetatud erakonna ja teiste erakondade toetajad, siis ei ole üllatav esiteks see, et oma erakonna toetajaid hinnatakse ikka kõige targemateks. Kõikide erakondade toetajatest peavad kõige targemateks ennast Reformierakonna toetajad. Skaalal -5 kuni +5, kus +5 on maksimaalselt intelligentne, on nende hinnang iseendale keskmiselt +3,77. Ühegi teise erakonna toetajad iseendast kaugeltki nii heal arvamusel ei ole.

Selle kõrge enesehinnanguga kaasneb väga kriitiline suhtumine oma konkurenti. EKRE toetajaid hinnatakse Reformierakonna toetajate poolt sellel samal intelligentsuse skaalal keskmiselt hindega -3,81. Kui iseennast paigutatakse skaala kõige positiivsemasse otsa, siis oma peamise konkurendi toetajad kõige negatiivsemasse otsa.

Seoses intelligentsusega on EKRE suhtes pigem negatiivsed hinnangud mitte ainult Reformierakonna, vaid rohkemal või vähemal määral kõikide erakondade toetajatel. Üldiselt vastavad EKRE toetajad samaga, aga mitte nii tugevate emotsioonidega. Peale oma enda erakonna ja Isamaa toetajate on EKRE toetajatel kõikide muude erakondade toetajate suhtes vähemalt seoses intelligentsusega samuti pigem negatiivne hoiak.

Üldjoontes sarnane, kuigi veel kontrastsem on pilt, kui valijatel paluda hinnata enda erakonna ja teiste erakondade toetajaid seoses sellega, kas nad on eelarvamustega või mitte. Kõige tugevamad hinnangud tulevad taas Reformierakonna toetajate suunalt EKRE toetajate poole.

Oma erakonna toetajaid peetakse kõige vähem eelarvamustega inimesteks. Skaalal -5, mis on kõige vähem eelarvamustega, kuni +5, mis on kõige enam eelarvamustega, antakse oma erakonna toetajatele hinnang -1.32.

Ühegi teise erakonna toetajad ei hinda ei enda ega mõne teise erakonna toetajaid nii eelarvamustevabaks. Samal ajal antakse EKRE toetajatele väga negatiivne hinnang. Tõsi, ka teiste erakondade toetajad hindavad EKRE toetajaid pigem eelarvamustega inimesteks, kuid Reformierakonna toetajate hulgas on see hinnang märkimisväärselt tugevam.

Need on vaid kaks konkreetset küsimust, kuid võib eeldada, et need lõhed ja vastandused on palju sügavamad ja suuremad. Võiks ju oletada, et midagi sarnast me nägime ka Reformierakonna ja Keskerakonna vahel natuke enam kui kümme aastat tagasi.

Jah, siis olid vastastikused negatiivsed emotsioonid ka väga kõrged. Kuid toona jooksis see lõhe ühiskonnas natuke teistmoodi. Sel oli palju selgem rahvusepõhine ja põlvkondlik mõõde. Praegu jookseb lõhe aga ilmselt rohkem läbi ühiskonna keskpunkti ja mitte selle äärealade. Läbi perekondade, elukaaslaste, sõprade. Kui see on olemas, siis ilmselt sellest palju ei räägita, sest hukkamõist on suur. Sellel on omad mõjud.

Kui Reformierakond läheb Siim Kallase välja joonistatud retoorikaga kaasa, siis tähendab see EKRE mängureeglite omaks võtmist. Viimase jaoks on provotseeriv, emotsioone üles küttev ja apokalüptiline poliitika olnud nende modus vivendi juba algusest peale. Neile on see toonud edu ja kindlustanud tugeva koha Eesti poliitmaastikul.

Võib-olla on meil ühte sellist erakonda imelikul kombel ka vaja lihtsalt selleks, et me mugavustunne ära ei hääbuks. Kuid kui meil on kaks või enam erakonda, kes selle muusika järgi tantsivad, siis Eesti poliitika üleüldine tervis ilmselt kannatab oluliselt rohkem võrreldes olukorraga, kui seda teeb üks erakond.

Poliitika emotsionaalselt polariseeritud parteisüsteemis muutub seinast seina ususõjaks. Mingil määral selle ilminguid me juba näeme. Usk enda headusesse on nii suur ja põlgus vastaspoole vastu nii pimestav, et oma vigasid ei tunnistata peaaegu üldse. Vastane mitte ainult ei ole puhas kurjus, vaid on süüdi ka kõiges halvas, mis on juhtunud. Isegi siis, kui on ilmselge, et tal mingigi seos sellega puudub.

Loodetavasti saadavad valijad signaali, et selline poliitika neile ei meeldi ja erakondade liidrid seda ka tunnetavad. Just nendel on võimalus tõmmata natuke pidurit ning aidata leevendada seda eneseõigustuslikku kõrkust ja põlgust, mis on kuju võtmas.

Pole hea, kui valijaskond hapuks läheb. Ehk meeldiks valijatele hoopis kuulda midagi sisulist ja tähenduslikku selle kohta, mis on Eesti suurimad väljakutsed ja kuidas nendega hakkama saada. Igal erakonnal on võimalus esmajoones ja ennekõike kõlama panna oma positiivne ja terviklik programm. Oleks kahju, kui seda võimalust ära ei kasutata.

* Küsitlus tehti Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrandi toetusel, teostaja Norstat Eesti AS. Küsitlus viidi läbi jaanuaris 2022, valimi suurus oli 1021 inimest. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.