Möödunud nädalavahetusel pöördusid õpetajate ühendused koalitsiooninõukogu poole palvega, et koalitsioonis olevad fraktsioonid ise teeksid või oleksid valmis toetama opositsioonis oleva erakonna muudatusettepanekut 2023. aasta riigieelarve seaduseelnõusse, mis suurendaks kohaliku omavalitsuse üksuste toetusfondi, et tasustada õpetajatöö mahukad lisaülesanded ning diferentseerida töötasusid.

Fraktsioonid saavad muudatusettepanekuid teha 30. novembrini 2022. Õpetajaskonna pilgud on taas pööratud Toompea poole.

Õpetajatel oli motiveeriv karjäärimudel olemas aastani 2013. Siis see kaotati, sest haridus- ja teadusministeerium leidis, et kõik õpetaja ametikohal töötavad inimesed peaksid tegema 35 tundi tööd ja saama selle eest ühesugust töötasu. Ülikooliharidus, pädevus ja panus ei olnud enam olulised.

Nüüd imestatakse, et umbes pooled õpetajakoolituse lõpetanud noored valivad pärast lõpetamist mõne teise eriala. Üllatusega tõdetakse, et aastas lahkub koolist üle tuhande õpetaja. Tõsi, mitmed lähevad väljateenitud pensionile, kuid lahkutakse ka teistesse sektoritesse.

Juba 2013. aastal said pea kõik haridusvaldkonna tippõpetajad ja -juhid aru, et karjäärimudel kaotamine oli oluline viga ning pea kohe hakati kõnelema selles taastamisest. 2020. aastal tõdeti karjäärimudel taastamise vajadust ka riigikogu tasemel. Aastad lähevad, peagi on kümme aastat täis, aga ikka veel pole karjäärimudelini jõutud.

Paludes, et kohaliku omavalitsuse üksuste toetusfond suureneks, soovivad õpetajad, et taastuks varasem olukord, kus koolijuhtidel oli olemas vähemalt 20-protsendiline palgafondi lisa, millest kas või osaliselt tasustada õpetajate mahukat lisatööd. Ka siin palume lihtsalt varasema olukorra taastamist. Paralleelselt selle summa vähendamisega on keskvõim juurutanud kaasavat haridust, personaliseeritud õpiradasid, õppimist toetavat hindamist ning mitmed teisi haridusuuendusi, mis kõik eeldavad oluliselt suuremat panustamist.

Kõnelesime selle toetusfondi taastamise vajalikkusest 2020. aastal, 2021. aastal ning ka sügisel 2022. Üks järelkasvu tagamise lahendus on meie ees olemas, kuid jälle kulutame asjatult aega.

Rõhutan veel kord, et töötasu diferentseerimine ja reaalpalga tõus aitab hoida õpetajad koolis ning tõstab motivatsiooni õpetajaks õppida. Õpetajate järelkasvu tagamiseks on vajalik, et juba järgmisel kevadel esitaks ülikoolidele sooviavalduse aineõpetajaks õppida hulk noori.

Senine poliitika ei ole tulemust toonud. Eesti kool ei saa endale lubada enam ühtegi õppeaastat, kus aineõpetajaks õppivate üliõpilaste arv Eesti kõrgkoolides on pea olematu. Õpetajaskond pidas vastu pingelise tervisekriisi, pingutas, et koolid oleksid avatud, tegeles õpilünkadega.

Venemaa agressioon Ukrainas on loonud olukorra, kus peame enese jõu mobiliseerima Ukraina sõjapõgenikest laste ja perede toetamisele. Lisaks peavad koolid looma võimaluse B-võõrkeele valikute rikastamiseks ning tulema toime eestikeelsele õppele üleminekuga. Vajame õpetajate töötasude diferentseerimist, et tasuda enam neile, kes oluliselt enam panustavad.

Ukraina sõda on näide sellest, et Venemaa agressiooni pidurdamiseks ja tagasitõrjumiseks ei piisa üksnes sõnumist, et meie toetame või et me juba andsime abi, mida te veel soovite. Ka Eesti koolile ei piisa enam sõnumitest, et meie toetame või mida te veel tahate, me juba andsime teie töötasuks palgalisa.

Kõige olulisem küsimus Ukraina jaoks on: kas antud abi on piisav, et võitlus vaba maailma eest viib Ukraina ning seda toetava vaba maailma püsimiseni. Eesti kooli jaoks on peamine küsimus, kas haridusse seni investeeritud ressursid on piisavad, et tagada Eesti kooli ja õpetajaskonna kestlikkus. Nii Ukraina riiki ja rahvast kui ka Eesti kooli tuleb aidata kohe praegu.

Ma arvan, et Eesti õpetajad on alati seisnud oma riigi hea arengu eest ning mobiliseerinud oma jõuvarud, kui ühiskond on seda vajanud. Oleks kena, kui riigikogu liikmed leiaksid nüüd endas jõudu seista meie õpetajate eest.