2022. aastal oli üks Eesti nooremaid tegevõpetajaid 21-aastane Anette, vanim aga 84-aastane Sirje. Sirje sündis aastal 1938, Anette 2001 – nende kahe õpetaja sünnidaatumite vahele jääb 63 aastat. 

Sellesse 63 aastasse mahuvad Teine maailmasõda, Eesti iseseisvuse taastamine, ülemaailmse interneti kasutuselevõtt ja palju muudki. Kõige huvitavam on aga, kuivõrd erinesid Sirje ja Anette koolitee ja õpetajaameti algusaastad. Kui üks sündis kriiditahvli aega, mil õpetaja oli klassis kahtlemata kõige teadjam inimene ja raamat oli peamine tarkuse ammutamise allikas, siis teine internetiajastusse, kus kõiksugused ilmafaktid on vaid kiire otsingu kaugusel. Isegi riigikord oli teine!

Kes on siis need viis generatsiooni?

Esiteks, traditsiooniline generatsioon (sündinud 1930–1945) ehk praegused 80. eluaastates töötajad. ENSV ja eesti-vene keelekeskkond on neid saatnud nii nende enda haridusteel kui ka õpetajana klassi ees. Nad on elanud üle Teise maailmasõja ja riigikorra vahetumised. Kolmveerand nende elust on möödunud internetieelses maailmas, seega on nende trumbid süvenemisvõime ja püsivus. Nad on harjunud leppima vähesega, sest on kasvanud üles võrdlemisi tagasihoidlikes tingimustes.

Teiseks, beebibuumerite põlvkond (sündinud 1946–1964) ehk tööturul olevad 60–70-ndates inimesed. Väga lojaalsed töötajad, kellele on ülimalt oluline stabiilsus – nad on õpetajana töötanud sageli mitukümmend aastat. Väärikas amet ja eriti kõrgem positsioon on neile tähtsad.

Kolmandaks, X-generatsioon (sündinud 1965–1976) ehk 50 eluaastates inimesed. NSVL-i lagunemine ja Eesti taas ülesehitamine, sh haridussüsteemi uuendamine – see põlvkond sai panustada Eesti uuendamisse ja ülesehitamisse hariduses, majanduses ja ka muudes sfäärides. Selle põlvkonna esindajaid kohtab haridusjuhtide seas üsna palju.

Neljandaks, Y-generatsioon (sündinud 1974–1994) ehk millenniumipõlvkond – 30–40-aastased. Esimene internetiajastul kasvanud õpetajate põlvkond, kes soovib õppida oma vanemate liigsest töörügamisest ning nõuab töö ja vaba aja tervislikku tasakaalu. Lastevanematena tahavad nad oma lastele parimat – seda, mida neil endal NSVL-i ajal polnud.

Viiendaks, Z-generatsioon (sündinud 1995–2012), praeguse tööturu 20-ndates aastates töötajad. Toimetavad ja saavad hakkama eelmisest põlvkonnast veelgi keerukamas veebi- ja tehnoloogia kasutamise keskkonnas. Ka nende ootused on teistsugused: neile on üha tähtsam töö tähendusrikkus ja maailma parandamine.

Miks üldse põlvkondadest rääkida? 

Mõnes valdkonnas on pikalt tööturul püsimine ühelt poolt sunnitud olukord, sest tööjõudu napib, teisalt aga võimalus, sest selle valdkonna esindajate töö võimaldab näidata kõrget tööviljakust ka kaunis kõrges eas. Hariduse valdkond ja just õpetajaamet on ehe näide elualast, kus 5G-d sageli kohtab.

Töökeskkonnas võivad tekitada enim probleeme 5G omavahelised tõlkeraskused. See, mis ühe põlvkonna meelest on karjäärile pühendumine ja süvenemine (loe: 50 aastat samas ametis), tähistab teisele stagnatsiooni ja kartust uuega kaasa minna. See, mis ühele on uudishimu väljendamine ja pidev õppimine (loe: pidev töökohtade vahetamine), on teisele ehk püsimatus ja süvenemisvõime puudumine.

5G-d on Eesti koolides pigem üha rohkem kui vähem

Praegused koolijuhid tegelevad sõna otseses mõttes 5G juhtimisega ja nende seisukohast on siin mitmeid strateegilisi küsimusi. Kuidas värvata ja hoida eri generatsioonide õpetajaid? Millised on iga generatsiooni ootused töökultuurile ja -õhkkonnale? Näiteks on üsna keeruline ehitada üles üht ja ainsat karjäärimudelit, mis hõlmaks kõigi viie generatsiooni vajadusi ja ootusi. 

Igal juhul on tänapäeva koolide õpetajate toad imeliselt rikkalikud kohad, sest 5G side kannab pea kõigis Eesti maakondades põlvkondadevahelist vaimsust.