Nimetame end Eestis uhkusega hariduse usku rahvaks. Oleme põlvest põlve väärtustanud õppimist ja perekonnas on erinevate põlvkondade jaoks 1. september ja kooli lõpuaktus sama olulised tähtpäevad kui jaanilaupäev ja jõulud. 

Nii nagu kogu maailm on kiires muutumises, on täienenud ka teadmised sellest, kuidas õppimine toimub ja kuidas mitte. Oli aeg, mil uskusime, et hernestel põlvitamine või kaardikepiga vibutamine innustab õpilasi õppima. Nüüd on meie arusaam õppijakesksest õppimisest ja õpetamisest hoopis teistsugune, sh on muutunud arusaam hindamisest.

Hinde panemise asemel on õppimise edenemisel osutunud tõhusamaks hoopis õppimist suunav ja toetav tagasiside. Samuti teame, et vead ja eksimused tulevad õppimisele ainult kasuks. Õpilaste hinnete võrdlemine soodustab aga omavahelist võistlemist ja pidevat konkurentsitunnet; tunnet, et pead vaid pingutama ja pingutama, et vähegi hea tulemuseni jõuda. Aga koolis peab saama tunda end väärtuslikuna ilma tulemuste pärast võistlemata.

Sarnane olukord võib tabada ka koolide kollektiive. Riigieksamitulemuste kõrvutamine koolide kaupa võib luua sisulisele õppimisele ebasoodsa pinnase, rõhutades akadeemilist võrdlemist ja võistlust ainult saavutatud tulemuste pinnalt.

Eksam on tõesti üks vahend, mille abil jälgida, kuidas õpilaskonnal ja koolidel läheb. Kuid tulemuste taseme ühekülgne ületähtsustamine õõnestab nii koolijuhtide ja õpetajate tegutsemis- ning õpetamisindu kui ka õpilaste iseseisvat õpimotivatsiooni, samuti mõjutab see negatiivselt vaimse tervisega seotud näitajaid.

Selles situatsioonis ei kehti vanasõna "mis ei tapa, teeb tugevaks", sest õpilaste vaimne tervis on viimastel aastatel jõuliselt esile kerkinud mureteema. Unustada ei tohi ka läbipõlenud õpetajaid. Peame igal sammul mõtlema, kuidas siin leida leevendust ja pakkuda tuge abivajajaile.

Riigieksamite tulemused on vaid üks kooli tegevuse kvaliteeti iseloomustavatest õppetöö tulemustest. Haridusandmete portaalis Haridussilm on leitavad mitmed koolide tegevust ja tulemusi iseloomustavad näitajad*. Näiteks kooliga rahulolevate õpilaste osakaal, gümnaasiumi panus õpilaste edasijõudmisse, gümnaasiumiastme nominaalajaga lõpetajate osakaal, õppetöö katkestajate osakaal ja edasiõppijate osakaal gümnaasiumi lõpetanutest.

Hariduse kvaliteet on mitmetahuline teema. Koolide järjestamine eksamitulemuste põhjal on lihtsalt teostatav ja kiiresti kuvatav, toidab avalikkuse uudishimu, teeb pai pingerea tipus olevatele koolijuhtidele ning kogub meedias lugejate klikke, aga:

1. kohtleb koole ebavõrdselt, arvestamata kooli tegevuse tausta ja rolli Eesti haridusmaastikul, näiteks töö tuge vajavate erivajadusega lastega (kaasav haridus), õpilaste eelvalikuga koolid, erinevaid õppemetoodikaid, sh keeleõppe metoodikat rakendavad koolid jne;
2. ei väljenda õpilaste ja õpetajate tegelikku õppimisel tehtud pingutust, sest ei arvesta õpilaste lähtetaseme ja muude eeldustega (nt gümnaasiumi panus õpilaste edasijõudmisse on üks kooli eduka tegevuse näitajatest); 
3. ei aita kogukondades kaasa argumenteeritud ja avatud arutelule oma kooli õppetöö kvaliteedi eri tahkude üle, kuna märgistab ilma igasugust konteksti tundmata ühe näitaja põhjal kõigi õpilaste ja õpetajate töö;
4. kallutab ka vanemate valikut juba last kooli pannes olukorras, kus õppeasutus omab gümnaasiumi kõrval põhikooliastet. Tundub ju loomulik mõelda, et vanem toetab lapse head tulevikku kindlamalt siis, kui laps läheb kõrgete eksamitulemustega kooli.
   Sama lootus kõnetab kergesti noori endid juba gümnaasiumit valides. Ent just eriti põhikooliastmes õppekoha valikul oleks väga vaja keskenduda laiemalt lapse heaolule, mõeldes kooli asukohale ja arengukeskonnale, mis kujuneb kooli ja kooliväliste võimaluste koosmõjus;
5. tekitab olukordi, kus koolijuht peab hakkama kogukonna ja laiema avalikkuse ees ajakirjanduses avaldatud tulemusi parandama, ümber lükkama või põhjendama ja seda mõnikord ka siis, kui erinevad ajalehed kuvavad erinevaid tulemusi;
6. reastab koole vaid kolme õppeaine riigieksami tulemuste põhjal ja pisendab sellega teiste ainete õpetamisel tehtud pingutusi ja nende olulisust. See on viinud kaudselt selleni, et ka koolide sees on tekkinud õppeainetest "pingerida" ja eksamiainetel on näiteks valikkursuste mahuga võrreldes oluline ülekaal.
   Samal ajal oleme ühiskonnas kimpus näiteks koostööoskuse, meediapädevuse ja kehvade või lausa väärate teadmistega oma tervise eest hoolitsemisel. Nende pädevuste omandamine on koolis sama oluline kui eksamitega hõlmatud ainete tulemused.

Avalikumalt või salaja on levinud oletused selle kohta, et pingereas tahapoole jäämise hirmust tõugatuna mõjutavad koolid õpilaste eksamivalikuid või suisa eemaldavad 12. klassis oma nimekirjast kergekäeliselt õpilased, kelle nad on vastu võtnud lubaduse ja teadmisega, et nende õppimist on vaja keskmisest rohkem toetada. 

Avaldame lootust, et oleme hariduse usku rahvana kasvanud välja soovist ennast kõiges naabriga võrrelda ja tutvustame nüüdsest alates koolijuhtide, õpetajate ja õpilaste tööd ning pingutust targemini ja õiglasemalt, vastavalt kaasaegsele parimale teadmisele edukast õppimisest ja õpetamisest. See on meile ühiskonnana oluline samm nii järeltuleva põlvkonna hariduse tagamisel kui ka laiemalt õpetajate töö tunnustamisel ja noorte toetamisel õpetaja kutse valimisel. 

* Koolide tegevusnäitajate tervikvaade avaldatakse portaalis Haridussilm 31. jaanuariks 2023.