Minu isa kordab eestiaegse inimesena ikka vahel oma isa sõnu: "kõige tähtsamad, ühiskonnale vajalikumad ametid on arst ja õpetaja."

Ma ei hakka esitama viiteid või tsitaate ministritelt jt asjaomastelt isikutelt, neid võivad kõik niigi lugeda. Kuid pöörakem pilgud haridusvaldkonna tuleviku poole. Lugedes haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel olevaid õpetajaid käsitlevaid arengukavu ja teisi ridu pressib pähe mõte, et need saab olla kirjutanud inimene, kes äsja naases mõnelt motivatsioonikoolituselt ning kes ei ole päevagi koolis töötanud. Või on oma õpetajakogemuse juba unustanud.

Sellist ülerinna pateetikat ja hurraa-optimismi on hulgi, leidub ka prognoose, sedastusi, järeldusi, kuid ma ei leia mitte ühtegi dokumenti, mis käsitleks Eesti kooli tuleviku praktilist poolt. Ehk kuidas toimub tuleviku koolis õpetamine, kui õpetajate puudus on endeemiline ning nende ette valmistamine väheneb aasta-aastalt?

Eesti ühiskonnal on vastuseta väga olulised küsimused. Kes ja kuidas vastutab otseselt haritud õpetajate järelkasvu eest? Milline on õpetajakoolituse tulevik? Kes peab arvet kutsega ja kutseta õpetajate hetkeseisu (ja siit ka kooli tuleviku) üle? Kes jagab ja mis alusel jaotatakse õpetajate ettevalmistuseks mõeldud koolitusraha ülikoolidele? Kes otsustab selle üle, mida õpetatakse tulevastele õpetajatele? Kuidas konkreetselt/praktiliselt tõstetakse just praegu õpetajaameti mainet ja mis muudab selle töö senisega võrreldes köitvaks?

Üle poolte õpetajatest on üle 50 aasta vanad

Jah, õpetajad on alati olnud vanemad. Aga järgneva 15 aasta jooksul oleks meie kooli vaja juurde tuhandeid uusi õpetajaid. Magistriharidusega ning õpetajakoolituse läbinutena. Praeguses praktikas tähendab see hoopis seda, et koolijuhid sõlmivad töölepinguid aasta kaupa "vähemalt keskharidusega inimestega." Nii puudus näiteks 2020/21 õppeaastal 57 protsendil alustavatest õpetajatest nõutav kvalifikatsioon.

Huvitav oleks teada, kui suur hulk õpetajaid protsentuaalselt töötab eesti koolis ilma kvalifikatsioonita. Seda hoolimata õpetajateks kandideerijatele esitatavaist nõudeist.

Samuti oleks oluline teada, kui palju alustanud õpetajatest vs kutseta spetsialistidest (oletagem, et on ikka magistrikraadiga) lahkub koolist ühe aasta või kahe kuni viie aasta jooksul?

Mind väga huvitab, kuidas lahendavad haridusvaldkonnas vastutavad inimesed, kes peaksid nägema "suurt pilti", selle, et ca 15 aasta jooksul peaks koolis töötama ca 8 300 uut õpetajat.

Koolis töötamiseks ei piisa mistahes eriala bakalaureusekraadist, vaid õpetajal peab olema magistrikraad. Kuna suur osa praegusest bakalaureuseõppest eeldab kohalkäimist, siis ei saa selles osaleda ka igapäevaselt tööl käivad inimesed. Ja varasema, viieaastase põhiõppeajaga (võrdsustatud praeguse magistriga) lõpetajate vanus on samuti 50+.

Annan otsustajatele lihtsa ülesande. 2021 aasta seisuga töötab Eestis 617 füüsikaõpetajat, kellest 30 protsenti on üle 60 aasta vanad. Eeldades, et uute õpetajate koormus jääb samaks, mis praegustel, siis mitu õpetajat peaks koolitama viie aasta jooksul, et aastal 2027 oleks kaetud kõikide eesti põhikoolide vajadus?

Õigem vastus saadakse, kui korrutada vajatavate õpetajate arv vähemalt kahega, sest kõik lõpetajad ei lähe tööle kooli. Kui see on valmis, siis tehke sedasi, kõikide teiste ainetega samamood. Kui analüüsima, st rehkendustest lähtuvalt tegutsema ei hakata, siis tuleb tulevik teistsugune, kui oskame oodata.

Mida me üleüldse tahame?

Levinud on mõtteviis, et kui majanduses korrastab turg end ise, siis ka hariduses on samamoodi. Kostub hääli, et kooli võiksid minna tööle spetsialistid, kel puudub õpetajakoolitus.

Kindlasti on palju tublisid inimesi, kes tulevad sellega suurepäraselt toime, aga spetsialistide mõttes on tegemist siiski eranditega. Me ei luba ju kirurgiks või lenduriks inimesi, kel on magistrikraad mõnes teises valdkonnas, kes "õpivad töö käigus" või kirjutavad kutse taotlemiseks "portfoolio" ning kaitsevad seda komisjoni ees.

Miks siis ei ole koolidel endiselt õpetajate osas valikuvõimalusi, isegi kui oleme standardit niigi madaldanud?

Sõnastagem viimaks see, millele osutavad faktid: enamuse inimeste jaoks on õpetajaamet mõttetult aja ja energiamahukas, mille eest saadav tasu ei kompenseeri ei sellele pühendatud eluaega ega stressirohket töökeskkonda (klasside suurus, normkoormus jms.) Ja seda hoolimata pikast puhkusest.

Teema, millele tähelepanu juhtisin, puudutab olukorda üldiselt, kvantitatiivselt. Veelgi drastilisemaks läheb pilt, kui vaadata olukorda detailsemalt: vaadata õpetatavate ainete sisulise poole muutumist (või mandumist), vaadata õpetajate ettevalmistuse sisulist poolt, ülikoolide pedagoogilist kaadrit, vaadata õpetajate isiksuslikku külge (empaatiavõime jpm), analüüsida meesõpetajate rolli hariduses jms. Liiatigi on haridus kaldu intellektuaalse arengu suunas, tagaplaanil on aga see, mis teeb elu elamisväärsemaks: emotsionaalne, sotsiaalne, esteetiline ja hingeline arengu toetamine.

T.S. Eliot kirjutas 1932. aastal ilmunud essee "Kaasaegne haridus ja klassikaline stuudium", mis on praegu sama tähenduslik kui toona, avalõigus nõnda:

"Haridusküsimusi arutatakse tihti nii, nagu poleks neil mingit seost ühiskondliku süsteemiga, mille kontekstis ja mille tarvis haridust antakse. See on üks pakutud vastuste ebarahuldavuse tavalisemaid põhjuseid. Mingil haridussüsteemil on mõtet üksnes mingi konkreetse ühiskondliku süsteemi raamistuses. Kui tänapäeval haridus paistab manduvat, paistab muutuvat kaootilisemaks ja mõttetumaks, siis eeskätt sellepärast, et meil pole stabiilset ja rahuldavat ühiskonnakorraldust ja et meil on hägused ja lahknevad arvamused, millist ühiskonda me tahamegi. Haridusteemat ei saa arutada tühjuses: esitatud küsimused tõstavad teisi - ühiskondlikke, majanduslikke, rahanduslikke, poliitilisi - küsimusi. Ja seosed viivad neist veel viimsemate probleemideni: et teada, mida me tahame haridusvallas, peame teadma, mida üleüldse tahame; peame tuletama oma haridusteooria oma elufilosoofiast. Nii osutub vaadeldav küsimus religioosseks küsimuseks."