Saates arutlesid selle üle, miks noored poliitikasse minna ei soovi, neli alla 25-aastast inimest: erakonna Eestimaa Rohelised kaasjuht Johanna Maria Tõugu, esseist ja matemaatik Mikael Raihhelgauz, Järva-Jaani gümnaasiumi direktor Annela Tammiste ja ettevõtja Markus Meresma.

Tõugu ütles, et tema läks poliitikasse, kuna on veendunud oma maailmavaates ning tema hinnangul ei tee praegused poliitikud selles valdkonnas piisavalt. Tema sõnul näitab aga kogemus, et noored pelgavad poliitikueluga kaasnevat avalikku tähelepanu. "Võtke rahulikult. Demokraatias osalemine ja olla ühe erakonna liige on täiesti normaalne kodanikukohus," sõnas ta noortele.

Praeguses riigikogu koosseisus on 11 kuni 40-aastast inimest, neist üks alla 30-aastane. Üle 65-aastaseid poliitikuid on riigikogus 22.

Mikael Raihhelgauz leidis, et see ei ole tingimata probleem, et noori inimesi on riigikogus vähem kui vanemaid. Tema hinnangul ei pea 20-aastaselt saama riigikokku, kui noorel pole juba kujunenud välja kindlat maailmavaadet, mida ta esindab.

"Mulle on ka kaks erakonda pakkunud kandideerima tulemist. Aga mul pole elukogemust, mingit n-ö päris tööd tehtud elus ja ei tundu õige hetk poliitikasse minna. Visiooni kujundamine võtab aega. On muidugi inimesi, kellel juba on maailmavaade, aga väga aktiivseid, väga tugeva visiooniga noori on pigem vähe. Ja see kehtib iga vanusegrupi kohta üldiselt," rääkis Raihhelgauz.

Tõugu ja Meresma hinnangul see aga on probleem, et noori on riigikogus vähe. Tõugu märkis, et vanemad poliitikud pigem tegelevad oma põlvkonda puudutavate teemadega, mis noori ei pruugi kuigivõrd kõnetada.

"Mina pigem näen seda ka probleemina, et riigikogus vanemate inimeste osakaal on suurem kui noorte osakaal. Seetõttu, et see tekitab mõneti nõiaringi, kus noored tunnevad, et nende huvid pole justkui esindatud ja see tõukab noori võib-olla veidi poliitikast eemale ja nad ei lähe valima," lisas Meresma.

Tammiste sõnul on põhjuseid, miks noored ei lähe poliitikasse, ilmselt palju. Tema hinnangul võib üks põhjus olla see, et noored leiavad väljundeid mõnes mittetulundusühingus või muus organisatsioonis ning lähevad poliitikasse alles siis, kui tunnevad, et on selleks valmis või neist on saanud mõne ala eksperdid.

Raihhelgauz nõustus Tammistega. Ta selgitas, et kuue aasta tagune uuring noorte osalusest poliitikas näitas, et noorte parteitegevus on madalam kui teistes vanusegruppides, samas üldine kodanikualgatus, osalus MTÜ-des ja vabatahtlikus tegevuses, samuti poliitikaga seotud teemade jagamine sotsiaalmeedias on noorte seas kõrgem.

Tammiste hinnangul võib üks põhjus olla ka see, et noored mõtlevad palju oma vaimsele tervisele. "Nad ei torma nii väga poliitikasse, sest teavad, mis mängud sellega kaasa tulevad," märkis ta. "See, mida meile näidatakse, tundub, et on suured tülid, pidevad konfliktid. Me ei näe tegelikult tagatubadesse, aga see on see, mis mulle paistab ja selle järgi teen otsuse," rääkis ta.

Tõugu nõustus, et riigikogust ei ole jäänud muljet kui heast töökeskkonnast. "Soovin minna riigikokku selleks, et seda paremaks kujundada," lisas ta.

Praeguse riigikogu koosseisu noorim liige Ruuben Kaalep (EKRE) märtsis toimuvatel valimistel ei kandideeri. Tema hinnangul ei tohiks olla inimene riigikogus kõikidel valimistel. "See on minu meelest miski, mis eristab missioonitundel põhinevat poliitikat. Meil on suur hulk inimesi, kes on karjääripoliitikud ja kes on ehitanud enda elu sellele üles, et olla riigikogu liige, et ehitada justkui seda imagot endale ja siis miski muu, mis avardaks inimese täiuslikku enesetunnetust ja tunnetust ka meie riigist, kultuurist jne, jääb ju puudu, kui sa arvad, et poliitika on ainus viis, kuidas oma missiooni ellu viia," põhjendas ta mittekandideerimist.

Ta tõdes, et 25-aastaselt riigikokku saanuna tuli tal end palju tõestada kogenumate poliitikute hulgas.

Miks noored poliitikasse minna ei soovi, on tema hinnangul seotud sellega, et rahvas on üldiselt Eestis pikalt olnud poliitikast võõrandunud ning noored ei tunne, et nad suudaks midagi muuta. "Mis minu arvates on noorte ainus trumpkaart, miks üldse noor peaks minema poliitikasse – see on kirglik soov võidelda enda põhimõtete eest, olgu see rahva ja kultuuri säilimine, keskkonnahoid, julgeolekupoliitika jne," sõnas ta.

Tõugu nõustus Kaalepiga. "Väga raske on saada noori erakondlikku poliitikasse. Kuidas see saaks muutuda, kui me ise ei tee seda (poliitikat) paremaks. Ma näen, et noored tahavad teha väärtuspõhist asja, aga nad saavad seda teha ka mujal organisatsioonides, laikida meeme jne. See on ka poliitika, aga mitte parteipoliitika," rääkis ta.

Meresma hinnangul võiks Eesti põhikoolides rohkem rääkida ühiskondlikest teemadest ning anda õpilastele suuremat valikuvõimalust enda huvide kujundamiseks. See võiks tema hinnangul tekitada noortes rohkem huvi poliitika vastu.

Viimastel kohalike omavalitsuste valimistel käis valimas 43 protsenti 16-17-aastastest, 35 protsenti 18-24-aastastest ning 44 protsenti 25-34-aastastest, mis on madalam kui kõrgemates vanuserühmades. Saatekülaliste hinnangul võib madala valimisaktiivsuse taga olla see, et valimiskampaaniates käsitletavad teemad ei paelu noori.

"Noori paelub keskkond, kõrgharidus, üldse haridus. Kas neist teemadest räägitakse nii palju, et nad oleksid kaasatud?" ütles Tammiste ja tõdes, et praeguses riigikogu koosseisus kõne all olnud näiteks pensionireformi, punamonumentide, kooseluseaduse referendumi ja peretoetuste teemad pole noorte jaoks ilmselt väga paeluvad.

Raihhelgauz märkis samas, et kõigis vanuserühmades on praegu tähtis julgeoleku ja inflatsiooni küsimused. Tõugu tõdes omakorda, et inimestel võivad olla huvipakkuvad teemad, kuid valima võib neid viia hoopis mõni muu küsimus.

Meresma arvas, et üks põhjus madala valimisaktiivsuse taga võib olla see, et kui noored näevad ühe korra valimas käimise järel, et nende valikust midagi ei muutu, siis uuesti nad valima ei lähe.