Maadevahetus, Silvergate, Porto Franco, Tallinna Sadam, Autorollo, kohvimasinad, autojuht-lapsehoidjad, kuluhüvitised, keelatud annetused, kõrgete riigiametnike konkursid... ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kahtlase väärtusega episoode Eesti poliitikast leiab küll ja veel. Mõned neist on olnud juriidiliselt korrektsed, mõned ebakorrektsed. Moraalselt ebakorrektsed on olnud nad kõik. Võim ja võimu ümber oma sõrme mässimine käivad vahel käsikäes.

Riikidevahelises võrdluses ei oleks nagu Eestis riigivõimu kuritarvitamisega mingit erilist probleemi. Vastupidi, kõik on kõige paremas korras. Transparency Internationali korruptsioonitaju indeks paneb Eesti maailmas 13. kohale. Kuigi eelmisel aastal Eesti reiting ühe punkti võrra langes, on hinnangud Eestile aasta-aastalt aina paremaks muutunud. Selle korruptsioonitaju indeksi näol on tegemist eksperthinnanguga, ülevalt alla pilguga. Milline näeb aga maailm välja siis, kui vaatame alt üles, kuidas tunnetab olukorda Eesti valijaskond?

Vaade rohujuuretasandilt on sootuks teistsugune. Valijate arvamus korruptsiooni kohta Eestis on valdavalt kriitiline. Kui Eesti valijate käest küsida, et kas korruptsioon on nende arvates probleem, siis vähemalt viimase paari aasta vältel on stabiilselt umbes kolm neljandikku arvanud, et korruptsioon on probleem.¹

Tõsi, see ei ole kõige suurem probleem. Kui valijatel paluda erinevaid võimalikke probleeme hinnata lähtuvalt nende olulisusest², siis väga olulisena tajutakse praegu esmajoones selliseid teemasid nagu inflatsioon ja julgeolek. Ka eesti keele, rahvuse ja kultuuri püsimajäämine tuleb enne korruptsiooni, kuid viimane on siiski reipalt esikümnes.

Korruptsioonitaju on paljuski "teise silmas näeme pindu, enda silmas palki ei näe" tüüpi probleem. Kui inimestelt küsida, milline on nende erakondlik eelistus ja kuidas nad hindavad enda ja teiste erakondade korrumpeeritust (skaalal -5 "Üldse mitte korrumpeerunud" kuni 5 "Väga korrumpeerunud")³, siis on üldjoontes pilt oodatav.

Enda erakonda hinnatakse pigem mittekorrumpeerunuks ning teiste erakondade suhtes ollakse kriitilisemad. Ainus erakond, mille enda toetajad ka oma erakonna pigem kergelt skaala korrumpeerituse poolele paigutavad, on Keskerakond. Mitmed skandaalid ja kohtuotsused on erakonna mainele läbi aja jätnud oma jälje ning üldiselt arvavad kõik valijad, et tegemist on korrumpeerunud erakonnaga.

Kuid ega ka Reformierakonnaga väga palju paremad lood pole. Ka oravaid hinnatakse teiste poolt pigem korrumpeerunud erakonnaks ning kõige tugevam korruptsioonihinnang ühe erakonna toetajate poolt mõne teise erakonna suunas tuleb just Reformierakonna pihta. EKRE toetajate keskmine hinnang oravatele on 3,74 skaalal, kus maksimaalne korrumpeeritusse tase on 5 ja minimaalne miinus 5.

Kõige positiivsemad Reformierakonna suhtes on sotside ja Eesti 200 toetajad, kuid ka nemad peavad Reformierakonda umbes sama korrumpeerunuks kui Keskerakonna toetajad Keskerakonda. Ainult Reformierakonna enda toetajate arvates ei ole nende erakond pigem korrumpeerituse poole kaldu.

Kui praktiliselt kõik arvavad, et Keskerakond ja Reformierakond on pigem korrumpeerunud, siis hinnangud EKRE osas on palju vastakamad. Reformierakonna toetajad peavad EKRE-t märkimisväärselt korrumpeerunuks, samas kui sotside ja Eesti 200 toetajad on ka kriitilised, kuid mõnevõrra vähem. Ning Keskerakonna ja Isamaa toetajad on EKRE suhtes pigem neutraalsed.

Hinnangud Isamaa ja sotsiaaldemokraatide suhtes on üleüldiselt pigem neutraalsed – ühegi teise erakonna toetajad neid väga selgelt korrumpeerunuks ei pea. Kuigi mõlemad on viimaste aastakümnete jooksul ka omajagu võimukoridorides liikunud, siis tundub, et seal ollakse valijate silmis puhtamaks jäänud. Ning arusaadavalt kõige vähem korrumpeerunuks peetakse Eesti 200-t. Kui võim on see, mis korrumpeerib, siis neil seda võimalust oma mainet rikkuda lihtsalt pole veel olnud.

Millest taoline korruptsioonitaju tuleb, see vajaks omaette uurimust. Ma ei imestaks, kui võimalike seletuste seas oleks see, et teatud käitumisloogikad lähevad poliitikutel sassi. Näiteks äris on üldjuhul igati aktsepteeritud see, et asju tehakse oma isiklikust kasust lähtuvalt. Niikaua kui kõik jääb seaduse piiresse või seaduse piirile, on kõik korras. Kes suudab olemasoleva õiguskorra raames kõige kasumlikumalt tegutseda, see võidab.

Riigivõimu koridorides ei ole aga tants seaduse piiril niivõrd lubatud. Eriti kui selle tagant paistab häbitult välja isikliku kasu tagaajamine. Valijad ilmselt tajuvad seda mingis mõttes instinktiivselt. Mida iganes me riigist arvame või kui vähe me erakondi või riigi institutsioone usaldame, meil kõigil on ikkagi püsinud mingi arusaam sellest, et riik peaks toimima avalikes huvides.

Poliitika oodatud loogika on pigem aatelisus isikliku kasu asemel või vähemalt selle kõrval. Kui jääb silma ainult isikliku kasu taga ajamine, iseenda või oma erakonna soojale kohale upitamine, siis läheb hapuks. See võiks olla ka meeldetuletus valijatele, kui nad kevadel valimiskastide juurde lähevad. Kes on see kandidaat, kelle poolt sa hääletama hakkad? Kas sa oskad öelda mille eest ta seisab? Mis on tema väärtused ja mis on tema aated?

Aatelisi inimesi ei ole kerge leida. Pärast Euroopa Liiduga liitumist on Eestis päris tihti tooni andnud jõuetu minna laskmise või kaasa loksumise poliitika. Keeruline on suuri mõtteid mõelda, julgeid otsuseid teha. Selle asemel tegeletakse tihti oma koha säilitamise või tekitamisega. Raske on arvata teisiti. Üldine kuvand läbipaistvast ja korruptsioonivabast riigist mingil tasemel püsib, sest otseseid õigusrikkumisi poliitikas on vähe. Kuid valijate arvates on paksu meigikorra all peidus kortsus ja vananev nägu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.