Ukrainlaste vastuvõtt on varem Eestisse tulnutes tekitanud kihvatust

Anu Viltrop
Anu Viltrop Autor/allikas: Patrik Tamm / ERR

Eesti inimesed on tänu ühisele ajaloole ja tihedatele sidemetele Ukraina sõjapõgenikke vastu võtnud märksa suurema südamega kui teisi ajutise kaitse saanuid. See on teistes pagulastes tekitanud ka mõnevõrra kihvatust, tunnistas intervjuus ERR-ile Eesti Pagulasabi tugiteenuste juht Anu Viltrop.

Tänavu 24. veebruaril algas Ukrainas sõda. Mis oli teie esimene reaktsioon sellele uudisele?

Mina sain sõja algusest teada, kui mulle helistas ukrainlane Ukrainast, kes oli leidnud pagulasabi kodulehelt minu telefoninumbri ja tahtis teada, kuidas nüüd kiiresti ja turvaliselt Eestisse saaks tulla. Ma pean tunnistama, et kuigi ma olen väga hommikune inimene, siis sellel kellaajal, enne kella kuut ma veel magasin. Ei saanud alguses väga hästi aru, millest jutt on. Tegin uudised lahti ja sain aru, et nüüd läks käima.

Kuidas te praegu kümnele sõjakuule tagasi vaatate?

Märgid ju näitasid, et midagi võib juhtuda, aga alati loodad kõige paremat. See oli šokeeriv. Ma arvan, et paljud Eesti inimesed võivad sellega samastuda, kogu aeg oli imelik tunne. Minul kadus söögiisu, hästi pikka aega oli toitudel vale maitse.

Täna ma ei ole veel jõudnud üldse mõelda, mida see sõda tähendab. Pagulasabi aitab siia jõudnud inimestel end sisse seada, aga me töötame ka Ukrainas ja oleme laiendanud seal oma tegevust. Me maksame välja rahapõhist toetust nendele inimestele, kes on veel Ukrainas, kellel on kohapeal raske.

Kui hästi Eesti ühiskond on põgenike vastuvõtmisega hakkama saanud?

Õppetunde on olnud palju, käigupealt on tehtud väga palju vigu, on ka väga kiiresti õpitud. Tervikuna võib öelda, et Eesti on olnud väga kiire. Ukraina on olnud ka nii palju lähedal: meil on Ukrainaga palju kontakte ja ühine ajalugu, ilmselt siis ka arusaadav vaenlane, seetõttu ühiskonnas oli suur ühtsustunne või soov seljad kokku panna ja aidata. Inimesed tõesti toona pakkusid igasugust abi, nii oma aega, oskusi, teenuseid, oma eluasemeid, kortereid.

Ma nägin väga palju ametnikke, kes proovisid otsida lahendusi, et kui jõuavad esimesed pagulased, oleks teada, kuhu nad majutada saab, kuidas aidata neil leida esmast meditsiinilist abi. Alguses ei olnud ju üldse teada, mis hakkab olema ukrainlaste õiguslik staatus. Toona oli hästi palju ebamäärasust, aga ma nägin seal ümber väga palju inimesi, kes tahtsid korda luua. See on olnud muljetavaldav.

Sõjapõgenike vastuvõtukeskus Tallinnas Niine tänaval Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Ukraina põgenikelaine alguses jäi ikkagi kõlama sõnum, et riik ei olnud valmis, ei saanud hakkama. Kui hästi riik hakkama sai?

Eestis ei ole tegelikult väga palju inimesi, kes väga hästi teaksid, mida tähendab ränne või rände kontekstis sotsiaaltöö. See on olnud üks asi, mida on tulnud õppida.

Võib-olla on olnud ka Eesti riigis üsna palju sellist optimismi, et need inimesed tulevad Ukrainast korraks siia, kohe on sõda läbi ja nad saavad koju tagasi minna. Praegu me näeme, et Ukraina ei ole riik, kuhu tagasi minna saab. Seal ei ole turvaline, seal ei ole elektrit, paljudes piirkondades pole kütet, gaasi. Selles osas õppetund on olnud palju. Mõne õppetunni õppimine on võtnud vähem aega, mõne oma kauem.

Pagulasabi on pidevalt tegelenud Eestisse tulijatega. Kuivõrd palju ukrainlaste abistamine on erinenud sellest tööst, mida te olete seni teinud?

24. veebruari varahommikul teadsin mina ja teadsid väga paljud pagulasabi töötajad nime- ja nägupidi praktiliselt kõiki Eestis ajutise kaitse saanud inimesi, neid oli täpselt 603. Tänasel päeval on Eestis nii palju pagulastaustaga inimesi, et neid kõiki isiklikult tunda on mõeldamatu.

Mis tähendab, et väga palju on muutunud ka see, kuidas töötab näiteks pagulasabi. Kui varem me saime anda väga isiklikku abi, siis nüüd peame mõtlema, kuidas jõuda võimalikult suurema hulga inimesteni. See 603 inimest ühes nii väikses riigis nagu Eesti on ikkagi nii väike hulk, et nad kipuvad süsteemi ära kaduma.

Ühtepidi on Eesti sotsiaalsüsteem muljetavaldavalt mitmekülgne ja meil on olemas praktiliselt kõik võimalused, millest iganes unistada võib, aga riigina meil mõnikord jääb puudu arusaamisest, et mõned haavatavamad sihtrühmad vajavad teenustele pääsemiseks abi. Näiteks pagulastaustaga inimestel võib olla takistuseks see, et nad ei oska ise olla aktiivsed ja küsida seda, mida neil vaja on. Nad ei tea päris täpselt, mida neil on õigus küsida või mis nende võimalused ja kohustused siin on. Mõnikord võib olla takistuseks keelebarjäär, mõnikord kahetsusväärselt ka ametniku eelarvamus pagulastaustaga inimeste suhtes.

Ukraina taustaga pagulasi on juba viis protsenti elanikkonnast, mis tähendab, et neid on keeruline mitte märgata ühiskonnas. Me riigina loome neile kättesaadavaid võimalusi, süsteeme.

Mis seal salata, päris mitmed pagulastaustaga inimesed, kes on pärit mujalt riikidest, natukene tunnevad nagu torget südames ka, et neid toona nii sooja südamega vastu ei võetud. Aga pagulane on igal juhul pagulane, tal on päris põhjused, miks ta on olnud sunnitud koduriigist põgenema ja miks talle on ajutise kaitse staatus antud.

Pagulasabi oli üks organisatsioonidest, kes käis Poola piiri pealt inimesi Eestisse toomas. Tagantjärele on kõlanud hääli, et äkki me tõime pagulasi liiga palju, sest me ei saa nendega hakkama. Kas see oli toona õige otsus?

On igal juhul õige aidata inimestel turvaliselt tulla turvalisse riiki. Sellistes olukordades, kus on suured pagulasvood, tekivad paratamatult ka need, kes püüavad olukorda ära kasutada. Kui sa oled juhtumisi üksik naine kolme lapsega piiril, võõras riigis ja sinu juurde ligineb inimene, kes lubab sulle tasuta majutust, head tööd, siis on sul väga keeruline teha otsuseid, kas see on nüüd adekvaatne pakkumine või seal on taustal veel midagi.

Ma olen siiamaani seisukohal, et meie organisatsiooni organiseeritud bussid andsid inimesele võimaluse tulla turvaliselt, saada juba seal bussis sellist esmast kiiret psühho-sotsiaalset abi, mis aitab neil hiljem kiiremini kohaneda.

Kindlasti mingisugusel hetkel võib juhtuda see, et meil on riigina keeruline pakkuda samasugusel tasemel vastuvõtutingimusi ukrainlastele. Aga minu jaoks arutelud sellest, et kas nüüd on liiga palju või liiga vähe, on natukene küünilised. Eestis ei ole, sõda Ukrainas on. Minu jaoks on täiesti arusaadav, et täiesti tavalised inimesed tulevad ebaturvalisest riigist sõja eest turvalisse riiki pakku.

Ukraina põgenikekriis tõi välja ka selle, et Eesti inimesed ei usalda MTÜ-sid, inimene pigem ostab ise tüki seepi, kui et annetab raha MTÜ-le, kes saaks seebi osta kohapeal, jääksid ära transpordikulud. Kas nüüd on see suhtumine muutunud ja usaldus on tekkinud?

Millele tugineb väide, et MTÜ-sid üldse ei usaldata? Kindlasti on inimesi, kes tunnevad ja tajuvad, et kui nad aitavad kedagi, siis nad tahavad tõesti füüsiliselt anda selle seebitükki või kilekoti riietega ise üle, et olla veendunud, et see jõuab abivajajani. Teiselt poolt on inimesi, kes hea meelega annetavad ja usaldavad, et MTÜ suudab adekvaatselt abi jagada.

Eesti pagulasabi on tänavu kogunud päris suurel hulgal annetusi. Me ei kogu asju, pigem kogumegi raha, tänu millele me oleme saanud näiteks pakkuda erinevaid grupinõustamisi, erinevaid tegevusi, mille abil ukrainlased saavad paremini aru, mis on nende õigused, kohustused ja võimalused siin Eestis, et nad saaksid teha ise otsuseid.

Väga suur osa meie annetustest on läinud Ukrainasse, kus me oleme andnud rahalist toetust. Humanitaarabimaailmas on valitsev suhtumine, et nii kaua. kui seal kohapeal toimib turg, nii kaua on mõistlik ja väärikam anda inimestele rahalist tuge, sest siis nad saavad ise otsustada, kas nad tahavad seepi või tegelikult on vaja osta näiteks mingisuguseid ravimeid.

Te suve alguses tõite välja, et iga aitaja ei ole tugiisik ja ka aidates võib teha vigu ja pärssida põgenike integreerimist ühiskonda. Mis need põhilised vead olid, mida inimesed tegid, soovides aidata, aga tehes samas karuteene?

Minu meelest on täiskasvanud inimese esimene ülesanne elada oma elu ise, teha ise oma elu puudutavaid otsuseid. Kõige paremini saame aidata inimest nii, et me anname talle info tema võimaluste kohta ja siis ta saab otsustada, selmet öelda, et sa pead tegema nüüd kindlasti nii, nii, nii ja teistmoodi teha on vale.

Esemete puhul täpselt samamoodi. Kui meil on vähegi võimalik, las inimene saab ise valida endale neid esemeid, mida tal vaja on, või saab ta raha, et vajaminevaid asju osta. See on kindlasti inimese jaoks väärikam viis.

Kui inimesi aidata, siis tuleb mõelda, kas see aitab tal pikas perspektiivis iseseisvalt ja väärikalt hakkama saada. Kui me tahame aidata, siis kas me valime välja näiteks ühe pere, kelle kommunaalarved me aasta jooksul kinni maksame, või on mõistlikum anda näiteks rahalist abi neile, kes mingil põhjusel ei saa minna tööle ja vajavad näitaks lisaabi, et hoida pereliikme krooniline haigus kontrolli all.

Meie pagulasabis väga julgustame ja ise püüame abi anda sel viisil, et oleks läbimõeldud, oleks süsteemne ja võimalusel leiaks ikkagi üles need inimesed, kes seda abi kõige rohkem vajavad.

Vabaduse Kooli avaaktus Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Kas me Eestis abistades andsime pigem õnge või harjutasime inimesed kala saama?

Mina nägin erinevaid variante. Üks asi, mis võib juhtuda, kui ma püüan ilma igasuguste eelteadmisteta inimest aidata, siis ma ei pruugi olla valmis kõigiks nendeks lugudeks, mida minuga jagatakse. Näiteks kui ta on istunud nädalaid varjendis või on tulnud päriselt sõja seest ja temaga on seal erinevaid asju juhtunud, et kuidas ise terve püsida ja neid lugusid mitte kaasas kanda.

Või kui me tahame aidata inimest erinevatele teenustele pääseda, aga tegelikult ei tunne hästi seda süsteemi ja anname valeinfot. Või me ei saa näiteks aru, miks inimene meie antud abi ei taha sellisel kujul vastu võtta. Selleks ongi vaja kõigepealt enda jaoks üldse läbi mõelda, mis abistamine on, mida ma teha saan.

Pagulasabis me töötame sellisel viisil, et täiskasvanud inimene teeb ise oma otsuseid ja meie anname ainult infot. Meil on läbi mõeldud see, kuidas pagulastega töötavad inimesed saaksid vajadusel kõike seda, mis nad päeva jooksul enda sisse koguvad, ka välja elada, et see ei jääks sinna sisse. Teist inimest abistada saab ikkagi see, kes on ise ka vaimselt heas vormis.

Ütlesite intervjuu alguses, et me tegime palju vigu, aga olime kiired õppijad. Mis need suurimad õppetunnid on praegu olnud?

Üks asi, mis pagulasabi jaoks oli pikalt üleval, oli transiidil olevad inimesed. Need olid inimesed, kes tulid Ida-Ukrainast, tulid sõja seest, rinne tuli nii kiiresti üle, et nad enne ei jõudnud reageerida ja kelle jaoks ainus põgenemistee on olnud läbi Venemaa. Meil oli väga pikalt arutelusid, kas tegemist on pagulaste või turistidega ehk millist abi peaks Eesti riik neile andma.

Põgenikekriisi alguses olime hästi agarad aitajad, aga agarusest ogaruseni on väike samm. Kas oli juhuseid, kus see samm tehti ja asi läks käest ära?

Ma arvan, et sellised süsteemsemad analüüsid peaksidki tulema tulevikus. Pigem ma olen näinud, et riik on olnud ettevaatlikum erinevate otsuste tegemisel ja võib-olla vabakonnal on olnud mõnikord raske oodata erinevate otsuste järel, nagu ka see transiidipõgenike näide on.

Vabatahtlike või erainitsiatiivi suunal on ette tulnud, et on väga suure hooga alustatud ja lõpuks ei ole võhma väga pikaks ajaks jätkunud.  Aga sõda kestab veel edasi, meile tuleb üha uusi inimesi sõja jalust ära ja kes samamoodi vajavad arusaamist, mis riik see on, kus nad nüüd on ja kuidas nad pääseksid ligi kõikidele teenustele.

Minu jaoks on see ikkagi väga äge, et meil on selline riik ja sellised inimesed, kes probleemi nähes leiavad, et ka neil on vastutus seda lahendada. Mõnes mõttes on inimesed osundanud probleemidele, millele riik ja kohalikud omavalitsused peaksid mõtlema.

Vabaduse Kooli avaaktus Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Sõja algusest saab varsti aasta. Kui kaua meil jätkub võhma, et olla samal hea sõjapõgenike vastuvõtja kui seni?

Mulle tundub, et siin ei ole valikut. Võhma peab jätkuma nii kaua, kuni seda vaja. Kui see tähendab järeleandmisi mõningates vastuvõtutingimustes, siis tuleb seda teha.

Me ei saa kindlasti panna riigipiire lihtsalt kinni, sest mitte ükski ukrainlane ei ole kuidagi vastutav selle eest, mis tema koduriigis toimub. See on tema õigus saada turvalises riigis varjupaika.

Milline on rahvusvaheline kogemus? Kui konflikt kestab näiteks aasta või poolteist, kui palju põgenikest tagasi lähevad?

Erinevad uuringud räägivad, et mida kauem kestab konflikt, seda väiksem on tõenäosus, et inimene pöördub tagasi. See on ka mõnes mõttes mõistetav, et elu uuesti alustamine täiskasvanuna on väga raske.

Kui näiteks pagulane jõuab nüüd siia, siis ta on juba kaotanud väga palju. Ta on jätnud maha oma koduriigi, kodu, võib-olla ka oma sugulased, sõbrad, oma karjääri, sotsiaalse staatuse. Ja kui ta nüüd selle jõuab selles uues koduriigis, mida ta hetkel peab ajutiseks koduks, üles ehitada, siis minna jälle tagasi ja hakata jälle uuesti otsast pihta, on raske.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: