Milline on see põhimõtteline muutus, mille uued riiklikud õppekavad toovad kaasa Eesti koolidele?

Üldhariduskoolide õppekavasid on ette valmistatud juba kuus aastat. Need on põhikooli ja gümnaasiumi õppekavad, kusjuures gümnaasiumiosa õppekava on aluseks ka kutsekoolide õpetajatele. See on kaunis lai tasand, kus need muutused hakkavad kehtima. Kõige suurem muutus on, et õppekavad on üles ehitatud väljundipõhisusele, mis tähendab, et kui seni oli igas ainekavas eraldi täpsemalt kirjeldatud õppesisuga seotud detailid, siis nüüd kirjeldatakse seda, mida õpilane peab mingi kooliastme lõpetamisel oskama ja teadma. Õppekavas kirjeldatakse ka aineid grupiti valdkondadepõhiselt. See tähendab, et koolil on vabadused nende valdkondade sees natukene ainetealast integratsiooni ja seostatust luua.

Oluline on ka, et maailmapilt oma väärtustes, teadmistes ja oskustes peaks olema terviklik ja ainete vahel luuakse rohkem seoseid. Selleks nähakse õppekavas ette ka aega, nii et tegelikult õpetajad määravad nüüd aines õpetatavat sisu rohkem kui seni. Nad peavad jõudma õpilastega mingi tulemuseni, aga see, kuidas nad täpselt oma õppeprotsessi üles ehitavad, on nüüd rohkem nende vabadus.

Kohustuslikke aineid tuleb siiski ka juurde, nagu näiteks riigikaitseõpetus, mille teoreetilist osa läbimata tulevikus enam gümnaasiumi lõpetada ei saa. Milliste ainete arvelt riigikaitse tunniplaani tuleb?

See ei lähe ühegi teise aine arvelt, sest me ei muuda tunnijaotusplaani - see on paika pandud seaduse tasemel riigikogu poolt. Aga me teeme nii, nagu on seni sätestatud õpilasuurimuse kohustuslikkus õpilastele - see tähendab, et õpilase õppekoormuse hulka arvatakse valikõppeaine riigikaitse, ja see ei tohi olla lühem kui 35 õppetundi. Koolid panevad oma õppekavadesse ja teevad õpilastele selgeks, et riigikaitse teoreetiline osa on kohustuslik.

Miks just riigikaitsele teha erand? Praegu on väga selgelt näha, et inimese ettevalmistuse hulka peaks kuuluma ka mingi ettekujutus nii riigikaitsest kui ka elanikkonna kaitsest, endise nimega tsiviilkaitsest, sest see annab teadmisi, mida kõigil inimestel on vaja.

Üks muutus on ka see, et eri ainekavad sisaldavad tulevikus ka üldpädevuste õpetamist. Nendeks pädevusteks on näiteks suhtlemisoskus, meediatundmine ja ettevõtlikkus. Milline üldpädevus teile ministrina ja hariduseksperdina kõige olulisem tundub?

Kui te küsite minult, siis võib-olla hoiak, mille me noortele koolis saame edasi anda lisaks tervikliku maailmapildi ja väärtushinnangute eeldusele, on ikkagi tahtmine ja oskus ennast elus edasi arendada ja end kõige uue ja vajalikuga kurssi viia. See on selline oskus, mida tuleb arendada. Ja selle arendamisel on kaks poolt, üks on õpetamine, teine on kasvatamine. Nii et jah, valmidus õppida ja oskus õppida oleks need pädevused, mida mina eraldi esile tooksin.

Paigutasite õppekava eelnõusse keele ja kirjanduse ainevaldkonda ka soovituslikud tüvitekstid, mis varasema idee kohaselt pidid õppekavast välja jääma. Miks on seal just need raamatud ja mitte mõned teised?

Mina ei ole nende raamatute nimekirjade koostaja, need on tehtud ekspertrühma poolt koostöös Eesti Emakeeleõpetajate Seltsiga. See nimekiri kordab senist õppekavades sisaldunud kirjanduse nimekirja. Sellest õppekava variandist oli see tõesti välja võetud, aga kuna mulle on väga oluline ühiskonda kooshoidvate põhiväärtuste ja ühtse kultuuriruumi kujundamine, ja ka vaadates avalikku diskussiooni selle teema ümber, otsustasin taotleda, et soovituslik kirjandus nii põhikooli kui ka gümnaasiumi õppekavadesse tagasi tuleks. Eksperdid tegid kirjanduse loetelu ja nad siin on.

Loomulikult iga õpetaja võib ka täiendavalt teoseid oma õpilastega käsitleda, aga tõepoolest, põhikooli ulatuses Raua, Bornhöhe, Krossi, Kreutzwaldi teosed, Kitzberg, Vilde, Luts, Tammsaare, Kivirähk, Koidula, Liiv, Under, Runnel ja Tungal, ja gümnaasiumi ulatuses siis veel täpsemalt "Tõde ja õigus", Gailiti ja Krossi looming, Kreutzwaldi Kalevipojast katkendid, Alver, Rummo, Kaplinski, Viiding, Kareva - see on niisugune baas, mis on ühtse kultuuriruumi kujundamiseks oluline. Selle tõttu ma seda tegin.

Mis oleks võinud juhtuda, kui soovitusliku kirjanduse loetelu oleks õppekavast välja jäänud? Kas teie hirm oli, et Tammsaare ja Gailit edaspidi kaovad kirjandustunnist?

Mul ei ole hirmu olnud, ei koolipoisina ega õpetajana. Ma ei karda midagi, aga ühtse kultuuriruumi kooshoidmiseks on vaja, et õpetajad leiaksid ka tuge selles, mida õpilastele soovitada. Peame arvestama, et õpetajad on eri ettevalmistusega: on väga noored, kes tulevad tohutu koormusega ja hakkavad kõiki tunde ette valmistama, ja normkoormuse piires seda teha on ikkagi väga suur pingutus, ja on juba vilunud õpetajad, kellel on oma repertuaar juba välja kujunenud. Õpetajad on ka eri seisus ja selleks, et kõigil oleks mingi baas, millele toetuda, on mõistlik soovitatava kirjanduse loetelu ette anda.

Kas tugi õpetajatele hõlmab ka seda, et neile antakse koos nimekirjaga ka juhtnöörid, kuidas nad teost käsitlema peaksid?

Eks see käsitlus on kultuurse inimese kultuurkihist nii kui nii võtta. Õpetajad suhtlevad ju õpilastega, kes on arutlusvõimelised ja näevad teoses ka oma vaadet, oma aspekte, ega keegi ei saa välja mõelda mingeid käsitlusi, vaid õpilastega arutatakse seda asja. Võimaldatakse muidugi ka eri käsitlusi, eri lähenemisi peategelastele või pealiinidele. Kirjanduse õpetamine on ikkagi üks ühine kultuuritegu ja ja selleks ta ka jääb.

Millise koha on õppekavades leidnud noori praegu enim huvitavad teemad, nagu kliimamuutused ja loodushoid ning vaimne tervis?

Vaimse tervise taotlemine on sotsiaalainetes - inimeseõpetuses, perekonnaõpetuses - olemas, teadlased on selle materjali kokku pannud ja kindlasti neid arvestatakse. Samamoodi loodusainetes ja loodust kirjeldavates ainetes on kahtlemata tulevased kliimamuutused ja võimalik keskkonnaareng käsitletud.

Uutes õppekavades on muutusi ka hariduslike erivajadustega õpilastele. Mida olulist välja tooksite?

Nagu ikka kehtivad lihtsustatud õppekava põhimõtted ja hooldatava ja toetatava õpilase õppe põhimõtted. Neile antakse võimalus omandada põhilisi baasteadmisi, millega nad saaksid elus hakkama. Midagi erilist ma siin selles mõttes välja tuua ei saa - kaasamine, keskkond, mida toetavad ka tugispetsialistid, on selliste õpilaste jaoks oluline. Aga selge on see, et kui mõtleme kooli kontekstis üldisemalt, siis õpetaja ei saa jääda natukene teistmoodi ettevalmistusega lastega tavaklassis üksinda, ta peab saama nii tugispetsialistide kui ka abiõpetaja tuge. Nii et sellele, kuidas kaasav haridus tegelikult paberilt ka ellu jõuaks, peab rohkem mõtlema. Riik peab siin kooliõpetajat rohkem toetama.

Eesti liigub etapikaupa, alustades algklassidest, eestikeelsele haridusele. Kuidas on vene emakeelega lastele korraldatud vene keele ja kultuuri õpe? Kas neil on ka eesti koolis võimalik õppida emakeelt süvendatult?

Jah, neil on võimalik vene keelt ja kirjandust ja kultuuri õppida süvendatult, selleks tehakse eraldi õppekava. Eesti kool ja lasteaed lähevad täielikult eestikeelsele õppele ja selleks on meil detailne tegevuskava olemas. Üleminek algab küll 2024. aastal, aga alanud aastal toimuvad suured ettevalmistused, milleks on ka riik vahendid ette näinud. Kui on koolis vähemalt kümme õpilast, kes seda soovib, siis kool peab pakkuma neile eraldi süvendatult nende emakeele ja kultuuri õpet. Kui neid õpilasi on vähem, siis maht on natukene väiksem.

Uuendatud õppekavad hakkavad kehtima 2023. aasta sügisest. Kavandatavad õppekavamuudatused täidavad haridusvaldkonna arengukavas 2035 seatud sihti muuta õpe senisest rohkem õppijakesksemaks ja viia õppe maht ja sisu paremasse kooskõlla ühiskonna ja tööturu arengutega. Kõigi aineliitude esindajad osalesid oma ainevaldkonnas õpetatava sisu uuendamises, et õppetöö tänapäeva ja tuleviku nõudmistega paremasse kooskõlla viia. Õppekavade uuendamisel osalesid ka Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased, samuti mitmed teised eksperdid ja õpetajad.