Tagantjärele vaadates toimusid nii 2015. kui ka 2019. aasta riigikogu valimised mingis mõttes nagu naiivsuse loori taga. Avalikus arvamuses jäi tooni andma šokk valimistejärgse poliitilise reaalsuse osas. Esmalt ei suudetud uskuda, et EKRE parlamenti pääses. Seejärel elati väga valulikult üle rahvuskonservatiivide toetuse mitmekordistumist ja valitsusse pääsemist. Tekkis apokalüptilis-hüsteeriline meeleolu, mida strateegilistel kaalutlustel hoitakse üleval mõnevõrra ka praegu.

Kuid hüsteeriale midagi võrdväärset reaaluses ei juhtunud. Eesti demokraatia ei kukkunud kokku, vaid oli erakondadevahelise konkurentsi mõttes üle aastate kõige tugevam. Ning tsiviliseeritud riikide perest me välja ei langenud. See nii lihtsalt ei käi. Kas me nüüd oleme valmis ees ootavateks valimisteks koos kõigi võimalike tulemustega? Kas me oleme valmis selleks, et Martin Helme on Eesti järgmine peaminister? Tõenäosus, et see just nii läheb, ei ole sugugi väike.

Kahe kuuga võib muutuda väga palju. Enne eelmisi valimisi tundus veel täiesti reaalne, et Keskerakond võiks valimised võita. Arvamusküsitluste näidatud numbrid olid nende kasuks. Kuid kahe kuuga Keskerakonna toetus langes ja Reformierakond taastas oma positsiooni. Oravad võitsid valimised mugava ligi kuueprotsendilise edumaaga. Kuid sellele vaatamata jäid nad strateegilisi vigu tehes oma valitsuse moodustamise privileegidest ilma. Kas midagi sellist võiks juhtuda ka märtsis 2023?

Arvamusküsitlused näitavad, et aasta lõpu seisuga on Reformierakonnal EKRE ees mugav edumaa. Norstati ja Ühiskonnauuringute instituudi reitingutes on see enam kui seitse protsenti. Loomulikult on mõeldav, et valimisteks see vahe kahaneb.

Tegelikult ei pea valimisteni jäänud kahe kuu jooksul üldsegi palju muutuma selleks, et võimude tasakaal riigikogus pea peale pöörata. Eesti parlamentaarse süsteemi keskne omadus ja meie demokraatia garantii on see, et keegi ei saa valitseda üksinda. Kuigi möödunud aastal nägime korraks sedagi. Ühe erakonna tugevus sõltub sellest, kui tugevad on selle liitlased. Vahel võib oma tugevuse ülesehitamisest olulisem olla oma võimalike liitlaste aitamine, mitte nende mahatallamine.

Kaks suuremat erakonda süsteemis on peaaegu alati ka kaks peamist erakonda, mis enda ümber võiksid valitsuse moodustada. Ideoloogiliselt oleksid Reformierakonnale kaks peamist valitsuspartnerit sotsiaaldemokraadid ja Eesti 200. EKRE-le aga Keskerakond ja Isamaa.

Arvestades seda, kes kellega on koostöö välistanud, oleks neile kahele võimuliidule lisaks mõeldav veel ka Reformierakonna ja Keskerakonna valitsus. Kuid ilmselt ei oleks see kummagi esimene eelistus. Ja see ongi üldjoontes kõik. Teisi enamusvalitsusi riigikogus kokku saada ei oleks võimalik, kuna raske on ette kujutada, kuidas Eesti 200, sotsiaaldemokraadid või Reformierakond oleksid ühes valitsuses EKRE-ga.

Kogu sügise vältel on kohtade tasakaal nende kahe kolmikliidu vahel olnud väga habras. Kellelgi ei ole olnud suurt edumaad ning kord on Reformierakonna juhitud valitsusel riigikogu enamus koos, kord aga mitte. Võtmeküsimuseks on see, kellega eelistab ühes valitsuses olla Keskerakond ja kellega Isamaa. Ning võib arvata, et neid tõmbab pigem EKRE kui Reformierakonna poole. Seega ei ole ka seekord sugugi ebareaalne, et Reformierakond jääb valitsuse ukse taha. Piisab vaid mõne koha liikumisest erakondade vahel ja võimude tasakaal ongi muutunud.

Norstati reitingute alusel saaks praeguse seisuga Reformierakond riigikogus ilmselt 36 kohta, EKRE 27 kohta, Keskerakond 16 kohta, Eesti 200 üheksa kohta, Isamaa seitse kohta ning sotsiaaldemokraadid kuus kohta.

Kui näiteks Isamaa saaks ühe koha rohkem ehk kaheksa kohta ja sotsid ühe kohe vähem ehk viis kohta, oleski võimude tasakaal muutunud. Siis ei oleks enam võimalik Reformierakond-Eesti 200-sotsid valitsus, sest neil jääks üks koht puudu. Oleks mõeldav Reformierakond-Eesti 200-Isamaa valitsus, kuid oleks mõeldav ka EKRE-Keskerakond-Isamaa valitsus. Jäme ots sellisel võimumaastikul oleks Keskerakonna ja Isamaa, mitte Reformierakonna või EKRE käes.

On tõenäoline, et Reformierakond ei tee valimistel nii head tulemust, kui on praegu nende reiting. See toetuslisa on Ukraina sõjaga sülle kukkunud, mitte raske tööga välja teenitud. On tõenäoline, et Keskerakond taastab valimisteks mõnevõrra oma positsiooni. Ning küllap ka teeb Isamaa parema tulemuse, kui nende reiting praegu näitab. Mõlemad on tõestanud, et kampaania ajaks on nad saanud oma organisatsiooni väga tulemuslikult tööle ning see on hääled koju toonud. Sotside pea kohal ripub mingil määral küsimärk ning sama võib öelda ka Eesti 200 kohta. Ilmselt pääsevad riigikokku mõlemad, kuid millise toetusega, seda on väga raske oletada.

Koalitsioonide mängus on sageli kõige rohkem võimu sellel, kelle jaoks on avatud kõige enam võimalusi valitsuse moodustamiseks. Teiste erakondadega koostöö välistamine vähendab võimu ning seega peaks seda tegema väga ettevaatlikult ja ainult siis, kui on sada protsenti kindel, et sellised sammud sinu võimu suurendavad.

Praegu ei tundu, et välistamine oleks kellelegi märkimisväärselt kasu toonud. Väga suures pildis on see strateegiliselt kullaauk ainult Reformierakonnale. Kui kõige suurem erakond süsteemis suudab veenda kõiki teisi erakondi teiseks kõige suuremat erakonda poliitilisest konkurentsist välja arvama (nagu oli kümme aastat tagasi Savisaare-aegse Keskerakonnaga), siis võidab sellest ainult see kõige suurem erakond. Sest siis on väga tõenäoline, et ühtegi valitsust ilma nendeta moodustada ei saa. Nii kindlustaksid nad endale mäekõrguse võimupositsiooni. Kõik teised ning sealhulgas ka poliitiline konkurents ning läbi selle lõppkokkuvõttes ka demokraatia aga kannatavad.

Vaid üks koht riigikogus siia või sinna võib muuta seda, milline koalitsioon on võimalik ja milline mitte. Üks koht riigikogus tähendab keskeltläbi natuke enamat kui 5000 häält ja 5000 häält on päris vähe. Ees ootavad valimised on ilmselgelt valimised, kus iga hääl loeb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.