Jaak Valge ja Loone Ots: laenu abil saame kindlustada Eesti püsimajäämise

Jaak Valge ja Loone Ots
Jaak Valge ja Loone Ots Autor/allikas: Patrik Tamm/ERR ja Kairit Leibold/ERR

Tuleb teha tuleb kõik, et vältida ostujõu langust, keskklassi hääbumist ning kaotatud aastakümmet. Laenu abil saame kindlustada Eesti püsimajäämise eestimeelse ja eestikeelse riigina, kirjutavad Jaak Valge ja Loone Ots.

Eesti valitsussektori võlakoormus on euroalal ja ka Euroopa Liidus kõige madalam. Seda teavad vist kõik. Vähesed teavad aga, et kogu maailmas Eestist madalama valitsussektori võlakoormusega riikide kokku lugemisest piisab peaaegu ühe käe sõrmedest.

Ajakirja The Economist andmetel on ainsad Eestile valitsussektori proportsioonilt SKP-sse alla jäävad riigid Euroopas Aserbaidžaan ja Moldova, Aasias Omaan ja tõenäoliselt Afganistan, Aafrikas Botswana ja Liibüa, Austraalias ja Okeaanias Paapua Uus-Guinea. Võib-olla veel mõni pisiriik. Ehk siis riigid, millel raske laenu saada või kus raha purskab nii ehk nii õlijoana otse maa seest.

Ülejäänud umbes kahe ja poolesaja riigi laenukoormus on Eestist kõrgem. Maailmajagudest on kõige "säästlikumad" riigid Aafrikas. Igal juhul – OECD ehk arenenud maailma riikidest on Eesti selgelt kõige madalama võlakoormusega.

Üldine on ka arvamus, et laenuvõtt laob ränga koorma meie laste ja lastelaste õlgadele. Eestis on seda eriti propageerinud Reformierakond. Talupojatarkuse või üksikisiku seisukohalt võib see nii olla. Fakt on aga see, et kogu arenenud maailm ehk rikkad riigid elavad kõrge võlakoormuse tähe all ja mitte halvemini kui meie.

Statistika järgi oleme EL-i kõige kõrgema inflatsiooniga riik ning tee mis tahad – inflatsioon sööb jõukust. Palgakasv ei tule sellele järgi ning tulemuseks on inimeste vaesumine. Kaob keskklass ning tulemus on riigi majanduslik allakäik.

Swedbanki peaökonomisti Tõnu Mertsina prognoos on üpris sünge: Eesti tarbija langeb ostujõuga tagasi 2017. aastasse ning taastumine ei toimu enne aastat 2027. Ehk kui me oma majanduspoliitikas midagi ette ei võta, on meil kadunud kümnend või midagi veel hullemat.

Praegu ei ole õige aeg olla paavstist püham või siis, rind paljaks rebitud, eelarve stabiilsust kuulutada. Kui kogu EL on tarbijale appi tormanud, siis ei tohi Eesti olla see viimane, mis oma rahvast ei hooli. Meenutame Saksamaa sadadesse miljarditesse eurodesse ulatuvat abipaketti.

Mõni ütleb vastu, et: "tavalises olukorras…" Aga kas olukord, kus maailma valitsuste võlakoorem on peaaegu võrdne maailma aastase SKP-ga ning arenenud riikide keskmisena ületab seda ja kus suuremas osas arenenud maailmas on negatiivsed laenuintressid, on "tavaline"? Meid peaks huvitama eelkõige euroala finantsmajanduse olukord ja tulevik, kus keskmine valitsuste võlakoormus on samuti saja protsendi lähedal.

Euroopa Keskpank aitab riike juba ammu

Reageerides ähvardavale võlakriisile alustas Euroopa Keskpank eelmise kriisi ajal, mais 2009, kvantitatiivset lõdvendamist ehk ulatuslikku võlakirjaostu. Formaalselt ei tohi keskpangad võlakirju otse riigi käest osta, sest rahastaks nad valitsust ja see on keelatud. Aga see ei muuda asja sisu: erainvestorid ostavad esmaturult ja pärast seda keskpangad järelturult. Järgmisel kahel aastal tehti seda 250 miljardi euro väärtuses.

2015. aastal alustati "laiendatud varaostuprogrammi", mille raames soetati iga kuu valitsustelt võlakirju 60 miljardi euro väärtuses. Kevadest 2016 suurendati võlakirjaoste 80 miljardi euroni kuus. Novembrist 2019 jätkas Euroopa Keskpank euroala valitsuste võlakirjade kokkuostmist 20 miljardi euro väärtuses kuus ja kuulutas märtsis 2020 välja 750 miljardi euro suuruse erakorralise ostuprogrammi (PEPP), et aidata majandustel toime tulla Covid-19 kriisiga.

PEPP-i eesmärk oli alandada laenukulusid ja suurendada laenuandmist euroalal. Selle raames toimusid varaostud 2022. aasta märtsini, aga edasi rakendatud laiendatud varaostukava raames osteti varasid juurde aprillis 40, maikuus 30 ja juunis 20 miljardi euro eest.

Uus normaalsus ja meie võimalused

Kvantitatiivse rahateooria järgi toob rahapakkumise kasv kaasa sissetulekute ja kulutuste kasvu samas mahus. Tänapäeval ei suurene rahapakkumine rahatähtede füüsilise juurdetrükkimise arvel, vaid just sellesama kvantitatiivse lõdvendamise kaudu. Ehk korrates just Euroopa Keskpanga tegu: trükkides raha elektrooniliselt ja kasutades seda riigivõla ostmiseks.

Nii on Euroopa Keskpank püüdnud suurendada inflatsioonimäära, mis peaks olema kahe protsendi ringis, kuna madalama inflatsioonimäära puhul majandusaktiivsus raugeb. 2013. aastast kuni 2020. aasta lõpuni oligi Euroopa Keskpanga mureks pigem madal, vähem kui kaheprotsendiline inflatsioon.

Madal inflatsioon pärsib majandusaktiivsust. Euroopa Keskpanga võlakirjaostudega lisandunud raha aastatel 2013-2020 pole aga põhjustanud rahapakkumise kasvuga samas suurusjärgus inflatsiooni, sest lisaraha on läinud eelkõige idufirmadele ja ülirikastele.

Aastast 2021 kihutas euroala inflatsioon üles, jõudes sügiseks kaheksa protsendini. Euroala suurim inflatsioon Eestis ja teistes Balti riikides johtub peamiselt energiahindadest.

Inflatsiooni saab ohjata

Tagasi praktilisema poole ehk viimase inflatsioonistatistika juurde. Euroala inflatsioon on 9,9 protsenti, Eestis endiselt 24,1 protsenti ehk väga kõrge.

Swedbanki majandusanalüüsist selgub, et nn energiahindadest puutumatu alusinflatsioon (services inflation) ehk teenuste inflatsioon, on eurotsoonis vaid kolm protsenti. Ajalooliselt see on näitaja vaid pisut üle keskmise ja praeguses kontekstis vägagi madal. Kõik ülejäänu tuleb energia hinnatõusust tulenev.

Gaasi või vedelkütuse hinda me alandada ei saa, see on maailmaturu kaup ja meie seda ei mõjuta. Kuid nt maagaasi mõju meie energiatarbes on vaid üheksa protsenti. Kuid elekter ja kaugküte toodetakse valdavalt kodumaistest allikatest ja nende hind ei ole selliselt tõusnud. Vedelkütusel on võimalik langetada aktsiisi. Lisaks on võimalik kehtestada näiteks toiduainetele ajutiselt madalam käibemaks. Ehk kõike on võimalik teha, kui vaid jätkub poliitilist tahtmist.

Loomulikult vajame elektriturureformi, lisaks saab üle vaadata kaugkütte hinnad ja rakendada teisigi kirjeldatud meetmeid, mille abil saaksime oma inflatsiooni suruda euroala keskmisele tasemele või vähemalt selle lähedale.

Euroopa Liit ei ole Nõukogude Liit, aga meie finantspoliitiline käitumine saab lähtuda samast raamist: meie võimuses ei ole euroala finantsstabiilsust mõjutada, kuna Eesti majanduse maht moodustab euroala majandusest alla 0,3 prostendi. Ent me saame targalt käituda. Praegu peab Eesti majanduspoliitiline valik olema oma võlakirjade ulatuslik väljaandmine ehk laenuvõtt.

Eesti valitsemissektori võlg on 2020. aasta teise kvartali andmeil viie miljardi euro ringis ehk 18,5 protsenti SKP-st. Nn Maastrichti kriteeriumi järgi võib euroala riikide võlakoormus olla kuni 60 protsenti SKP-st. Eesti jääb sellele niisiis üle kolme korra alla.

Maastrichti kriteeriumidesse mahuksime isegi siis, kui meie valitsuse võlakoormus oleks umbes 11 miljardit suurem, ja ka siis oleks see euroala keskmisest väiksem. Loomulikult ei taha me väita, et peaksime nii palju laenu võtma, aga suurusjärke see demonstreerib.

Me saame laenu (veel) headel tingimustel. Viimase võlakirja emissiooni intressimääraks kujunes neli protsenti. Esialgne reaktsioon oleks, et intress on kõrge, kuid tegelikult on see tippinflatsiooni juures madal. Nimelt on oluline näitaja reaalintress ehk intressimäär miinus inflatsioon. Selle näitaja alusel on meie intressimäär suisa miinus 16. Ehk sisuliselt makstakse meie laenule peale. Miks nii? Lihtne selgitus on see, et nõnda kõrge inflatsiooni juures kasvavad ka valitsuse tulud sama suurusjärgu võrra.

Võtkem eluliselt lihtne näide. Kõrge energiahinna juures ei ole meil kuhugi pageda, tarbida tuleb, sest talvekülma eest ei pääse. Kuid käibemaks 20 protsenti tuleb ikka tasuda. On suur vahe, kas arve on 100 või 200 eurot. Ühel juhul teenib riik käibemaksuna 20, teisel juhul 40 eurot ehk vahe on kahekordne. Nii on ka kõigi teiste kaupade-teenustega.

Raske on tulevikku ennustada, kuid võime eeldada stsenaariumi, et euroala inflatsioon jääb ikka kõrgemaks kui laenu intressimäär. See tähendab nullilähedast või lausa negatiivset intressi, mille puhul on laenuvõtmine kasulik. Kui aga euro inflatsioon väljub kontrolli alt, siis maksame meie kui vähese laenukoormusega riik inflatsiooni kaudu kinni teiste, jõukamate riikide võlad. Seda ei tohiks mingil juhul teadlikult kavandada. Siit ka lihtne majanduspoliitiline suund käituda ühises rahatsoonis sarnaste põhimõtete alusel ehk hoida teiste riikidega sarnast võlakoormust.

Laenu tuleb kasutada strateegilisteks investeeringuteks: kaitsekulutused, haridussüsteemi reform, peretoetused, mis kasvataksid sündide arvu, maanteede ehitus ja muu. Keskmaa õhutõrje ostmine maksab 300 miljonit eurot, st alla kolme protsendi sellest, mida oleks teoreetiliselt võimalik laenata. Kõrgharidusõppe reform maksab alla ühe protsendi.

Tõenäoliselt on lähiajal vaja indekseerida palgad, pensionid ja kõik toetused. Väga tähtis, Eesti riigi tulevikku tugevalt mõjutav strateegiline investeering on panustamine üleminekuks eestikeelsele haridusele. Lõpuks on ülioluline mõelda, kuidas Eesti saab aidata siia põgenenud ukrainlasi tagasi nende kodumaale, kuhu paljud soovivad tagasi pöörduda.

Kokkuvõttes tuleb teha tuleb kõik, et vältida ostujõu langust, keskklassi hääbumist ning kaotatud aastakümmet. Laenu abil saame kindlustada Eesti püsimajäämise eestimeelse ja eestikeelse riigina, kus inimesed tahavad elada, perekonda luua ja lapsi sünnitada.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: