Kui vaadata suhtumist Ukrainas toimuvasse sõtta, siis võib vist laias laastus näha kahte leeri. Ühed pooldavad kindlat Ukraina võitu ehk siis Venemaa selget lüüasaamist. Need oleksid võiduleer. Vastaspooluse moodustavad need, kelle arvates oleks vaja iga hinna eest rahu saavutada. Selleks tuleks käivitada läbirääkimised, peatada sõjategevus ja leida vaenupoolte vahel kompromiss.

Rahuleer

Alustame rahupooldajatest. See on kirju seltskond. Osa on põhimõttelised patsifistid, kes on vastu igasugusele sõjale. Osa on pragmaatikud, kes näevad sõjast tulenevaid kahjumeid ja majanduslikke ning olmelisi raskusi ja eelistavad sulgeda silmad ukrainlaste huvide koha pealt. Nende jaoks ei ole tähtis, kas ja kui palju Ukraina territooriumist ukrainlastele jääb. Tähtis on, et see jama lõppeks ja saaks pöörduda tagasi mugava äri ja eluolu juurde.

Kolmandaks on põhimõttelised läänevastased, eelkõige NATO ja USA kritiseerijad. Paljud neist leiavad, et just lääs oli tegelikult sõja vallandumises süüdi, ehk nad toetavad otse või kaude Kremli retoorikat. Nende seas on arvukalt Vene propagandatoodete tarbijaid ning neid, kes siin-seal Vene lipuga tänavaile tulevad.

Üldiselt võib küll tõdeda, et omaaegsete Vietnami ja Iraagi sõja vastaste väljaastumistega ei anna toimuvat võrreldagi. Tolleaegse ulatusega rahuliikumistele ei ole leidunud piisavalt kandepinda, sest sõda on liiga lähedal ja arusaam ukrainlaste toetamise vajadusest suhteliselt liiga levinud.

Omaette rahuinglite rida on poliitikud. Neid leidub mitmel pool, nii läänes kui ka mujal maailmas. Euroopas paistab praegu ilmselt kõige eredamalt silma Prantsusmaa president Emmanuel Macron oma jutuga rahukõnelustest ja Venemaa huvide arvestamisest uue julgeolekuarhitektuuri kujundamisel.

Kaldun küll arvama, et Macron mõtleb eelkõige iseenese kohale ajaloos ja Euroopa poliitikas ning Ukraina kui sellise saatus jätab teda suhteliselt külmaks. Omaaegse Prantsuse koloniaalimpeeriumi fantoomvalud panevad teda mõistvalt suhtuma Venemaa imperiaalsesse käitumisse.

Rahu ja läbirääkimiste käivitamise pooldajatel on oma ajaline taust. Meenutagem aastat 2008 ja sõda Gruusias või Krimmi annekteerimist ja sõjategevuse vallandamist Ida-Ukrainas aastal 2014. Paljud asjapulgad ja vaatlejad kaldusid arvama, et sellesse jamasse ei maksa sekkuda.

Veebruaris 2015 korraldas ajakiri Foreign Affairs küsitluse ekspertide seas teemal, kas USA peaks tarnima Ukrainale relvi. 18 eksperti vastasid, et ei peaks ja vaid üheksa olid seisukohal, et peaks küll. Iseenesest polegi nii halb tulemus, kuid siiski ilmekas.

Ukraina sõjalise toetamise vastu olid ja paljuski on ka praegu niinimetatud realistide koolkonna esindajad, kellest nimeliselt meil ehk enim tuntud John Mearsheimer. Nende tees oli ja on, et tuleb lähtuda realistlikust ilmavaatest ja näidata üles vaoshoitust, survestades samal ajal Ukrainat territoriaalsetele järeleandmistele.

Sõja praeguses, täieulatuslikus faasis on oluline ilmselt ka paljude rahuleeri esindajate omaaegne seisukoht, et Ukraina kukub niikuinii Vene vägede surve alla kohe kokku. See ajaraam "kohe" on nüüdseks küll mõningaid korrektsioone läbinud. Veelgi hullem on asjaolu, et osa lääne vaatlejaid oli juba enne tänavust veebruarikuud paljuski omaks võtnud Venemaa seisukoha Ukraina suhtes.

Viimaste aastakümnete Ukraina-teemalisi kirjutisi läbi kammides on leitud, et kõige rohkem kirjutati Ukraina regionaalsest jagatusest venemeelse ida ja läänemeelse lääne vahel. See oli tegelikult samal lainel Moskva seisukohaga, et Ukraina on kunstlik moodustis. Ning et tegemist olla üldse territoriaalselt Venemaa jätkuga, mille elanikkonda ei saagi venelastest eraldada. Paljud eksperdid vaatasid Ukrainat niisiis läbi Moskva silmade.

Rahuleeritsejate killas on omaette seltskond need, kes pakuvad kõnelusi mööndusega, et Venemaa peab tagasi tõmbuma, kuid tuleb teha strateegilist vahet aladel, mis vallutati pärast 24. veebruari ja aladel, mis olid juba enne seda annekteeritud. Et need teised võiksid siiski Moskva kontrolli alla jääda. Või vähemalt Krimmi ei maksaks tagasi nõuda…

Kõik taolised hääled on läänes kõlamas, aga need ei ole sedavõrd valdavad, et võiduleeri täielikult summutada.

Võiduleer

Võiduleeri siht on võrdlemisi selge ja paljuski on sellel ka lääne elanikkonna toetus. Aga mitte ülekaalukas ning mitte kõikjal. Ja talv oma mõjuga inimese eluolule ning psüühikale on alles alanud. Saksamaa ja Itaalia paremradikaalid mängivad juba praegu sõja kaugmõjudele ühiskonnas ja sarnast meelsust on näha kohati ka Kesk-Euroopas. Vene propaganda ongi seetõttu lähenemas riikidele erinevalt, toonitades igal pool just neid aspekte, mida arvatakse enim avalikku arvamust mõjutavat.

Võiduleeri eelis on sõnumi suhteline selgus, kuigi teatud staadiumis hakkavad ka selle leeri arvamused jagunema. Puhtal kujul on selle leeri põhimõte, et sõja lõpetamine ei toimu kõnelustelaua taga, see toimub sõjaväljal. Ning et Venemaa peab sõjaliselt lüüa saama ja seejärel peab järgnema sõjasüüdlaste kohtu alla andmine ning sõjakahjude korvamine.

Põhimõtteliselt ollakse selles küsimuses ühel meelel, kuid pelgan, et asi läheb keeruliseks siis, kui Moskvas toimub võimuvahetus või midagi, mida sellena serveeritakse. Siis hakkavad uued võimurid nõudma, et ärme korda ajaloolisi vigu. Ning ärge suruge Venemaad nurka, muidu kordub kõik uuesti. Ehk siis võidakse ohverdada mõned tegelased kohtu tarbeks, kuid sõjakahjude korvamist püütakse lükata lääne õlgadele või soovitatakse jätta Ukraina lihtsalt virelema ja end ise teatava välisabi turvil üles ehitama järgmise inimpõlve jooksul.

Neile häältele võib leiduda kuulajaid ning see tähendaks, et mõne aja pärast, kui Venemaa on kosunud, kordub kõik uuesti ja võimalik, et juba laiemas ulatuses.

Jagunemine on ju ka Venemaal. Sealsed niinimetatud realistliku koolkonna esindajad soovivad pausi, et jõudu koguda ja majandust kohendada. Vene sõjaleer sooviks aga sõjategevuse eskaleerimist kuni massihävitusrelvadeni ja Atlandi ookeanini välja.

Liisk on veel langemata nii siin- kui ka sealpool rindejoont.

Viited lugemishuvilistele

• The "Peace" Camp Versus the Victory Camp (substack.com)
• "Soft" Propaganda: an Invisible and Invasive Threat | Desk Russie (desk-russie.eu)
• West Must Craft a Russian Strategy - CEPA
• Will the Western Peace Movement Die in Ukraine? | The National Interest
• Western media and the war on truth in Ukraine | Russia-Ukraine war | Al Jazeera
• Even amid murderous Russian raids, western apathy is Kyiv's deadliest foe | Simon Tisdall | The Guardian
• Zelenskyi admitted what will happen after the war. Ukraine is already divided between Western countries (postsen.com)
• How Western Experts Got the Ukraine War So Wrong | Geopolitical Monitor
• Элита на фоне поражений. Где проходит раскол в российском руководстве - Carnegie Endowment for International Peace