Baltisakslastest peipsivenelasteni, rannarootslastest ingerisoomlasteni - Eesti on olnud ning on tänini paljurahvuseline ja mitmekeelne maa. Mitmest-setmest rahvakillust on järel vaid eripärased kohanimed, perenimed, mälestused: mõned sulandusid, mõned lahkusid, mõned hävitati sõjasõgeduste brutaalsuses. Mõned on ka jäänud.

Eestlaste endagi identiteet on mitmepalgeline. Lõunaeestlased, kel on eripärane kultuur ning keel, on seni jäänud ühtse eesti identiteedi varju. Lõunaeesti keel on koondnimetus, mis seob Sulev Iva järgi "lõunaeesti keele variandid – uue võru ühis- ja kirjakeele, tänapäeval kõneldava ja kirjutatava setu ja mulgi keele, vana tartu kirjakeele ning nende aluseks olevad traditsioonilised lõunaeesti kohamurded Võru, Setu (eri autorid on pidanud Setut üheks Võru murrakuks või eraldi lõunaeesti murdeks), Tartu ja Mulgi – üheks läänemeresoome keeleks."¹

Seda tõsiasja kõik siiski veel ei tunnista, sellest ei räägita. Väga pikka aega on lõunaeesti (eriti seto rahvarühm) olnud kultuuriline teine, perifeerias elav anomaalia. Muutused toimuvad visalt ja seni pole suudetud ka Eesti keelepoliitikas piisavalt lähtuda keeleteaduslikkusest. Arusaamade nihkumine toimub teadliku keelepoliitiliste rõhuasetuste muutmise ning emakeeleõpetuse ajakohastamisega. Nüüd on selleks aeg.

Missugustest keeleteaduslikest tõsiasjadest tuleks lähtuda?

Esiteks, keeleajalooliselt on põhja- ja lõunaeesti eraldiseisvad keeled, mil pikem lahusolekuaeg kui näiteks ukraina ja vene keelel. Nii on keelesuguluse mõttes põhjaeestile lähim keel mitte lõunaeesti, vaid vadja keel ning lõunaeesti keelele omakorda liivi keel.

Uusimate lingvistiliste teadmiste põhjal toimus lõuna- ja põhjaeesti hõimukeelte lahknemine umbes vahemikus 2500-1800 e.m.a².

Teiseks, küsimus keele ja murde vahekorrast on suuresti arbitraarne, st nii on lihtsalt kokku lepitud. Enamasti kokku lepitud nii, et suurema võimuga on keel ja väiksema võimuga murre. Teadagi on keel see murre, millel on sõjavägi ja laevastik.

On mitmeid ajaloolisi põhjuseid, miks seni ühtset lõunaeesti identiteeti välja kujunenud pole. Kuigi veel 19. sajandi algul polnud kindel, kas ärkava rahvuse ühiseks kirjakeeleks saab tallinna või tartu keel, jäi 20. sajandi alguseks peale põhjaeestiline variant.

Väikse rahvuse enesemääratlemisel oli oluline sõna otseses ja kaudses mõttes ühise keele leidmine. Sündis ühtne kirjakeel, murded püsisid veel mõnda aega igati elujõulistena. Iseseisvas Eesti riigis peeti murdeid, eriti tugevaid ning laialt kasutatavaid lõunaeesti keele variante ebavajalikuks, koolis pruugiti ning nõuti ühiskeelt.

Nõukogude ajal kinnistus kooliõpikutes arusaam ühtsest eesti keelest ning selle kahest peamisest murderühmast: põhja- ning lõunaeesti murretest. Niisugune on levinud teadmine ka tänini.

Mitte väheoluliseks põhjuseks on ka setode ja võrokeste erinev identiteet: esimesed on end pidanud eraldi rahvaks, teised pigem oma keelega eestlasteks. Setod on õigeusklikud, võrokesed valdavalt luterlased. Viimasel ajal näevad nii mõnedki ühtse lõunaeesti identiteedi katuses tugevust: see on võimalus laiemaks tuntuseks, märkamiseks ning suuremaks jõuks.

Kõigest sellest lähtuvalt võiks Eesti keelepoliitika lähtuda järgnevast:

1. Eesti peab ühinema Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte hartaga (Eesti on üks väheseid Euroopa Liidu riike, mis seda veel teinud pole) ning tunnustama lõunaeesti keelt ametliku piirkondliku põliskeelena;
2. lõunaeesti keelealal, eeskätt selle elujõulisel võro-seto keelealal tuleks seadustada osaline avaliku ruumi kakskeelsus (koha-, tänava-, ameti- ja firmanimedes, avalikel plakatitel ja reklaamides jms);
3. riikliku rahastuse suurendamine lõunaeestikeelse õppevara soetamiseks ning loomiseks;
4. seadustes, riiklikes strateegiates, arengukavades jm ametlikes dokumentides viia sisse lõunaeesti keel kui eraldiseisev Eesti ametlik piirkondlik põliskeel.

Loodetavasti näeme juba varsti Lõuna-Eestiski sarnast pilti nagu paistab igale Walesi külastavale inimesele: sealne põliskeel, kõmri keel elab, seda leiab restoranimenüüst, tänavasiltidelt, ajalehtedest-raamatuist, plakatitelt. Mis peamine, seda kuuleb mööda jooksvate laste suust.

On tõepoolest viimane aeg, et tunnistaksime ja tunnustaksime meie kultuuriruumi mitmekeelsust, näeksime eesti ühiskeele rikkusena tõsiasja, et siinmail räägitakse kaht eesti keelt: põhjaeesti keelt ning selle põhjal loodud kirjakeelt ja lõunaeesti keelt. 

Allikad