Nagu kaartideltki näha, pole see 100 km² (punase joonega piiratud ala), mida Nursipalu harjutusväljakuks plaanitakse, kuskil hõreda asustusega ääremaal, vaid otse võru keele- ja kultuuriala südames.

Koht, kus plaanitakse umbes 300 päeva aastas kõva pauku teha, on Võrumaa pealinna külje all ja vaid paar kilomeetrit Lõuna-Eesti haiglast. Teisel pool platsi on lähedal Lääne-Võrumaa peamine keskus Antsla linn. Lõuna pool asub lähedal tähtis kihelkonna- ja turismikeskus Rõuge ja põhja pool ülilähedal Sõmerpalu, mille värskelt uuendatud lasteaed jääb polügooni piirist ainult paari kilomeetri kaugusele.

Kui nii suurt müra, selliseid pauke ja plahvatusi, plaanitakse ühe põlise keele- ja kultuuriala südamesse, otse kahe linna vahele, kus ümberringi pole suured sood ja metsad, vaid igal pool tihedalt linnad, külad, talud, siis teeb see väga paljude inimeste elu väga palju halvemaks, mõjub ohtlikult ja ettearvamatult kogu võru keele- ja kultuuriala, Vana-Võromaa elule ja arengule.

Ma mõistan, et kaitseväel on Lõuna-Eestisse üht korralikku harjutusväljakut väga vaja. Mõistan, et harjutajail oleks väga mugav, kui see oleks otse nende väeosa kõrval. Siiski ma ei mõista, kuidas saab sellist asja kavandada kohta, kus see on otse keele- ja kultuuriala südames, selle peamiste linnade ja suurte külade külje all, kus see häirib ja mõjutab sadu kordi suuremat hulka inimesi kui mõnes kõrvalisemas paigas.

Muidugi võib aru saada, et Tallinna poolt vaadates võib ka terve Võrumaa ja Lõuna-Eesti tunduda üks mingi kauge ja hõre Eesti ääremaa, kust sobib päris hästi pärismaalaste linnade ja külade keskelt üks tükk terve Eesti kaitse huvides ohverdada.

See meist kauge pealinna otsekui ratsionaalne vaade meile ja meie maadele ei ole siiski midagi, millega me leppida saaks. Võrokesed on juba kord olnud sunnitud terve eesti rahva ühise asja hüvanguks ohverdama oma keele.

Võru keelt peaaegu ei kõla ERR-is ja see pole ikka veel saanud eesti keelega võrdseks õppekeeleks võrokeste lasteaedades ja koolides. Rahvastikuregistriski pole meile jäetud võimalust määrata oma emakeeleks võru keelt. Nüüd paistab, et me peame lisaks oma keelele ohverdama ka oma maa südame.

Kuid kas meie maa jääb ilma oma südameta ellu? Võib-olla kuidagi jääbki, kuid kindlasti ei saa see enam olema selline elu, mida võrokesed siiani on elanud. Ja kas meie lapsed tahavadki enam kunagi tagasi tulla oma kodumaale, kus pole enam vaikust ja rahu, vaid mille süda paugub aasta läbi nii, et aknaklaasid klirisevad.

Kui kaitseväe suure mõjuga harjutusväljak peab tingimata Lõuna-Eestisse tulema, siis ei tohi see kindlasti tulla ühegi lõunaeestlaste keele- ja kultuuriala, ei Mulgi-, Tartu-, Võru- ega Setomaa südamesse, vaid ainult kuhugi nende vahele, kuhugi päris äärele, näiteks kuhugi Orava suurte metsade keskele Võru- ja Setomaa piiri lähedal või siis suurtesse metsadesse Valgast põhja või lääne pool (vaadake oranže kaste kaardil), kus see jääks võru, mulgi ja tartu keeleala vahele, ühtviisi kaugele kõikide nende meie põliste lõunaeesti keele- ja kultuurialade südamest ja kõige tihedamast asustusest.

Muidugi oleks selline suur pauguplats kodu lähedal tõeline õnnetus ka nende ääremaade kohtade inimestele, kuid seal vähemalt oleks kannatajaid mitusada korda vähem kui ühegi põlise keele- ja kultuuriala südames, ja see ei oleks seal nii ohtlik terve põlise ala elule ja arengule. Nii oleks kahest halvast valitud vähem halb ja ka kaitseväel ei tuleks nii enam kuigi kaugele harjutama sõita. Jah, see ei oleks otse väeosa kõrval, kuid siiski neile lähedal Lõuna-Eestis.

Väiksemaid paugutamisi saaks ju ikka ka Võru linna külje all edasi teha, kuid suurema müristamise jaoks ei tuleks enam mitusada kilomeetrit Põhja-Eestisse või Lätti sõita, vaid saaks selle sealsamas, kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel ära teha.

Kas see ei oleks mõistlik lahendus ja kompromiss kaitseväe ja lõunaeesti põlisrahva vahel?

Ohvõrdaq uma kiil ja süä?

Nigu kaartõ päältki nätäq, olõ-õi tuu 100 km2 (verevä joonõga piiret ala), miä Nursipalu haŕotuslpatsis plaanitas, kohki hõrrõ asostusõga veeremaal, a õkva võro keele- ja kultuuriala süämeh. Kotus, koh plaanitas kohki 300 päivä aastagah kõvva pauku tetäq, um Võromaa pääliina küle all ja õnnõ paar km Lõunõ-Eesti haigõmajast.

Tõõsõl puul platsi um lähküh Õdagu-Võromaa päämäne keskus Antsla liin. Lõunõ puul um lähküh tähtsä kihlkunna- ja turismikeskus Rõugõ ja põh́a puul väega lähküh Sõmmõrpalo, mink õkvalt vahtsõndõt latsiaid um plaanidu pauguplatsi piirist õnnõ paar kilomiitrit.

Ku nii suurt mürrä, sääntsit paukõ ja plahvahuisi, plaanitas üte põlidsõ keele- ja kultuuriala süämehe, õkva katõ liina vaihõlõ, koh ümbretsõõri olõ-õi suurõq suuq ja mõtsaq, a egäl puul tihtsähe liinaq, küläq, taloq, sis tege tuu väega palľodõ inemiisi elo väega palľo halvõmbas ja mõos ohtligult ja ettearvamaldaq muudu terve võro keele- ja kultuuriala, Vana-Võromaa elolõ ja arõngulõ.

Ma saa arvo, et kaitsõväele um Lõunõ-Eestihte ütte kõrralikku haŕotusplatsi väega vaia. Saa arvo, et haŕotajil olnuq väega mukav, ku tuu olnuq õkva näide väeosa kõrval. Siski ma ei saaq arvo, kuis saa säänest asja plaaniq sääntsehe paika, koh taa um õkva keele- ja kultuuriala süämeh, tuu põhiliidsi liino ja suuri külli küle all, koh taa sekäs ja mõotas sato kõrdo suurõmbat hulka inemiisi ku mõnõh kõrvalidsõmbah paigah.

Muidoki või arvo saiaq, et Talliinast ja muialt Põh́a-Eestist või terveq Võromaa ja Lõunõ-Eesti tundudaq üts määnegi kavvõlinõ ja hõrrõ Eesti veeremaa, kost passis peris häste perismaalaisi liino ja külli keskest üts tükk terve Eesti kaitsmisõ huvih ärq ohvõrdaq.

Tuu meist kavvõ pääliina õkva ku ratsionaalnõ kaehus miiq ja mi maa pääle olõ-õi siski midägi säänest, minkaq mi leppüq saasiq. Võrokõsõq ummaq joba ütskõrd olnuq sunniduq terve eesti rahva ütidse aśa hüäs ohvõrdama uma keele.

Võro kiilt piaaigo kõla-ai ERR-ih ja taa olõ-õi iks viil saanuq eesti keelega võrdsõs opikeeles võrokõisi latsiaioh ja koolõh. Rahvastiguregistrihki olõ-õi meile jätet võimalust määrädäq umas imäkeeles võro kiilt. Noq näge asi väega säänestmuudu vällä, et mi piät lisas umalõ keelele ohvõrdama ka uma maa süäme.

A kas mi maa jääs ilma uma süämeldäq ello? Või-ollaq kuigimuudu jääs, a kimmähe saa-ai tuu inämb olõma sääne elo, midä võrokõsõq siiäni ummaq elänüq. Ja kas mi latsõq tahtvaq inämb kunagi tagasi tullaq umalõ kodomaalõ, koh olõ-õi inämb vaikust ja rahhu, a mink süä pauk aastak läbi nii, et aknõklaasiq kliriseseq.

Kuq sääntse suurõ mõoga sõahaŕotusplats piät tingimäldäq Lõunõ-Eestihte tulõma, sis ei toheq tuu kimmähe tullaq ütegi lõunõeestläisi keele- ja kultuuriala, ei Mulgi-, Tarto-, Võro- ei Setomaa süämehe, a õnnõ kohegi näide vaihõlõ, kohegi peris veere pääle, näütüses kohegi Orava suuri mõtso keskehe Võro- ja Setomaa piiri lähküh vai sis suurihe mõtsohe Valgast põh́a vai õdagu puul (kaeq pihlõtsit kastõ kaardi pääl), koh tuu jäänüq võro, mulgi ja tarto keeleala vaihõlõ, ütteviisi kavvõndahe kõiki naidõ miiq põlitsidõ lõunõeesti allo süämest ja kõgõ tihtsämbist elomaist.

Muidoki olnuq sääne suur pauguplats kodo lähküh tõõlinõ õnnõtus ka noidõ veeremaiõ kotussidõ inemiisile, a sääl vähämbält olnuq kannahtajit mitusada kõrda veidemb ku ütegi põlidsõ keele- ja kultuuriala süämeh, ja taa es olnuq sääl nii ohtlik terve põlidsõ ala elolõ ja arõngulõ. Nii olnuq katõst halvast valit veidemb halv ja ka kaitsõväel es tulnuq niimuudu inämb kuigi kavvõndahe haŕotama sõitaq. Jah, tuu es olnuq õkva väeosa kõrval, a siski tahsamah Lõunõ-Eestih.

Vähämbit paugutamiisi saanuq jo iks ka Võro liina küle all edesi tetäq, a suurõmba mürinä jaos es tulnuq inämb mitusada kilomiitrit Põh́a-Eestihte vai Lätti sõitaq, a saanuq tuu tahsamah, kõgõst mõnõkümne kilomiitri kavvusõh ärq tetäq.

Kas seo es olnuq mõistlik lahendus ja kompromiss kaitsõväe ja lõunõeesti põlisrahva vaihõl?