Möödunud aasta lõpus esines Hollandi peaminister Mark Rutte valitsuse nimel vabandusega selle eest, et Holland oli omal ajal orjakaupleja riik. Avaldusele eelnes riikliku konsultatiivrühma töö, mis võrdsustas omaaegse orjakauplemise inimsusevastaste kuritegudega. Riigi afro-kariibi elanikkonnast 70 protsenti oli vabandamise vajalikkuses veendunud, samas kui kogu elanikkonna lõikes toetas seda pisut alla neljakümne protsendi. Ja samas avalduses lükati tagasi ka vahepeal kõlanud kahjutasude nõue.

See oli ühe riigi arveteklaarimine oma minevikuga. Samal ajal saatis Saksamaa Aafrikasse tagasi laadungi sealt koloniaalajastul välja veetud kunstitöödest. See oli osa nende kahetsusavaldusest.

Kogu teema on aga laiem ja eriti Ameerika Ühendriikides laineid löönud juba pikemat aega. Nagu iga asjaga, on ka minevikuteemadega alati võimalus pendli kaldumiseks ühest äärmusest teise koos ohuga, et sinna teise äärmusesse võib see pikemaks ajaks kinni jäädagi. Nii näib olevat ka praegu.

Tuginen oma jutus Douglas Murray mullusele raamatule "The War on the West", ehk "Sõda lääne vastu". Teos on ka meie raamatukauplustes vist saadaval. Kaks sama autori varasemat raamatut, "Hulkade sõgedus" ja "Euroopa kummaline surm", on aga saadaval ka eesti keeles.

Murray seisukohtadega võib vaielda, kuid ta toob arvukalt näiteid, mida kasulik teada. Nimelt leiab ta, et erinevad kampaaniad kujutavad tegelikult kultuurisõda, mida peetakse lääne traditsioonide juurte vastu. Sellesse kompotti tasub lisada tühistamiskultuuri oma jaburamates ilmingutes ja muudki sarnast.

Olukorda teravdab vähemalt Euroopas toimuv kahetine liikumine. Ühelt poolt on endised kolooniate elanikud ja nende järeltulijad Euroopas tunduvalt teadlikumaks saanud ajaloost ning endi võimalikest õigustest. Teisalt aga jätkub sisserändajate vool muuhulgas ka endistest kolooniatest emamaadesse ja üldse lääne tsivilisatsiooni pinnale.

Hoolimata oma kriitilisest suhtumisest koloniaalminevikku ning selle koledustesse ja lääne süülisusse selle pärast kipuvad inimesed endistest kolooniatest sihtkohaks valima just neid süüdlasriike kogu nende mineviku ja oleviku pahelisuses. Ja saabutakse oma käsulaudadega, mis tähendab, et ei soovita omaks võtta uues asukohariigis kehtivaid väärtussüsteeme ja reegleid. Pigem oodatakse eurooplasi kohanevat sisserändajate päritolumaa kommetega ja reeglitega. Neile vastu hakkamine saab aga kohe rassismitempli otsaette.

Murray meenutab, et lääne kultuur on andnud maailmale palju elusid päästvaid lahendusi teaduses ja meditsiinis. Vaba turumajandus on tõstnud miljardeid inimesi vaesusest. Erinevalt teistest kultuuridest saavutati läänes ka leppimine religioonivallas. Näiteks ida õigeusus ja islamis ei ole toimunud ei reformatsiooni ega ole neis ühiskondades olnud ka valgustusajastut. Ja seda on tänapäeval ka näha ning tunda. Kasvõi Ukrainas toimuva sõja ja endiselt leviva islamiterrorismi näol.

Paljudes lääne ülikoolides on aga lääne kultuuri õpetamine asendunud kultuurilise mitmekesisuse õpetamisega ja seda paljuski lääne mahategemise kontekstis. Tegelikult on rahulolematus taolise olukorraga järjest laienev, lääne tsivilisatsiooni esindajad näikse olevat asunud kaitsma oma keskkonda. Ehk siis Murray ei ole ainus.

Praeguste sündmuste taustal tasub märkida ka Murray viidet ajaloo ümberkirjutamisele. Kui Venemaal kirjutatakse seda taas ümber iseenda suuruse ja ettemääratud liidrirolli, aga ka teiste rahvaste vaegolemise või olematuse tõestamiseks, siis läänes kiputakse puhuti ajalugu ümber kirjutama endi mineviku pisendamiseks ja negatiivsemaks muutmiseks.

Eks mingi korrektsioon võib alati kohane olla, kuid küsimus on pigem piiris ja põhimõtteis. Douglas Murray näited keskenduvad küll enamuses USA-le, mis sealsete arengute valguses ehk ka loomulik. Kuid nähtus on siiski laiem.

Eraldi teema on nii raamatus kui ka reaalses elus kahjutasude ehk reparatsioonide nõudmine. Sellest on juttu afroameeriklaste seas, kuid ka mujal, kasvõi sealsamas algul mainitud Hollandis. Reparatsioonide teema on aga üldse üks keeruline värk. Kui kusagil ots lahti teha, siis lõppu enam näha ei ole ja alati leidub keegi, kes leiab, et tema on liiga vähe saanud. Mainigem kasvõi Kreeka ja Poola tõstatatud teemat Saksamaalt sõjakahjude eest kompensatsiooni saamiseks.

Kuna see teema üldiselt seostub eeskätt orjapidamisega, siis pühendab Murray antud teemale parasjagu ruumi. Ta meenutab, et orjapidamine on eksisteerinud kaugest minevikust alates. Ja läänest enam on seda harrastanud islamimaailm. Muide, islamiriikide orjapidamine ja kaubandus on kordades kauem väldanud kui orjade vedamine üle ookeani eurooplaste poolt. Ainult et moslemite müüdud ja kasutatud orjadel ei olnud järeltulijaid, kes võiksid kaugete esivanemate eest kahjutasu nõuda. Nimelt oli moslemitel tavaks meesorjad kastreerida, mistõttu järglasi ei saanudki olla.

Ja Douglas Murray üks näidetest tühistamiskultuuri vallast. Ta märgib, et filosoofid Kant, Hume, Jefferson, Mill, Voltaire ja paljud teised on nüüd seostatud rassismi, imperialismi ja orjandusega ning nad tulevat kõrvale pühkida. On aga üks mõtleja, kes on selle saatuse eest kaitstud: Karl Marx, kellele on püstitatud Londonis Highgate'i surnuaia üks suurimaid monumente. Marxile avati neli aastat tagasi Saksamaal Trieris uus ausammas, mille maksis muide kingitusena kinni Hiina kompartei. Kuigi ka Marxi kirjutatus olla tublisti rassismi.

Murray leiab lõpetuseks, et tegelikult kuuluvad läänes üles kasvavad inimesed tänapäeval nahavärvist sõltumata ajaloo kõige õnnelikumate kilda. Kuid selle õnne taga on ajaloos tehtud töö ja nähtud vaev, mitte ainult kolonialismi ja orjapidamise harrastamine…

Viited lugemishuvilistele

• Douglas Murray "The War on the West. How To Prevail in the Age of Unreason" – 2022.
• The West's War on the West | RealClearPolitics
• Douglas Murray's War on the West—A Review (quillette.com)
• The War On The West by Douglas Murray | Hannah Gal | The Blogs (timesofisrael.com)