Detsembri lõpus andis Saksa välisminister Annalena Baerbock kolme Saksa muuseumi kogudesse kuulunud 20 Benini pronksmaski tagasi Nigeeriale. Kunstiväärtused olid sealt aastasadade eest röövitud ja Euroopas maha müüdud.

"Seda protsessi nimetatakse terminiga muuseumide dekoloniseerimine," sõnas Tartu Ülikooli muuseumi direktori kohusetäitja ja teadusdirektor Jaanika Anderson.

"Muuseumid on täis eri rahvastega seotud objekte, mille nii-öelda laekumise või saamise teekonnad on samuti väga erinevad. Praeguse dekoloniseerimise protsessi fookuses on ennekõike koloniaalriikide asumaade varade, kas siis tagastamine või neid sisaldavate kogude tekstide ja tutvustavate siltide ümbertegemine. Sageli varasemates muuseumides ei pööratud tähelepanu sellistele asjadele nagu rassism ja sildistamine. Seal võib kohata eri rahvaste sildistamist või alavääristamist, ja ka nende tekstide muutmine läheb mingis mõttes dekoloniseerimise alla. Valge eurooplane vaatab üle oma õigused, mida ta kellegi kohta ütleb," selgitas Anderson.

"Eestil ei ole asumaid, see on fakt. Kuid Eestis kindlasti on erinevaid objekte ja muuseumide kogudes eri esemeid, mis on pärit teistest riikidest," lisas Anderson.

Kultuuriväärtuste tagastamine pole aga sugugi lihtne protsess. "See ei ole lihtsalt nii, et meil on objektid, me teame, et nende algupära on teatud riigis ja me tagastame nad sinna. Sageli võib olla nõnda, et koduriik ei soovigi neid endale tagasi ja nad rahulduvad täiesti sellega, et objektid on säilitatud muuseumides, kus nad hetkel on, kuid need muuseumid ei tee takistusi objektide liikumisele koduriigi näitustele," rääkis Anderson.

Tartu Ülikooli kunstimuuseumi kogus olevaid muumiaid, mis on eksponeeritud praegu ülikooli peahoone kunstimuuseumis, keegi tänaseni tagasi küsinud ei ole. "Samas mõtteharjutusena muidugi võib ju sellest ka rääkida. Kui tegime 2017. aastal uue ekspositsiooni, et tagada muumiatele väärikas eksponeerimine, siis ka mõtiskleti, mis oleks, kui keegi peaks neid tagasi tahtma," lausus Anderson. Veidi aktuaalsema teemana mõtiskleti toona eetilise eksponeerimise teemal. "Inimsäilmete puhul on siin ka väga erinevaid seisukohti, kuidas seda tegema peaks, ja kas üldse tegema peaks," sõnas Anderson.

Tartu Ülikooli muumiate, kahe korralikult mumifitseeritud poisslapse, päritolu on lisaks ebaselge. "Tegelikult ei tea me ka täpselt, kust need muumiad on pärit. Teame, et nad on pärit Egiptusest, kuna [baltisaksa päritolu Eesti orientalist ja maailmarändur] Otto Friedrich von Richter oli reisil Egiptuses ja seal ta tõepoolest omandas neid erineval moel," märkis Anderson.

Milliseid Eesti kogudes leiduvaid kunstiväärtusi võiks mõni riik tagasi soovida, ei oska Anderson välja tuua. "Kahtlemata ei saa mitte kuidagi öelda, et kunstiväärtuste tagastamise teema ei puuduta Eestit, aga iga juhtum vajab eraldi käsitlemist. Näiteks kuidas on tagatud see, et objektid liiguvad õigesse kohta ja et neid oodatakse," sõnas muuseumijuht.

"Et Saksamaa tagastas Benini pronksmaskid, oli väga õige, sest need maskid kuuluvad selle kultuuri juurde või et Soome rahvusmuuseum andis tagasi Saami muuseumile kuuluvad kollektsioonid. Nad on seal kättesaadavad, eksponeeritud, seotud kohaliku kultuuri ja rahva identiteediga. Need on tõesti väga head näited, aga üksikesemeid Eesti kogudest on praegu natuke keeruline esile tõsta," sõnas Anderson.

Anderson lisas ka, et Tartu Ülikool ootab endiselt Venemaal Voronežis asuvate kunstivarade tagastamist. "Venemaal tuleb need tagastada siia kui ülikooli omand," ütles ta.