Alates Venemaa kallaletungist Ukrainale on Saksamaa kaotanud nii usaldusväärsuses kui staatuses. Paljud Euroopa riigid on pettunud Saksamaa venitamistaktikas Ukrainale abi osutamises ja Venemaaga majandussidemete lõpetamises.

Liidukantsler Olaf Scholz ja valitsus paistavad küll kurssi muutvat, kuid kindlasti on paljudel hingel küsimus, mis Saksamaal ometi viga on? On see ju riik, mis rõhutab liberaalsete väärtuste toetamist ja kasutab Teise maailmasõja koledustele mõeldes oma välis- ja kaitsepoliitikas mitteametlikku deviisi "ei kunagi enam".

Sellele küsimusele ei ole lihtsat ja otsest vastust. Küll aga sooviksin pakkuda veidi kaudsemaid selgitusi Saksamaa käitumisele. Enne seda peaksin mainima, et olen ise sakslane, kes on elanud Eestis pea üheksa aastat. Toetan täielikult Ukraina valitsust ja usun, et Euroopa riigid peaksid Ukrainale üheskoos pakkuma igakülgset tuge, sealhulgas ka rasketehnikat.

Seega ei püüa ma kuidagi Saksamaa valitsuse tegevusi  – või pigem tegevusetust – välja vabandada, vaid proovin enda ja teiste jaoks seda pettumust kuidagi arusaadavaks muuta. Alles hiljuti arutlesin samal teemal ja olin siis veel veidi optimistlikum. Nagu ülal mainitud, on mängus mitu erinevat aspekti, mida ma kõiki katta ei jõua, kuid kaks neist on rohkem mõistetavad: Saksa patsifism ja Venemaa imperialismi valesti tõlgendamine.

Saksa patsifism

Saksamaa rahuarmastus on välja kasvanud kahe maailmasõja mälestustest 20. sajandi algul. Mõlemal juhul oli agressoriks just Saksamaa ja Teises maailmasõjas nähti ajaloo hullemaid inimsusevastaseid kuritegusid. Patsifismiga püütakse nende kordumist iga hinna eest vältida.

Siiski peitub ka siin oma paradoks. See ei takista Saksamaad olemast üks suuremaid sõjatehnika tootjaid maailmas, kuid piirab neid, vähemalt ametlikult, selle tehnika saatmisel kriisipiirkondadesse. Saksamaa patsifism näeb ette igasugusest sõjalisest konfliktist hoidumist. Nägime seda toimimas, kui Saksamaa keeldus 2003. aastal Iraagi sõtta sekkumast ning Saksamaa hoidis eemale 1999. aasta Kosovo sõjast.

Kui Iraagi sõjast kõrvale hoidmisele vaadatakse tagantjärgi positiivselt, siis mõlemal puhul peetakse sõjast mitteosalemist patsifismi universaalseks positsiooniks. Sellega pean silmas, et see seisukoht kehtib igas olukorras. Saksa patsifismi tõlgendus on viinud mitme küsitava avaliku arvamuseni (siin ja siin), mis kutsuvad üles sõjategevust Ukrainas koheselt lõpetama, süvenemata tagajärgedesse.

Need avalikud kirjad aga ei vasta küsimusele, kuidas seda eesmärki saavutada ja ignoreerivad ka küsimust, mis saab edasi inimestest, kes elavad Venemaa poolt okupeeritud territooriumidel. Lisaks põhinevad need n-ö moraalsel väitel, et sõjategevuse jätkamine viib veel suuremate kannatuste ja surmade arvuni, ning on seega halvem valik kui relvade langetamine.

Võime sellest välja lugeda, et sakslaste patsifism on tekitanud moraalse üleolekutunde, nagu oleks Saksamaa sõjast eemale hoidmine õige lähenemine, õiglane, isegi õilis.

Meil jäi aga kogu aeg kahe silma vahele, et see privileeg on juurdunud sügavalt geopoliitilisse turvalisusesse, realismi puudusesse ja valelootustesse Euroopa tuleviku osas, ja on seetõttu kõike muud kui universaalne.

See privileeg ei ole piirdunud riigijuhtidega, vaid seda tunnetas kogu elanikkond. Tõsi, ka mina taotlesin hea meelega ajateenistusest vabastamist ja asendasin selle üldkasuliku tööga - võimalus, mida valis üle 70 protsendi sõjaväeteenistusse kutsutud meessoost elanikkonnast 2010. aastal ehk viimasel aastal enne ajateenistuse korra peatamist.

Mind vapustas Eestisse elama asudes sõjalise julgeoleku roll eestlaste igapäevaelus, mis väljendub näiteks selles, et pea kõik kutsutud lähevad ajateenistusse ja paljud teised liituvad kaitseliiduga. 

Ma mõistan nüüd, et olen kasvanud riigis, mis on veennud end, et on ainus potentsiaalne agressiooniallikas Euroopa mandril, ja seetõttu kehtestanud patsifistliku mõtteviisi, et vältida agressiooni taasärkamist. Eestlased ja paljud teised Ida- ja Kesk-Euroopa inimesed teadsid alati, et see pole tõsi ja et aktiivne imperialistlik jõud on vaid veidi kaugemal idas.

"Putini tegevusel Ukrainas on neokolonialistlikke jooni"

See toob meid teise põhiidee juurde: Saksamaa ei mõista ikka veel, mida Venemaa endast kujutab.

Eelmisel nädalal avaldas Saksamaa kantsler ühes Saksamaa loetuimas meediaväljaandes Frankfurter Allgemeine Zeitung essee, milles esitas Saksamaale üleskutse Venemaa agressiooni kontekstis muutuda. Selles essees kutsub ta Vladimir Putinit "neoimperialistiks" ja ütleb, et tema tegevusel Ukrainas "on neokolonialistlikke jooni".

Siin on mitu probleemi. Scholz räägib vaid Putinist, vabandades sellega vene rahvast ikka veel välja, ning annab mõista, nagu oleks kolonialistlikud ja imperialistlikud jooned ilmnenud hiljuti.

Venemaa ja venelased – mitte ainult Putin – on näinud ennast juba väga kaua impeeriumina, mis võib oma naabritega käituda kolonialistlikult. Seda on olnud tunda ka hiljutistes konfliktides Tšetšeenias, Gruusias, Ida-Ukrainas ja Krimmis. Seega on Scholzil senimaani väga vale arusaam sellest, millest ta Venemaast rääkides tegelikult räägib, ja see mõjutab omakorda tugevalt seda, millisena terve Saksamaa ohtu tunnetab.

Olen mõelnud tagasi ka sellele, kuidas on saksa meedias kajastatud Venemaa varasemaid rünnakuid. Venemaa vägivaldset sekkumist Tšetšeenias seostatakse siiani tihedalt võitlusega (islami)terrorismi vastu ning Venemaad nähakse lihtsalt Donbassi, Luhanski ja Transnistria separatistide toetajana.

Arvan, et selle narratiivi domineerimise põhjuseks on kas sakslaste soov oma äripartnerit heas valguses näidata, Venemaa valeinformatsiooni levitamise kampaaniate õnnestumine või - kõige tõenäolisemalt - mõlemad.

Venemaa olemuse valesti hindamine pole Saksamaal midagi uut. Just see paiskas Saksamaa sellesse (vastastikku) sõltuvasse suhtesse, mis on praeguse manipulatsiooni võimalikuks teinud. Kooskõlas 1970. aastatel rakendatud Neue Ostpolitikuga (uus idapoliitika), mis Lääne-Saksamaad Nõukogude Liidu ja selle satelliitriikidega lähendas, jätkas ka ühendatud Saksamaa Liitvabariik sama rada. Juba 1990. aastatel püüdis Saksamaa Venemaaga majanduslikku lähedust leida, mis kulmineerus Nord Streami projektide allakirjutamisega.

Võib arvata, et plaani saada sõltuvaks Vene gaasist (ja teha Venemaa sõltuvaks Saksamaa turust) nähti sama tulusana nagu lähenemist Prantsusmaale 1940. ja 1950. aastatel, mis viis lõpuks Euroopa Liidu eelkäija asutamiseni. Siiski – ja just seda ma öelda tahangi – pole Venemaa kunagi olnud Prantsusmaa.

Vaadates veelkord tagasi omaenda kogemusele, arvasin ma kogu aeg, et eesti rahvas muretseb Venemaa pärast liiga palju, sest imperialismi aeg tundus olevat ilmselgelt möödas. Ma ei saa öelda, et oleksin pidanud Venemaad laitmatult demokraatlikuks või usaldusväärseks äripartneriks, ning ma ei usaldanud ka Saksa valitsust, kellel tundusid olevat Putiniga head suhted. Siiski mängis see minu mõtlemises kindlasti rolli. Seega olen ma, nagu ka enamik teisi sakslasi, selle riigi olemust suuresti valesti mõistnud.

Timothy Snyder, tuntud Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloole spetsialiseerunud ajaloolane, märkis hiljuti, et see valehinnang on tihedalt seotud sakslaste (ja teiste lääneeurooplaste) võimetusega (omaenda) koloniaalsõdadele ajaloomälus kohta leida. Teisisõnu, kui unustada, milline kolonialism välja nägi, pole võimalik seda ka ära tunda (vajadusest selle järele olen kirjutanud ka siin).

Arvates, et imperialism ja kolonialism kuuluvad kaugesse minevikku, on Saksamaa mõelnud Venemaast nagu paljudest teistest alles areneva demokraatiaga riikidest – kui seada sisse kaubanduslikud suhted ja suurendada nende jõukust, järgneb sellele ka demokraatlike ja liberaalsete väärtuste levik. Alternatiivajaloos oleks see võinud nii minna. Kuna sellist arengut aga ei järgnenud, on Venemaa identiteet jäänud imperialistlikuks ning see identiteet on ka läbinisti omaks võetud.

Valearusaam ja tunne, nagu oleks sakslastel universaalse patsifismi näol kõrgem moraalne positsioon, on tekitanud Saksamaa seisukohtadele vastukaja ning neid nähakse tülikate ja pettumust valmistavatena. Paljudes riikides, eriti neis, mis on olnud Nõukogude Liidu okupatsiooni all ja kus teatakse seetõttu Venemaa tegelikku olemust, on selle peale pead vangutatud.

Siinkohal viitan jälle Snyderile, kes on selle hästi sõnastanud: sakslased "on unustanud ühe tähtsa asja: selleks, et impeerium lakkaks olemast impeerium, peab see kaotama mõne koloniaalsõja".

Scholzi essee näitab, et see arusaam on vaikselt jõudmas ka Saksamaa juhtideni. Seevastu võib selles, kuidas räägitakse Putinist, mitte kogu riigist, aimata siiani lootust, et Putini-järgne Venemaa saab demokraatlikelt lääneriikidelt veel ühe partnerlusvõimaluse. Ma loodan siiski, et viimase 30 aasta jooksul tehtud vigu ei korrata ning Vene kolonialismiga hakatakse kohe tõsiselt tegelema, seda nii Venemaal kui ka teistes riikides.

Veelgi enam, on aeg, et saksa patsifism kaotaks oma universaalse kehtivuse ning kohanduks tänapäevaga. Sarnaselt Rootsi ja Soome neutraliteedi lõppemisega on aeg, et Saksamaa lõpetaks oma kaitsevajaduste teistele riikidele ülekandmise ning normaliseeriks oma suhted relvajõududega (näiteks mõistaks, et teatav võimekus on 21. sajandil vajalik). Selles kontekstis on tähtis seegi, et Saksamaa võtaks endale ka oma rolliga Euroopa kollektiivkaitses kaasneva vastutuse.

Eeltoodud argumendid maalivad keerukama pildi, mis on probleemi enese keerukuse tõttu minu arvates ka paslik. Lihtsamad selgitused – nagu oleks Saksamaa huvitatud ainult oma rikkuse säilitamisest või tahaksid Saksa poliitikud oma valijatele elukalliduse suurenedes meele järele olla – ei ole täiesti valed, aga peegeldavad tihti vaid üht osa kogu probleemist. Loodan, et olen pakkunud praeguse olukorra mõistmiseks lisavõimalusi.