Loed ja imestad: lähenevad sajandi valimised, kõik on kaalul jms. Kohe meenuvad Gustav Suitsu värsid: "Me seisame kahe riigi väraval, see üks on pimedus ja teine valgus".

Tänaval torkab silma loosung "Päästame Eesti!" Kuna see ilutseb kaubiku küljel, on esimene mõte, et tegemist on vabatahtliku päästekomandoga. Aga ei, juures on ühe erakonna logo. Ei tea, kas naerda või nutta. Päästa, kelle eest? Putini?

Milleks rahvast hirmutada? Maailma saatuses on küll järjekordne kriitiline hetk ja Eesti räägib jõudumööda kaasa, aga valimisplatvormidega on sel suhteliselt vähe pistmist. Ees on tavalised valimised, Eesti saatust neil ei otsustata.

Et õigustada "sajandi valimiste" tiitli peaksime seisma mingil ränga valiku ees. On see siis seda? Meil vaieldakse (nii nagu enamikus Euroopa Liidu liikmesmaades), kui palju otsustusõigust on mõistlik Brüsselile delegeerida ja kui palju vabadust peab riikidele jääma, aga keegi ei kutsu ju EL-ist lahkuma ega seda lammutama. Sama kehtib NATO kohta.

Kas meil on kaks leeri, üks, kes on Ukraina, teine Vene poolt? Viimast muidugi on, aga varjatult. Avalikkuses toimuvad täiesti asjakohased vaidlused, kui palju põgenikke vastu võtta ja kuidas nendega toimida. Aga keegi pole öelnud, et neid üldse mitte vastu võtta ja absoluutne enamus on solidaarne Ukrainaga.

Riigisiseselt haakub sellega venekeelse kogukonna probleem. See pole kuhugi kadunud, aga valimisvõitluses väljendub vähe, sest lõimujad veneembajad on praegu mõistetavalt tagasihoidlikud. Pigem püüavad kõik – mõned silmanähtavalt hilinenult – üksteist eesti keele rõhutamisega üle trumbata.

Väikesed erinevused erakondadel mõistagi on ja nagu ajaloost teada, võivad detailid midagi (sümboolselt) ülitähtsat väljendada. Näiteks Nikaia kirikukogul 325. aastal oli formaalselt küsimuseks, kas lüüa risti ette kahe või kolme sõrmega. See ei ole siiski päris sama, kas tõsta Eestis toetust teisest või kolmandast lapsest alates. Praegu on need erinevused haibitud maailmavaatelisteks lõhedeks.

Kõige suuremad tõelised erimeelsused on meil seotud keskkonna ja iibega, see tähendab siis "mets, seks ja sünnitamine".

Mõned sotsiaalteadlased on väitnud, et eelolevatel valimistel otsustatakse, kas Eestist saab avatud ja salliv või suletud ja sallimatu ühiskond. See tundub siiski väheseid huvitavat. Enamiku jaoks on tähtis, kui avatud või suletud on nende endi leivatee ja kuidas sallib nende rahakott järjekordset elektriarvet.

Just vaesus on paljude jaoks tähtsaim, aga riik saab rikkust ainult ümber jaotada. Rikkust on vähe, seepärast on erakonnad neil teemadel suhteliselt umbmäärased. Ja mõnda tähtsat asja, nagu ametkondade vohamine, ei puuduta targu keegi. Ei ole kuulnud parafraseeritavat armeenia raadio kunagist anekdooti, et kommunism on see, kui kõikidel on oma tutvus. Vastav valimisloosung kõlaks: "Igale eesti inimesele koht riigiametites!"

Meil on ikka kurdetud, et valid üht, aga saad teise, sest hääled kanduvad üle ja kui erakond jääb alla valimiskünnise, siis lähevad hoopis tühja. Praegu on olukord mõneti sarnane. Isegi kui su kandidaat osutub valituks, pole vähimatki aimu, kellega ta leivad ühte kappi paneb ja mida su hääl kokkuvõttes otsustada aitas. Samal ajal on kõik piisavalt sarnased, nii et midagi väga hullu juhtuda ei saagi. Millest siis ikkagi see kõma teelahkmel seismisest?

Asi on inimlik. Eesti üldsuund on jäänud kolmekümne aasta jooksul samaks ega muutu ka lähitulevikus. Samamoodi pusitakse ja liigutakse üle kivide ja kändude, milles väljendub ühtaegu avatud ühiskonna tugevus ja nõrkus. Mõni erakond on olnud pidevalt selle edasimineku juures. Aga nii nagu kunstis, teaduses ja mujal tahavad ka poliitikas uued põlv- ja seltskonnad kaasa rääkida.

Poliitika on suurel määral klubiline tegevus. Uuel klubil peab olema reljeefne profiil. Kui uued räägiksid sama juttu, mis vanad, siis öeldaks neile: meil juba ühed säärased on, milleks veel teid?

Uute tulijate õhin meenutab väljast vaadates noori esmaarmunuid, kellele endile tundub, et kõik maailmas algabki nendega. Niisamuti kuulutavad uued erakonnad praegu tõdesid, millest mõni on tuntud juba prantsuse revolutsioonist saadik. Aina kõlavad käsuhüüded "Tuleb!", "Peab!" Ainult et seda ei tee üksnes noortekogudused, vaid ka vintsked poliittädid ning -onklid ja see pole süüdimatu tundlemine, vaid kalkuleeritud strateegia, hästitasustatud kampaaniajuhtide kalküül.

Poliitreklaam on ammu üle võtnud kaubandusliku reklaami arsenali. Kampaaniate stilistikasse on lisandunud uusi noote. Ainult üks süütu näide. Ka mulle on sümpaatne, et Kaja Kallas on esialgsest ebakindlusest üle saanud ja et talle viidatakse Euroopas. Ja ma mõistan täielikult Siim Kallase mõtteid-tundeid sel puhul. Kui oleksin viimaseid lugenud ta elulooraamatu järjekordsest peatükist, noogutaksin heatahtlikult kaasa. Aga tema "Isa manifesti" puhul mõtlesin, kas Eesti ikka kuulub Põhjalasse.

Kes tahab poliitikas väga viisakas olla, hävib nagu Vabaerakond ühes oma väärt põhimõtetega. Daamide-džentelmenide aeg läheb ajaloo prügikasti (seal võib peagi üsna meeldiv paik olla!). Peale tulevad põlvkonnad võtavad uut stiili endastmõistetavana ja arendavad edasi. Reklaamis puudub piir, millest ei saa enam kaugemale minna.

Siiski ei tasu seda liiga traagiliselt võtta, sest ka tülgastavatel isikutel võivad teinekord olla väärtuslikud ideed ja oskused.

Natuke kahju on neist korralikest normaalsetest inimestest (sääraseid on pea igas erakonnas), kes peavad oma partei huvides demagoogiat harrastama ja üldse tsirkust tegema. Näiteks on valus vaadata, kui nad vahel närvid kaotavad ja sõimule sõimuga vastavad. Samal ajal lohutan ennast, et nad ei pruugi seda enam ise niimoodi tajuda, pealegi saavad nad ju hüvitatud. Elu on lõppeks tehing.

Publik võiks seda jälgida kui mastaapset etendust, kodanikutunde kontrolli, mille massistseenides saab ise kaasa lüüa. Omavahel tülli minna ei ole küll mõtet.