Kanniku sõnul on Euroopale ebamugav kaitseväe juhataja Martin Heremi välja käidud kontseptsioon, et ka peale Ukraina sõja lõppu pole piirkonnas endine rahu taastunud.

"Ohuhinnang Soomes on sama, mis Eestis: pinge Venemaaga jääb üles ka peale sõja lõppu. Lääne-Euroopal on sellega nõustumine keerulisem. See on meie diplomaatiline ülesanne, teha Euroopale selgeks, et selle sõja lõpp ei too tagasi mugavat rahuaega," sõnas Kannik.

Kui Venemaa selle sõja kaotab, siis praegune ladvik ei saa riigi juhtimist jätkata, leidis Kannik. "Uued inimesed ei tarvitse olla aga teise mentaliteediga. Venemaa võib peale Ukraina sõda võtta taktikalise pausi, aga võib oma strateegia ka ümber mõelda. Ukraina on väga suur maa, aga väiksemate riikidega oleks kergem proovida. Eesti positsiooni muudab aga teiseks see, et meie oleme NATO liige. Teine asi on ka see, et Ukraina ja Valgevene on slaavi impeeriumile tähtsamad, Balti riigid ei pruugi seal tingimata olla," lausus Kannik.

"Kahe aastaga võiks Venemaa jõuda sõjalise võimekuse taastamiseni, kuid see eeldaks, et lääs lõpetab kohe peale Ukraina sõja lõppu sanktsioonid. Minu arvates võtaks see aega küll rohkem kui kaks aastat, aga meie kui väike riik peame kasutama seda aega maksimaalselt ja tuleb meeles pidada, et meie hea kaitseline ettevalmistus on Venemaale ka heidutuseks," sõnas kaitseekspert.

Kannik nentis, et nii Lääne-Euroopas kui ka tegelikult Ameerika Ühendriikides on õhus kartus, et Venemaa võtab kaotuse korral kasutusele tuumarelva.

"Samas on mitmed Venemaa punased jooned juba ületatud. Näiteks kui ta annekteeris osad Ukraina territooriumist, siis oleks Venemaa oma tuumarelvade kasutamise doktriini järgi nende piirkondade vabastamise järel pidanud võtma kasutusele tuumarelva. Venemaa tuumarelvaga hirmutamisega ei saa kaasa minna, sest vastasel juhul ei ole võimalik Venemaa vastu midagi teha ja nad võivad minna sisuliselt Pariisini," lausus Kannik.

Saksmaal omakorda on väga sügavalt sees patsifistlik mentaliteet, mida liitlased peale Teist maailmasõda riigilt ka nõudsid, sõnas Kannik.

"Venemaaga seovad Saksamaad ka majandushuvid, sõltuvus Vene gaasist oli aga ühepoolne. Saksamaal on ka väga tugevalt olemas koolkond, kes loodab, et peale sõda on vaja naasta Venemaaga heade suhete juurde. Ainuke partei, mis seda ei toeta, on rohelised," sõnas Kannik.

Saksamaa reaalne sõjaline võimekus on madal, nentis Kannik. "Juba varem tunnistasid Saksa ohvitserid seda avalikult. Ka teistel lääneriikidel on arvestatavad piirangud ees Ukraina toetamisel. See näitab, kui olulisel kohal on Euroopa kaitsmisel USA roll," märkis Kannik.

Saksa uue kaitseministri Boris Pistoriuse (SPD) kohta rääkis Kannik, et tema nimi tuli üllatusena, sest tal pole kaitsealast tausta, kuigi tal on ilmselt korralik administratiivne võimekus.

"2018. aastal oli ta veel nende poliitikute hulgas, kes soovisid Vene sanktsioone vähendada, ta kuulub Saksa SPD poliitikute hulka, kes on toetanud häid suhteid Venemaaga, aga peame ikkagi vaatama, mida ta arvab Venemaast praegu, sest ka Soomes on meelt muutnud paljud poliitikud, kes varem olid Venemaaga heade suhete poolt," arutles Kannik.

Türgi on olnud Kanniku hinnangul Ukraina oluline toetaja, kolme-nelja suurima doonori hulgas.

"Ka humanitaarküsimustes on Türgist kasu olnud. Mul Türgile sõja kontekstis suuri etteheited pole, sest me ei saagi loota, et nad räägiksid sama juttu, mis Baltikum või USA. Türgi ja Põhjamaade inimesed on ühel meelel, et Türgi ei jää igavesti blokeerima Soome ja Rootsi pääsu NATO-sse. See tehakse ära," rääkis Kannik.

Kannik tõdes, et vaadates Venemaa sõjalisi kaotusi, peab ta varem või hiljem mobilisatsiooni välja kuulutama. "Putin seda teha ei tahaks, sest kui midagi on avalikkust häirinud, oli see esimene mobilisatsioonilaine. Ideaalis ta ei tahaks, aga kui tal on adekvaatne pilt kaotustest, siis ta on sunnitud seda tegema," lausus ekspert.

Venelaste toetus sõjale pole Kanniku hinnangul muutunud. "Sõjavastaseid on Venemaal ka praegu, aga nende protsent pole lähedal ka 50 protsendile," märkis ta.