Youtube'i algoritm viskas mulle ette mõne nädala taguse video Butša kuritegude uurimisest The New York Timesi videokanalil. Sellest tuli välja, et nüüdseks on selgunud mitte ainult väeosad, vaid ka konkreetsed inimesed, kes selles sisuliselt Kiievi äärelinnas inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid korda saatsid. Küsimus on selles, et kust selline julmus tuleb?

Venemaa on väga mitmetahuline ja mitmekihiline maa. On see Venemaa, mida maailm nägi 2018. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal. Modernne, läänelik, hedonistlik, moodne. On olemas Venemaa, mida kirjeldavad igasugused rändurid: nõukanostalgiline, natukene tolmunud, kergelt staatiline. Venemaa, kus roheliste puudega varjatud alleedel istuvad vanaemad oma lapselastega nõukaaegsetel pinkidel ja söövad jäätist.

On olemas Venemaa, mida kritiseerivad opositsionäärid à la Andrei Kuzitškin (kellesse ma suhtun sügava austusega, ei tasu siin midagi välja mõelda). See on äärelinnade Venemaa, viltuvajunud puumajade ja umbes kanalisatsiooniga Venemaa.

On aga olemas veel üks Venemaa, millest ei armastata rääkida. See on perifeerne Venemaa, suuremad ja väiksemad linnad, mida nimetatakse monolinnadeks. Ehk siis kohad, kus ainukene tööandja on üks ettevõte. Või kunagi oli ja on nüüd ammu pankrotis.

Näiteks aprillis marodöörlusskandaaliga kuulsaks saanud Altai krais asuva Rubtsovski kohta kirjutas üks blogija sarkastiliselt, et see on linn, kus peamiseks tööandjaks on vangla. Enamikel meestel on valida kahe karjääritee vahel – kas minna tööle miilitsasse või sukelduda kuritegelikku maailma. Mõlemal juhul lõpetab inimene kohalikus vanglas.

Ja veel on tuhanded väikesed kiratsevad külad, kus keegi ei oska vastata küsimusele, et millest inimesed seal elavad. See on perifeeria suurte tähtedega, kus elavad noored ja vanad inimesed, kes kuidagi ots otsaga kokku tulevad.

See on maailm, kuhu Venemaad nautiv inimene harva satub. Tegelikult algavad taolised asulad 50 kilomeetri kauguselt Moskvast, aga sinna ei eksi ühegi turisti jalg. See on omamoodi maailm, kus elu on märksa julmem ja brutaalsem kui videoklippides, mida avaldati Venemaa reklaamimiseks ülalmainitud jalgpalli MM ajal. See on aga see Venemaa, kust ebaproportsionaalselt palju mehi on läinud armeesse.

Enne mobilisatsiooni oli üks peamiseid sotsiaalseid lifte taolistes perifeersetes kohtades elukutseliseks sõjaväelaseks minemine. Alates mobilisatsiooni väljakuulutamisest välditakse aga Venemaal rohkeid ajateenistusse kutsumisi suurtes linnades, sest kardetakse nii proteste kui ka negatiivset mõju linnades asuvatele ettevõtetele. Ning jälle, ebaproportsionaalselt palju mobiliseeritakse mehi perifeeriast.

Olles sellises Venemaa perifeerias (minu puhul Arktikas) pea veerandsada aastat välitöid teinud, paistab silma see, et ehkki inimesed on reeglina toredad ja nendega on kerge ühist keelt leida, on nende elulaad vägagi julm. Tööstusasulates, ka endistes, kehtib siiani arusaam, et tõeline mees on see, kes on tugev, löögivalmis ega vannu alla alkoholile. Tagajärg on see, et kogu perifeeria elulaadis on piir korralikkuse ja kuritegelikkuse vahel pehmelt öeldes ebamäärane. Allpool mõningad illustreerivad juhtumid minu välitööpäevikutest.

Juhtum 1. Naftatöölised joodavad purju alaealise handi koolitüdruku, vägistavad teda pudeliga ja filmivad seda telefoniga. Video levib välgukiirusel kohaliku meessoost elanikkonna (kaasa arvatud koolilapsed) telefonides ja saab regionaalseks hitiks.

Juhtum 2. Kaugsõiduautojuht jutustab tuima näoga, kuidas nad olid joomingu käigus ära vägistanud raseda ja muidugi purjus noore naise.

Juhtum 3. Ma elan kuid perekonnas, kelle neljast pojast kolm olid kinni istunud. Üks grupiviisilise tapmise, teine raske kehavigastuse põhjustamise ja kolmas pussitamise eest. Muidu lahedad tüübid, aga järsud ja terve küla kardab neid.

Juhtum 4. Oma doktoritöö teen ma 1200 elanikuga külas, kus iga kuu keegi läheb enneaegselt teise ilma. Mõni külmub purjuspäi lumehanges surnuks, üks mees lastakse maha, teised juhtumid olid purjuspäi pussitamised.

Juhtum 5. Satun Udatšnõi linnas napsutama kohalike miilitsatega. Udatšnõi on de facto Venemaa teemanditööstuse pealinn. On ilus polaarpäev, päike öösel sisuliselt ei looju. Mingil hetkel otsustavad vennad kolleegile külla minna barakkidest koosnevasse satelliitlinna. Ronime buhankasse (kes teab, see teab, on selline mikroautobuss). Vahepeal tuleb välja, et juht ei seisa jalgadel, keeldub aga bussi võtmeid teistele andmast ja nii me sõidame. Kohale jõudes joovad pässid edasi. Tagasi sõites on kogu seltskond pilditu. Juht pigistab bussist välja viimase.

Mul lööb hirm pea kaineks, klammerdun pingi külge ja olen kindel, et sõidame ennast surnuks. Ootan, et millal mats tuleb ja loodan et see käib kiirelt ja valutult. Linna jõudes kihutab buss kiirust alandamata läbi Mustamäe stiilis paneelelamute hoovide. On varahommik ja ma mõtlen hirmuga, et mis juhtub, kui nurga taga satub ette pahaaimamatu pensionärist koerajalutaja. On ka selge, et ükski miilits, kui ta peaks kuskil liikuma, ei peata ega trahvi oma ametivendi.

Juhtum 6. Põhjapolaarjoone taga külas, kus kõik tunnevad kõiki, löövad naabrid perenaise äraoleku ajal ta kodu aknaklaasi puruks ja viivad ära kõik "kuni viimase lusikani", nagu naine mulle hiljem rääkis.

See on suhteliselt karm maailm, kus kehtivad omaette hundiseadused; kus on väga vähe solidaarsust ning austust inimelu suhtes ja kus maksab tugevama õigus. Kujutame nüüd ette, et need kutid satuvad sõjaväelasena olukorda, kus neil on käes relvad, piiramatu võim ja sama piiramatus koguses alkoholi. Kui ei ole jõudu, kes neid ohjes hoiab (antud juhul ohvitserid), siis hakkavad nad elama oma perifeersete Metsiku Ida seaduste järgi. See, mis toimus Butšas, Irpinis ja ka teistes Ukraina linnades, oli šokeeriv ka mulle, aga mitte põrmugi üllatav.

PS Kes ei usu mind, võiks lugeda Anna Politkovskaja artiklite kogumikku. Ühes osas läheb ta uurima, mis on saanud demobiliseeritud Tšetšeenias sõdinud Vene sõjaväelastest. Ta sõidab paljudesse pisikestesse kolkaasulates ning kirjeldab sealset eluolu vägagi hästi.