Samadel positsioonidel Krasnohorivka ja Marjinka külade kandis käisime veel üle-eelmise aasta lõpus. Kui aga operaator Kristjan Svirgsdeniga jõudsime laupäeval jälle siia, siis olime üllatunud sellest, et Ukraina sõduritel on õnnestunud siiamaani tõrjuda kõik venelaste pealetungid.

"Meie positsioonid on siin korralikult ettevalmistatud. Siin on tankivastased takistused ja miiniväljad, et vaenlase soomustehnikal oleks siin raske. Elavjõuga saame me ise väga hästi hakkama. Poisid võivad mu sõnu kinnitada," rääkis sõjaväelane Bogdan.

Hästi hakkamasaamine eeldab head väljaõpet, sest enamik Bogdani alluvatest ei ole professionaalsed sõdurid vaid mobiliseeritud. Kuidas suudavad nad vaenlast tagasi hoida?

"Raske on, väga raske. Meie pataljon ei anna oma positsioone ära. Ennem olime me Marjinkas, nüüd roteerusime siia," ütles Kibuvitsa nime kasutav sõjaväelane.

Elektriku nime all esineva sõjaväelase sõnul on Krasnohorivkas veidi vaiksem kui Marjinkas. "Seal liiguvad diversioonigrupid pidevalt meie positsioonidele ja üritavad neid vallutada. Nad kasutavad ka gaasi," ütles ta. "Kasutavad klooriga gaasigranaate. See gaas söövitab kopsud ära."

Vaenlase positsioonideni on siit 600 meetrit. Pealetunge korraldavad nad nii päeval kui ka öösel.

"On vaja rohkem mürske ja rohkem suurtükke. Käsitulirelvi ja granaadiheitjaid meil jätkub, aga suutükimoona on vähe. Loomulikult sooviks ka midagi raskemat ehk tanke," ütles sõjaväelane Khaan.

Tundub aga, et vähemalt tanke ukrainlastele niipea ei anta. Loota jääb ainult oma vaprusele.

"Kui me selle hordi siit peaksime läbi laskma, siis nad tuleksid meile koju, meie perekondade juurde. Siis korduks kõik see, mida nägime Butšas, Inpinis ja äsja Hersoni oblastis," ütles Bogdan.