Palusin oma keskealisel mehel nimetada oluline inimõigus, mis tal kohe pähe tuleb. "Võrdse kohtlemise reegel," vastas ta. Kui esitasin sama küsimuse oma 15-aastasele pojale, ütles poeg: "Free speech." Kas tegu on põlvkonna erinevusega, teismelise mässumeelsusega või hariduse mõjutusega? 

Ma ei tea. Kuid selline kahe põlvkonna erinevus pani mind mõtlema meediapädevust tähtsustava hariduse kontekstile. 

Meedia- ja inforuum on viimaste aastatega muutunud enam kui ükskõik mis muu eluvaldkond, milles õpetajad toimetavad. Kooskõlastusringil olevas gümnaasiumi riiklikus õppekavas ei ole taas meedia- või infopädevust eraldi välja toodud, vaid on täpsustatud teabekeskkonna läbivat teemat meediakasutuse mõistega. Samas on meie õpetajate keskmine vanus 53 eluaastat ning nende ettevalmistus õpetajatööks jääb aega, mil inforuum ja meedia olid hoopis teistsugused.

Meediakasutus on toodud õppekavasse (GRÕK, 2023 eelnõu) uue mõistena läbiva teema "Teabekeskkond" juurde. Teabekeskkonna tundmine ja meediakasutuse oskus on meediapädevuse osa. Tänapäeva noored viibivad meediakontsernide loodud infoväljas ja meelevallas palju enam aega kui koolis, kus nad peaksid meediapädevuse oskusi omandama.

Eelmise(l) ajastu(l) meediapädevuse omandanud õpetaja kujundab nüüd uue põlvkonna meediapädevust – ehitades seeläbi osaliselt vundamenti Eesti ajakirjandusvabadusele noorte meediapädevuse kujundamise kaudu. Iga üksikisiku meediapädevus saab nii aga ühiskonna tasandil väga oluliseks teguriks.

Hariduse koht ajakirjandusvabaduses

Ajakirjandusvabaduse vundamendi moodustavad lisaks eetilistele kokkulepetele, ametialastele väärtustele, ajakirjanduslike kogukondade olemasolule, ühtsele meediapoliitikale ja stabiilsetele ajakirjandustavadele ka elanikkonna meediapädevus ja professionaalne meediaharidus. Elanikkonna meediapädevust hakatakse kodu kõrval kasvatama koolis. Kui esimesed n-ö vundamendikivid on ühtlasi kvaliteetse ja usaldusväärse ajakirjanduse tunnused, siis meediapädevus loob pigem eelduse ajakirjandusvabaduseks ja võiks tagada ka stabiilsuse riiklikult muutuvates oludes. 

Ajakirjandusvabadus on oluline väärtus, eriti ülemaailmse majanduskriisi ja infotehnoloogia ülikiire arengu tingimustes. Lisaks mõjutab ajakirjandusvabadust ühiskonnas toimuv ehk riikide üldine poliitiline ja kultuuriline stabiilsus. Meediapoliitika ei tohiks keskenduda ainult meediasüsteemides jälgitavatele tavadele, vaid peaks toetama ka näiteks haridust, mis mõjutab ajakirjanduskultuuri pikema aja jooksul. 

Ilmselgelt on nii majanduse muutlikud olud, infotehnoloogia areng, maailma poliitiline ja seeläbi ka kultuuriline stabiilsus viimasel ajal üha enam kõneainet pakkunud. Seetõttu ongi oluline vaadelda ajakirjandusvabaduse toetajana ka kodanikkonna meediapädevust, sest inimestel on üha raskem leida seletavat, objektiivset ja tõlgendavat ajakirjanduslikku sisu, mis ei oleks poliitiliselt või majanduslikult kallutatud. 

Elanikkonna meediapädevus on üks järjekordne õpetajate õlule pandud lootus või kohustus – oleneb tunnetusest, kumb just. Igal juhul peab uut põlvkonda abistama, et ta oskaks infost aru saada, eelkõige aga suure hulga info seast vajalikku välja valida, meedias ilmuvat tõlgendada ning kriitiliselt analüüsida.  

Probleemid muutunud oludes

Meediapädevuse arendamine on muutunud oludes äärmiselt oluline. Hea näide ajakirjandusvabadust mõjutavast heast ja järjepidevast haridusest on Eesti ja Taani ajakirjanduskultuuri võrdlus, sest mõlemas riigis on tugev ajakirjandusharidus, ajakirjanike kogukond ning katusorganisatsioonid, ajakirjanike eetikakoodeksit tunnustavad ajakirjanikud, aga ka mõjukas pressinõukogu. Need on kõik ajakirjandusvabaduse olulised vundamendikivid.

Kui eelmise poliitilise režiimi ajal sai professionaalne ajakirjandusharidus jätkuda Tartu Ülikoolis, siis praegustes oludes vajame meediapädevuse arendamiseks ressursse ka üldhariduskoolidesse. Sest erinevalt Taanist on Eestis poliitiliste režiimide kokkuvarisemine ja vaheldumine, sõjad ning ühiskondlikud ja majanduskriisid mõjutanud sajandi jooksul oluliselt nii haridust kui ajakirjandusvabadust. 

Lisame siia veel Eesti praeguse olukorra, kus osa elanikkonnast (sh õpetajatest) viibib teistest erinevas inforuumis, noored jälgivad sotsiaalmeedia vahendusel vanemast põlvkonnast erinevat meediat, propaganda on paremini peidetud kui iial varem ning tähelepanu nimel käib igapäevane võitlus. Ja kuigi avalik-õiguslikku meediat hinnatakse kõrgelt, on laialt levinud ka kommertslik sisu. 

Majandusmudelite muutus ja tehnoloogia kiire areng on muutnud lisaks ajakirjandusele ja selle eetikale ka inimeste suhestumist meediaga, nende meediatarbimise harjumusi ja meedia osakaalu päevas.

Meedia on tänu nutiseadmele pidevalt meie kõrval ja tajudes, ilma et suudaksime seda teadlikult täiel määral kontrollida. Inimene peab oma juhtrolli meediapauside ja pausimeedia organiseerimisel teadlikult harjutama. Kuigi õpetajad võitlevad päevad läbi koolides nutiseadmetega tähelepanu nimel ja tunnetavad probleemi tõsidust, on ka täiskasvanud ise ilmselt üsna hädas pausimeediaga, mis teinekord õpetaja ekraani kaudu ka tundi tungib.

Pressinõukogu ja ajakirjanduseetika koodeks juhivad seda osa ajakirjandusest, mis on huvitatud usaldusväärsusest ja ajakirjandusvabadust reguleerivast institutsioonist. Samas on meil ka meedia, mis ei allu pressinõukogu kontrollile, kuid mille peamine sisu ongi mõjutada tarbijat majanduslikel eesmärkidel. Olgu selleks siis otsene reklaamist saadav tulu, nagu ajakirjanduslikku sisu tootval inimesel (nt suunamudijad), või kaudsem toetus meediaettevõttele.

Publik ei tunne sisuturunduse võtteid või makstud teadete paigutust tekstis enamasti ära, kui need ei ole vastavalt viidatud, mistõttu toimetuse ja reklaamteksti segistamine ohustab publikut üha enam, muutes reklaami vältimise võimatuks. See viib olukorrani, kus tarbija ei saa enam kontrollida oma kokkupuudet reklaamiga.

Meediahariduse sisu peaks lugejatel võimaldama hinnata ka paremini uudiseid, mis esindavad kindlate tellijate huve. Viimaste seas võivad olla nii poliitilised jõud oma häälekandjatega, reklaamitootjad enda klientidega kui ka meediaorganisatsioonide omanikud oma ärihuvidega.

Näiteks praegu käib diskussioon vitamiinisüstide kasulikkuse üle ning meediast leiab palju viiteid, kus õpetajadki on jaganud kommertsartikleid või lausa turunduslikke loosimänge, mille on tootnud trollid või arvuti (kampaaniad majade või reiside loosiks, kus tootjat või teenusepakkujat pole tegelikult olemas). Viimane näide osutab, et probleem võib peituda õpetajate meediapädevuses. Muutunud oludes ei pruugi nad osata toime tulla. Ometi peaksid just õpetajad aitama uuel põlvkonnal selliseid vigu vältida. 

Minu hinnangul on vaja investeerida elanikkonna meediapädevusse, et tagada pikaajalised tulemused ajakirjandusvabaduse toetamisel. See tagaks tulemused, mis kestaksid mitu põlve ega oleks poliitilistest suunamuutustest või ühiskondlikest kriisidest sedavõrd mõjutatud.

Ning ei maksa unustada, et ka poliitikud on väljunud haridussüsteemist, mistõttu aitab elanikkonna meediapädevuse tõstmine ehk ka meediapoliitikat kujundada. Kuid veelgi tähtsam on, et see aitaks poliittehnoloogia tööriistakastis sobrades väärtusdilemmasid tekitada, kui valitakse väljendusvabaduse või enesemääramisõiguse piirete ja poliitilise mõjukuse vahel. 

Eesti keele ainekava osa või eraldiseisev väärtus

Demokraatliku ühiskonna üks nurgakivi – väljendusvabadus – ja sellega seoses ka ajakirjandusvabadus ning meediapädevus väärivad õppekavas oma kohta eraldiseisvana. Nõukogude ajal peideti Eestis ajakirjandusharidus eesti keele õppekavadesse nii üld- kui kõrghariduse tasandil ja see õigustas ennast jätkusuutliku ajakirjanduskultuuri kaitseks. Praeguseks see kõrgharidussüsteemis enam nii ei ole, kuid koolis on meediast süvitsi juttu siiski vaid ühe eesti keele kursuse raames. 

Kuna õpilane saab palju informatsiooni massimeediast, peaks haridus ja kool keskenduma senisest palju enam meediapädevust arendavatele oskustele, sh lisaks funktsionaalsele lugemisoskusele, allikakriitilisusele ja informatsiooni "tõlkimise" oskusele ka info selekteerimise, meediaorganisatsioonide ja meediamajanduse toimimise põhimõtete õppimisele.

Minu arvates on hariduse suhe massimeediaga tänapäeval samasugune, nagu on politseil pättidega: pätt on alati sammu võrra ees. Haridus on seega alati näiteks TikTokis nähtu tõlkimisest või ammugi ise TikToki mahus õpilasteni jõudmisest sammu võrra maas. 

Ma julgen isegi väita, et meediapädevuse suurendamise üks osa võiks koolides olla rõhuasetus väljendusvabaduse sisule ning ajakirjanduse eetikakoodeksi tundmaõppimine eesti keele ainetunnis pole piisav õpetamaks inimesi ära tundma head ja vaba ajakirjandust, mida saab usaldada. Sest nii nagu eespool juttu oli, reguleerib eetikakoodeks neid ajakirjandusväljaandeid, mis seda soovivad ja mis on eetikakoodeksi kui ajakirjandusvabaduse normatiivi järgimisest huvitatud. 

Kuid kuna tänapäeval võivad kõik kodanikud saada ajakirjanikeks, saab üha olulisemaks, et võiksime blogijate, vlogijate ja suunamudijate puhul loota tasakaalustatumale infole, kui nad ise on meedias pädevamad. Iga sotsiaalmeediastaar ja aktiivne kasutaja on meile aga õpilasena koolis kättesaadav. Kui ühiskonnas tuntaks paremini väljendusvabadusega seotud vastutust ja riiveid, osataks ehk ka oma postitusi paremini planeerida. Hea näide vähesest meediapädevusest on kõikvõimalike viimasel ajal levinud laste peksuvideote või "Mihkelsonide kaasuse" kirjelduste levitamine.

Miks peaksime peitma riiklikus õppekavas ajakirjandust ja meediapädevust eesti keele õppekavva? Eriti arvestades, et tänapäeva laste jaoks ei ole kommunikatsioonivabadus enam eesti keele mõiste.