Sa oled eelmise aasta kevadest olnud Ukraina rindel eesliinil Harkivist kuni Odessani. Aeg-ajalt käid kodus vaikselt jõudu kogumas. Kas sa nüüd tulid Eestisse selleks, et jääda?

Perekond tahaks, et ma koju jääksin. Ise ma ei tunne, et ma oleksin lõpetanud, et mu jõud otsas oleks. Kui oled seal nii palju käinud ja kasvanud nende kõikide inimestega sõna otseses mõttes pereks, siis on tunne, nagu jätaksin teise pere maha. See on raske raske otsus.

Millal sa oleksid valmis koju jääma ja ei tunneks enam vajadust Ukrainasse minna?

Ainult sõja lõpp, mitte midagi muud.

Millal see sõda lõpeb?

Loodame, et võimalikult ruttu. Aga kohapeal olles seda hindad teistmoodi.

Sa oled hariduselt elektrik. Mida sa Ukrainas teed?

Kui Slava Ukraini hakkas tegelema rindemeditsiiniga, siis ma juba varakevadest vedasin Ukraina endi rindemeedikutele erinevat kaupa laiali. Sa ikka sõbrunenud nende inimestega ja sealt joonistus välja, et neil ei ole puudu mitte nii palju meditsiinivahendeid, vaid inimesi, kes oskaks seda kasutada. Sõdurid ei oska seda, samas on puudu meedikuid,  kes oskaksid sõdureid koolitada. Üks asi viis teiseni.

Sind on koolitanud nii sakslased kui ameeriklased. Mida sa täna meedikuna teha oskad?

Kanüüli oskan kindlasti panna, hinnata esmast olukorda, kas üldse on midagi teha või ei ole, kuhu ressurssi raisata.  Need on kõige raskemad otsused, mis hakkavad pihta enne, kui üldse autost väljagi jõuad.

Kui keerulisi olukordi sul ette on tulnud?

Kõik on võrdselt keerulised, aga ka võrdselt kerged. Endas ei tohi kahelda, emotsioonid tuleb jätta koju. Mul on see õnnestunud. Kõige raskem on inimesi maha jätta, keda sa ei saa aidata. Sa tead, et tal võib-olla ongi 2, 5, 10 minutit jäänud, sa ei saagi mitte midagi teha ja pead reageerima patsiendile, kelle elu on võimalik päästa. Sellised asjad mingil määral jäävad painama, kas äkki...

President Karis ütles oma kõnes vabariigi aastapäeval, et see võib veel kesta pikalt ja me peaksime oleme valmis aitama väga pikalt. Mis sa arvad, kas seda jõudu jagub?

Jagub ja ei jagu. Kui inimestele tulevad meelde läbi selliste õnnetuste, nagu me läbi elasime, need sõjakoledused, kui palju vabatahtlikud, terve Euroopa ja maailm sinna panustab, siis tekib seda abi. Aga inimesed unustavad, tahavad oma eludega edasi liikuda, harjuvad sellega ja vaikselt see tugi kaob, seda on märgata.

Sa elasid 2. veebruaril üle tankitõrjeraketi rünnaku.

Pluss miinitõrjerünnaku.

Mis olukord see oli?

Keeruline nagu praegu Bahmutis on, kuna terve linn on taktikalises mõttes praktiliselt ümber piiratud. Kõikidele tänavatele ulatub Vene väe löögiulatus. Seal töötades enam ei tea, mis suunast võib rünnak tulla. See on muutunud väga palju meie olukorda seal. Me kasutame taktikalisi liigutusi, et võimalikult ohutult oma tööd teha, aga see on praegu juba suhteliselt võimatu.

Me saime teate, et ühte tsiviilautot on rünnatud, seal on hukkunuid, kannatanuid, ja reageerisime sellele. Otsustasime liikuda mööda peatänavat, mis oli ka kõige otsem tee. Me teadsime, et Vene väed on umbes kahe kilomeetri kaugusel tollest kohast. Eeldasime, et me jõuame kiiresti saada haavatud peale ja liikuda edasi turvalisemasse kohta, kus stabiliseerida patsiente.

Kui pauk käis, siis ma teadsin kohe, mis juhtus. Mõtted olid kõige süngemad peas, sest ma nägin, kuidas auto laiali lendas. Peale seda lõid minu auto turvapadjad mulle näkku ja ma kaotasin visuaalse kontakti oma meeskonnaga. Nende mõne sekundi jooksul ma olin suhteliselt kindel, et ma olengi üksi järgi jäänud, sest see kõik toimus nii lähedal ja sa tunned seda lööklainet. See oli nii jõhker ja läbistav, et see lõi hinge kinni. Kahe sekundi sees jõuab väga palju mõtteid läbi mõelda.

Kui palju ohvreid sellel õnnetusel oli?

Praeguseks teadaolevalt kolm, kuid ametlikult on välja öeldud kaks. Kohalikud inimesed ei taha avalikkuse tähelepanu, sest nad saavad seda iga päev. Meedia on seal kogu aeg ja sõna otseses mõttes juba tüütavad neid, siis nad üritavad seda vältida,  koristavad ise oma hukkunud väga kiiresti ära. Kuna üks hukkunu oli ameeriklane, siis seda avalikkuse eest varjata ei õnnestunud.

Hukkus rindmeedik?

Ta (Pete Reed - toim) ei olnud küll meie organisatsioonist, aga nad tegelevad täpselt sama tööga  ja me tundsime üksteist suhteliselt hästi selle lühikese aja jooksul, mis me oleme üldse tuttavad olnud.

Sinu autost läksid ka meeskonnaliikmed sinna õnnetuspaigale.

Meie peameedik Simon ja nooremmeedik Sander Norrast. Kui neid pilte vaadata, siis nad jäid Pete'i varju ja see on tegelikult üks asi, mis neid päästis. Nad mõlemad lõpetasid raskete vigastustega haiglas, Sander on veel tänaseni seal. Aga Pete seisis nii, et päästis hinnanguliselt vähemalt kolme, nelja meediku elu.

Kuidas see rünnak võimalik oli, sest rahvusvahelise konventsiooni järgi Punase Ristiga autosid ei tohiks tulistada?

Need on planeeritud rünnakud, kus enne korraldatakse mingi õnnetus, kuhu reageerivad kas kiirabi, päästjad. Meie juhtum kindlasti ei olnud esimene ega viimane seesugune, see on saanud päris populaarseks halvas mõttes. Me saime hiljem teada, et sama tänava peal oli eelmisel päeval tehtud täpselt samamoodi, aga lihtsalt meieni see luureinfo jõudis alles peale õnnetust.

Seda autot oli konkreetselt rünnatud eeldatavasti sama tüüpi relvaga, tankitõrjerelvaga Kornet, sest on näha, et vigastused on horisontaalsest suunast, mitte ei ole ülevalt kukkunud, nagu kukuvad miinid. See tähendab täpset juhtimist, sellist relva sihitakse laseritega, see tähendab eelnevat vaatlust, mille jooksul sa saad veenduda, kes on autos.

Korraldatakse tsiviilohvriga õnnetus, kuhu teatakse, et reageerivad vabatahtlikud, sest üldjuhul sõjavägi 99 protsendil juhtudest ei reageeri tsiviilohvritele. Neil on endal kannatanuid palju ja meedikuid vähe. Kolmandaks teatakse, et selliseid asju korraldatakse. See seab omad meedikud, keda niigi on vähe, seal suure riski alla. Sellepärast on niisugune töö mitteametlikult jäetud vabatahtlike kanda.

Kas sa tead, kui kaugelt see rünnak tuli?

Ma ei oska seda hinnata, aga nädala peale meie sündmust pandi terve linn kinni, sest Ukraina armee ütles ametlikult välja, et Bahmutis on juba diversandid, kes korraldavad erinevaid rünnakuid. Keegi, kes meid märkis n-ö ära, võis olla väga lähedal.

Mis sa täna teeksid teisiti?

Me oleme tänaseks mõtelnud ringi, mida me teeme, kui palju me oleme nõus riskima. Millised riskid on väärt, millised mitte. Kõige raskem on see, et need inimesed, keda me aitame, on needsamad, kellele me oleme pakkunud juba kuus kuud võimalust lahkuda, pakkunud majutust turvalistes kohtades. Mingi hetk tuleb hinnata enda meeskonna turvalisust versus see, kui palju sa suudad seal aidata. Tänase seisuga me oleme hetkel lõpetanud ajutiselt tsiviilisikute aitamise.

Tagasi tulles selle rünnaku juurde. Mis sa edasi tegid?

Kõigil tekkis segadus, esimene mõte oli lihtsalt varjuda. Ma jooksin ümber auto ühe maja nurga taha varju, see oli 10, 15 meetrit plahvatuskohast. Nägin Simonit ja Sandrit paksu suitsupilve seest välja tulemas. Sandril olid rasked vigastused, tal oli raske kõndida. Võtsime Simoniga Sandri kahe vahele, aitasime ta üle betoonplokkide, millega oli piiratud erinevatele tänavatele ligipääs Ukraina armee poolt.

Üritasime varjuda ühte majja, mulle see idee väga ei meeldinud. Nad olid rohkem paanikas kui mina ja see maja, kuhu nad üritasid varjuda, oli selline, mis ei pea mitte ühelegi plahvatusele vastu. See tundus suur risk.

Kuna ma olin tervest meeskonnast kõige teovõimelisem veel, siis läksin otsima selle väikse hoone lähedalt keldrit, kuhu varjuda. Selle ajaga, kui ma tegin majale ringi peale, olid Simon ja Sander kadunud ja ma avastasin ennast täiesti üksi sealt. See oli šokk avastada end lahinguväljalt üksi. Selleks ajaks kõlasid juba järgmised plahvatused. Seda ala, maja, kõike pommitati üle 20 minuti kahest suunast miinidega.

Tuli kiiresti leida võimalikult tugev betoonist ehitis, kuhu varjuda. Esimene viiekordne paneelmaja oli umbes 50 meetri kaugusel. Trepikoja uks oli lahti ja selle aknast oli suhteliselt selge pilt tervele sündmuskohale. Võin öelda, et ma tardusin mingiks hetkeks. Ma jäin ootama, et kas ma näen neid. See segadus oli päris suur, et mis nüüd teha, kas minna tagasi otsima, et äkki nad on lihtsalt paanikas kuhugi varju jäänud ja ei julge liikuda.

Miinituli läks intensiivsemaks, see oli tegelikult üks kõige intensiivsemaid päevi Bahmutis. Terve linn oli päris raske tule all, seda märkasime tegelikult kohe hommikul.

Kas sa olid nende peale pahane?

Ei, absoluutselt mitte. Pigem ma olin pahane enda peale. Mul ei ole sellest häbi rääkida, see on selline süütunne, kui sa oled kedagi maha jätnud. Rändasin ühest majast teise, proovisin kogu aeg edasi liikuda kesklinna poole, kus ma teadsin, et on meie tugikoht, kus on kohalikud vabatahtlikud.

Terve see linn on selles mõttes keeruline, et kesklinn on kõrgendiku peal, majad on madalad, tegu on suhteliselt avatud alaga ida suunas, kust rünnakud tulevad.  Väga raske oli selles mõttes, et ei ole jalgsi seal liikunud ja ei tunne linna.

Kuna me igapäevaselt teeme keldrites, kuhu inimesed on varjunud, kliinikutööd, siis mu esimene mõte oli otsida kontakti kuskilt keldrist ja oma algeliste vene keele oskustega üritada selgitada, kuhu suunda mul on vaja minna.

Õnneks leidsin ühe perekonna. Nende keldris sain oma kuulivesti ja kõik maha võtta, lihtsalt hinge tõmmata. Nemad olid juba kuus kuud seal elanud ja sel hetkel ma tundsin ennast seal turvalisena, et kui nemad on kuus kuud seal vastu pidanud, siis ma pean kümme minutit ka vastu. Ikkagi see tunne, et mis mu meeskonnast on saanud, pakitses sees ja ma küsisin esimese asjana, et kuidas tugipunkti minna. Nad ütlesid, et sinna on umbes kilomeeter maad jalgsi, aga see on väga-väga ohtlik, sest on palju lagedaid alasid, üle mitmerööpmelise raudtee liikumist.

Kas see tähendab, et kõik üksikult liikuvad inimesed on kogu aeg kirbul seal?

See on nende igapäev. Kui mõelda, kust tuleb see julgus, siis see ei ole julgus, vaid vajadus, kuna seal on üksikud töötavad kaevud. Terve linna peal on neid järel veel kolm tükki, mis ei ole okupeeritud aladel, aga on n-ö hallil alal ja mammide ise räägivad, et kuulid vihisevad mööda, kui nad tulevad oma pangedega.

Kuidas sul õnnestus see kilomeeter läbida?

Õnneks see perekond aitas. Nad olid heasüdamlikud, ma ei saa öelda, kas nad olid ukraina- või venemeelsed. See kahtlus on alati. Nad aitasid mul leida ühe hoone, kus on varjul sõjaväeüksus. See sõjaväeüksus oli tegelikult päris korraliku miinitule all.

Meil läks ikka päris tükk aega, et läbi pargikese minna. Tädi tuli mind saatma, tundsin sellest ennast nii kehvasti. Ma ütlesin, et näita lihtsalt suunda, aga ta oli mul enam-vähem käevangus kinni. Tal ei olnud ei killuvesti ega kiivrit, aga nii nad elavad.

Sõjaväelastele tuli selgitada, kes ma olen, aga pass oli õnneks mul kaasas. See lahendas väga suure usalduse küsimuse ära. Väike intervjuu meil oli komandöriga, kus küsiti väga detailselt erinevaid küsimusi, et veenduda, kas ma olen ikka õige asja eest väljas või tulen ida poolt. Usalduse tekkimisega läks veidi aega. Nad lubasid, et kui tuli jääb vaiksemaks, siis viivad kiiresti kesklinna ära.

Keegi ei teadnud, kus ma olen ja see nägu, mida nad tegid, kui ma sisse astusin, see jääb eluks ajaks meelde.

Kas su meeskond oli seal?

Sandri ja Simoni evakueerisid sealt suht kohe ühed ajakirjanikud, kes olid meilt luba küsimata meid jälitanud. Wall Street Journali ajakirjanikud käisid reaalselt Sandrit käevangus ära toomas, sest nad olid suhteliselt paanikas, et sealt ära tulla. WSJ-l on ka mõned pildid, mis natuke võib-olla ilmestab seda, mida need inimesed tol hetkel seal tundsid, kui hakkas tulema miinisadu. See oli see moment, kus tegelikult kõik said aru, mis plaan vaenlasel meiega on. See on päris karm.

Mis tunne see on?

Et sealt ei tulegi enam keegi tagasi. Ilm oli suhteliselt udune, me ei näinud, ei märganud, ei kuulnud, aga samas kõlavad kogu aeg plahvatusega igal pool ümberringi. Me olime suhteliselt veendunud, et meid jälgitakse drooniga. See tähendab , et on seda tuld võimalik väga täpselt sihtida ja sa enam ei teagi, kuhu joosta ja varjuda, sest igale poole, kuhu saab peituda, siis tekib see tunne, et äkki nad nägid ja siis nad hakkavad kohe seda kohta sihtima. Sihivad nii kaua, kuni sa sealt välja ei saa.

Tekib selline sisetunne ja see muserdab otsustusvõimet, on raske otsuseid vastu võtta. Täna võib öelda, et palju oli õiget käitumist, aga 70 protsenti oli puhas õnn. Seal väga palju paremini kuidagi käituda ei oleks saanud.

Kui sa sinna staapi jõudsid, siis kas esimene mõte oli, et nüüd tahaks koju?

Kindlasti on see mõte peas... Kui ma olen Ukrainasse tulnud, siis see ei ole selline õnnelikult kuhugi tööreisile minemine. Jääb pidev igatsus, valu kodust eemaloleku pärast. Tahaks seda kõike parandada, muuta ja ja ainuke võimalus on kiiresti koju pääseda. Samas sellega päästad võib-olla ainult enda enesetunde, aga ma ise tean, et minu enesetunne muutuks palju kehvemaks, kui ma kõik päeva pealt jätaks. Et ma muudan sellega pikaajaliselt oma tunded kehvemaks.

Sa olid oktoobrist jaanuarini kodus, sest see elu seal põletas sind nii läbi ja oli vaja võtta aeg maha ja sa lähed samasse põrgusse tagasi. See on ikkagi sinu elu.

Ma ei ole kordagi mõelnud koju jääda, et üldse seda ei tee ja Ukraina aitamise lõpetaks. See elu seal on nii sürreaalne võrreldes selle eluga, mida me elame siin. Sellest väljatulek kestab kodus päris pikka aega.

Ma võin öelda, et on isegi nädalaid, kui su pere, sõbrad sind ei mõista. Nemad vaatavad, et sa oled kodus, elu läheb edasi, aga tegelikult on raske sellest välja tulla. Kui ükskord sa saad sellest välja, siis igatsed juba tagasi, sest ka sinna on pere samamoodi maha jäänud. Käib endaga pidev võitlus.

Mida see tähendab, et see väljasaamine kestab nädalaid?

Ukrainas olles ma sotsiaalmeediat üldse ei loe, siin on kõige lähedasem kontakt Ukrainaga tund-tunni haaval jälgida Twitterit, äkki on mingeid olulisi muutusi. Kas siis paremas suunas, et ei peagi tagasi minema või halvemas suunas, et nüüd peaks hakkama juba asju pakkima. Pidevalt helistad tuttavatele, et kas kõik on korras, äkki saan kuidagi kodust aidata.

Mu oktoobrist jaanuarini kodusolek möödus pidevalt üle interneti erinevaid inimesi, organisatsioone omavahel kokku viies. See on tegelikult hoidnud kogu aeg selles keerises sees. Mind on see aidanud püsida mingil määral rahulikuna, sest ma olen pidevalt aidanud, kuigi olen olnud eemal. Ma lihtsalt kodus olla ei  suudaks, et panen telefoni täitsa ära ja üldse Ukrainast ei taha kuulda mitte midagi.

Vene meedia kajastas ka seda, mis Bahmutis juhtus.

Me avalikustasime selle meediale, sest meil oli endal samal päeval selge, et see on sõjakuritegu.  Ma ootasin oma telefoni tagasi ja me eeldasime, et auto videoregistraator on ka alles. Kui me need (auto ja telefon –toim) kolmandal päeval kätte saime, siis teadsime kohe, et laseme neid asju välja jupphaaval. Minu video oli lühike, kaks sekundit ja seal jääb palju küsimusi õhku. Me teadsime, et seda hakkab Vene propaganda ära kasutama.

Kuigi seal oli stoppkaadris näha seda raketti lendamas.

Sellepärast oli meil otsus, et me laseme kahes erinevas etapis materjali välja. Et kui keegi hakkab pärast esimest materjali rääkima, et see oli võltsing või mida iganes, siis me suudame teise videoga selle kõik ümber lükata.  Et see ei olnud enam Hollywood, vaid päris elu.

Me konsulteerisime Pete'i naisega ja tema otsustas, et tahab esimese avaliku sammu astuda ja sellest kõigest rääkida. Peale tema Instagrami postituse tegemist kulus 20 minutit, kui esimesed väga suurte jälgijaskonnaga Vene trollide kontod olid visanud üles, et võõrleegioni meedik sai hävitatud ehk nö denatsifitseeritud. Siis hakkas tulema, et me oleme leegionärid, oleme ravimas Ukraina sõdurit. Et see kõik hiljem ümber lükata, võtsime vastu otsuse teine video ja ülejäänud info avalikustada natuke hiljem.

Sa ise sattusid ka meediasse.

Vene meediasse kahjuks küll. Kohati on natuke hirmutav, kohati samas ei ole, et "suure pealiku" Prigožini poolt saad ära märgitud. Kartused ja elav kujutlusvõime mind natukene mõjutab, aga samas mind ei takista kerge hirm sellest rääkimast, sest sellest peab rääkima. Kõigest sellest, mida Wagneri grupp meedikute ja tsiviilisikute vastu korraldanud on.

Kust ta su nime teab?

See nimi tuli CNN-ist, ma andsin neile intervjuu ja oma esimesed meediafailid. CNN küsis talt ka kommentaari peale selle lõigu avalikustamist, et mida pealikuhärra tollest juhtumist arvab. Tal oli väga selge seisukoht, et see on Ukraina kaitseväega koostöös lavastatud, kus mina olin pandud spetsiaalselt siis nii-öelda filmija rolli, sest muud võimalust ei saa olla, et mul on kaamera käes ja ma olen täpselt tabamiseks valmis, et seda linti võtta.

Siis räägiti, et sinna üldse venelaste tuli ei ulata, sest seal on kõrghooned ees. Tegelikult on seal ainult ühekordsete väikeste datšade (suvilate - vene keeles) rajoon, kus me olime. Siis väideti veel, et sündmuskohast nemad olid viie kilomeetri kaugusel, kuigi sama päeva hommikul nad ise väitsid, et olid 1,5 km kaugusel.

Lihtsalt puhas jama, nagu Vene meedia kogu aeg teeb.  Kui sa põhimõtteliselt nende jutu paned tagurpidi, siis saadki teada, mis tegelik tõde on. Halvas mõttes natukene isegi hirmutab, kui nii kõrgelt positsioonilt oled juba ees- ja perekonnanimega ära mainitud, et ei ole mitte lihtsalt vabatahtlikud, meedikud. See natuke näitab seda, et nad on juhtunuga ja ka minu antud intervjuudega kursis. Nagu ta ütles oma pressiavaldus lõpus, et küll uurimine lõpuks selgitab. Seda loodame, sest uurimisorganitel on tänaseks päevaks kõik info olemas, oleme üle kuulatud.

Ma saan aru, et sa varsti oled Ukrainasse jälle tagasi minemas. Te valmistate ühte autot ette.

Et organisatsiooni taaskäivitada. Samas alati on olnud see, et tühjade kätega ei hakka nagu minema, siis mu suured toetajad siis Raivo Olev ja Martin, kes on Pariisi Moto MTÜ-ga juba väga palju autosid Ukrainasse saatnud, siis ma olin alles Lvivis rongi peal, kui nad mulle avalikustasid, et nad on juba kiiruga plaani kokku pannud. Kuna meil üks auto sai seal väga raskeid vigastusi ja seal kiirabiautosid on kogu aeg vaja, et siis äkki selle sündmuse varjus inimesed mõistavad, kui oluline on seal meedikute kohalolu, aga meedik ei tee seal ilma autota midagi, sest vahemaad on pikad.

Kes saavad, on oodatud toetama.

Absoluutselt. Me plaanime veel uusi projekte spetsiaalselt ainult rindemeedikutele. Võib-olla need projektid hoiavad mind natuke aega kodus, aga ma saan teha seda, mida ma armastan. Plaanime rindemeedikutele kampaaniaga saada kümme maasturautot, sisustada nendele vajalike elementaarsete asjadega. Tuleb lihtne, kiire, odav projekt, sest neid autosid hävib seal kogu aega.

Sinna ei ole mõtet meeletut raha matta, aga elude päästmiseks on sellistest asjadest palju abi. Me teame täpselt oma töökogemusest, kus sellist abi vaja on. Iga päev oma sõpradelt kuuled, et jälle mõni auto lendas õhku, kes sõitis miini otsa, kellel lihtsalt mootor jooksis kokku. Tehnika on seal väga suur probleem. Üritame aidata, nii palju kui võimalik.