Herem meenutas, et kui 24. veebruaril tuli teade Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse, siis oli see lihtsalt kinnitus juba varem teada olnule.

"Detsembris Venemaa esitatud nõudmised NATO-le oli selge märk, et ta astub konflikti poole ja üritab seda konflikti lihtsalt põhjendada. Jaanuaris oli see asi veel selgem. Ja 22. veebruaril, kui (Venemaa liider Vladimir) Putin pidas kõne, siis ta sisuliselt kuulutas sõja. Sealt edasi meie lugesime juba tunde. Eks meil oli ka luureandmeid. Ja natuke oli küsimus ka selles, et paljudel inimestel olid samad andmed, aga küsimus oli selles, kas nad uskusid, et tuleb sõda või mitte," rääkis kindral.

Heremi sõnul oli jaanuari keskel, umbes kuu enne Venemaa sissetungi osade lääneriikide kaitseväe juhatajate kohtumine ning seal oli näha, et osad otsustasid uskuda sõja tulekut, osad ignoreerida.

"Jaanuari keskpaigas oli kaitseväe juhatajate kohtumine, mitte küll kõik NATO kaitseväe juhatajad, kus meist osad ütlesid, et me ei analüüsi enam, kas see sündmus, kas see eskalatsioon toimub, vaid me mõtleme nüüd, mida me tegema peame, kui see toimub. Nii et mõned meist olid otsustanud uskuda ja teised olid otsustanud jätkuvalt ignoreerida. Ja 24. veebruari hommikul siis nendel, kes olid uskunud, olid mingid sammud ettevalmsitatud ja oli kindlasti lihtsam seda kõike vastu võtta."

Herem tõdes, et aasta jooksul on sageli arvatud, et Venemaa on nõrk ja kohe sõda kaotamas. Heremi hinnangul ei muutu Venemaa nõrgaks isegi siis, kui ta Ukrainas kaotab ning päris kindlasti ei loobu ta oma strateegilistest eesmärkidest.

Heremi hinnangul alahinnatakse Venemaad, kuna inimesed tahavad uskuda, et kurjus on nõrk. "Näitame rohkem neid pilte, kus Vene armee on vilets, lollakas, nõrk, porine ja mis kõik veel ja me jätame näiteks märkamata selle, et kui me näeme ka surnud Vene sõdureid, siis me ei pane tähele, et nende varustus pole kehvem kui meie sõdurite varustus, et sellel pole häda midagi," põhjendas ta.

Seda, kui palju laskemoona ja relvi Venemaal alles on, on Heremi sõnul raske öelda, kuid Vene väed on sõjas kasutanud ka näiteks päris uusi rakette.

"Nii et ühest küljest on varud kindla peale vähenenud, samas mingisugune toomisvõimekus on. Ja kui räägime õhutõrjerakettidest või ka laevatõrjerakettidest, mida on 1980. aastatest saadik toodetud tuhandeid, siis nende utiliseerimiseks on Ukraina praegu venelastele väga sobiv koht, nii et seda võivad laod täis olla veel väga palju. Need ei ole täpsed, need ei lenda väga kaugele, aga nad teevad väga palju, kergelt öeldes, pahandust," rääkis kindral.

"Ma arvan, et täna Venemaa suudab toota ikkagi sellist rumalamat moona rohkem kui lääs. Samas jällegi tarkade vahendite tootmiseks tal väga palju võimalusi ei ole. Ta suudab seda, aga mitte sellises mahus nagu lääs. Siin on erinevus. Paraku Venemaa täna peamiselt tapab ja purustab lolli moonaga. Me ka näeme tiibrakettidega rünnakuid, mis on kõrgtehnoloogia, siis need ei tee inimeludele nii palju kahju kui tavaline, rumal suurtükivägi, kui nii võib suurtükiväe kohta öelda," lisas ta.

Venemaa sõjapidamise kultuur on erinev

Herem märkis saates, et Venemaa sõjapidamise kultuur on erinev.

"Kui meie arvame, et me võidame praegu poksiringis Venemaad, lihtsalt tabades teda löökide ja punktidega, siis Venemaa arvab, et tema saab punkte selle eest, et ta neid lööke talub. Tema võib kaotada päevas 600 või 800 ja ta tuleb ikka edasi. See on lihtsalt kultuuri erinevus. Meie jaoks see kõik oleks ammu šokeeriv ja me otsiks rahu, aga Venemaale see kuidagi sobib," selgitas ta.

Selle tõttu töötab Heremi hinnangul aeg praegu pigem Venemaa kasuks. "Venemaa standardid on teistsugused kui meil. Ja kui meie näeme selliseid kaotuseid nagu Venemaa täna, siis me juba muutuks nõrgaks. Aga lääs on muidugi ka kohanenud selle kõigega oluliselt, nii et tahaks loota, et meil on ressurssi rohkem. Küsimus võib-olla pole, jah, ressurssides, vaid selles, kui palju kumbki meist on nõus kannatama. Euroopal on ressurssi meeletult palju rohkem, selles pole küsimust, lihtsalt kas me oleme seda nõus sõjamasinasse panema," rääkis Herem.

Herem: Järgmiseks aastaks võib sõda läbi olla, kuid tulemus on ebaselge

Kaitseväe juhataja arvab, et aasta pärast saab rääkida juba lõppenud sõjast. Milline on aga sõja tulemus, on raske prognoosida.

"Kas me räägime sellest, mis on Venemaa järgmised sammud pärast lüüasaamist – ma väga tahaks loota, et me räägime sellest –, või me räägime tekkinud külmunud konfliktist ja sellest, kuidas meie konflikti arenguks ka meie suunal peame valmistuma, see on nüüd iseasi. Ma tahaks loota, et räägime sellest, mida Venemaa teeb nüüd, kui ta on lüüa saanud," ütles Herem.

Kui Venemaa saab lüüa ja läheb Ukrainast välja, otsib ta Heremi hinnangul enda uuesti tõestamise kohta.

"Mina näen küll seda, et sel juhul on Venemaa kaotanud territooriumi, mis ta on avalikult enda omaks deklareerinud, ta on kaotanud inimesi, mainet ja selline kriminaalne valitsemiskultuur otsib pärast seda kindlasti oma maine parandamist ja ta peab kuskil olema võidukas, ta peab kuskil olema üleolev. Nii et mis saab?Saab see, et ta otsib kohta, kus ennast tõestada," selgitas kindral.

"See võib olla ükskõik kus. Võib olla ka mõni NATO riik, kui maalma olukord seda lubab. See võib olla ka Eesti, Läti, mõni teine koht. Aga selleks peab maailm andma võimaluse – majanduskriisid, riigid omavahel tülis, riik seestpoolt tülis, mingid pinged, see kõik on väga ohtlik. Ükskõik milline riik. Ja näha on, et Venemaa väga ei heitu nendest kaotustest, mida ta sealt saada võib. Ta panustab hoopis sellele efektile, mille ta hiljem võib kasutada ära n-ö info- ja psühholoogilistes operatsioonides. Saavutades ebastabiilsust, tunneb tema ennast ikka võitjana ja mõjuvõimsana nende piirkondade üle, kus ta ebastabiilsust loonud on," lisas ta.

Tähtsaim õppetund sõjast on Heremi hinnangul see, et Venemaa pole võitmatu ning kui selleks valmistuda, siis võib riik olla enda kaitsmisel väga edukas. "Seda on ukrainlased tõestanud, sest nad palju ettevalmistusi siiski tegid, kuigi me seda kõike ei näinud, ja seda on öelnud ukrainlased, soovitades meil üht-teist enamat ettevalmistada. Nii et meil on väga palju, ma ei tea kas lootust, aga võimalusi kindlasti."

Aasta kestnud sõja kõige šokeerivamaks osaks peab Herem Vene sõjaväelaste brutaalsust tsiviilelanikonna vastu. "See on mitte ainult hoonete, aga ka selle elanikkonnaga ümber käimine, kes on nende aladele jäänud. See on kõige šokeerivam. Pilte me kõigist asjadest pole kaugeltki näinud, aga lood, mis inimestega on toime pandud, piinamised, isegi mitte info saamiseks, vaid üleoleku näitamiseks, vägistamised, piinamised, mõrvamised – see on midagi sellist, mida mina ei oleks oodanud sellest konfliktist," ütles ta.