Eesti keeles on ilmunud paar raamatut ka nartsissismi ehk haiglase eneseimetluse teemal. Võtan sel teemal vesta, kuid mitte niivõrd meditsiinilises, kuivõrd poliitilises võtmes.

Kiusatus on rääkida üldse poliitikutest, aga piirdun teema osas Venemaa diagnoosimisega. Aluseks Aleksander Rubtsovi paar aastat tagasi ilmunud raamat "Narkissos soomusrüüs. Grandioosse Mina psühhoideoloogia poliitikas ja võimus". Kõlab keeruliselt, kuid kõike on võimalik ka pisut lihtsamalt välja öelda. Võtan kasutada vaid mõned osad sellest köitest, millel mahtu pea 800 lehekülge. Kes huvituvad nartsissismist poliitikas üldse, neile on viidetes mõned kirjutised.

Üldistavalt võib öelda, et eneseimetlus või nartsissism on üks lemmikdiagnoose, mida poliitik paneb suvalisele teisele poliitikule, kes temast erinevas erakonnas on. Ameerikas olla nartsissismi levik muuhulgas ka poliitikas muutunud tõsiseks ja massiliseks probleemiks. Nähtus on levinud ka Venemaal ja oli levinud Nõukogude Liidus, kuid sellest ei räägitud ega räägita eriti ka praegu. Rubtsov toob näite Leonid Brežnevist kui tollase režiimi nartsissistliku olemuse kehastusest.

Nüüdis-Venemaal on Vladimir Putin autori arvates esinenud klassikalise Narkissose rollis, seda nii lindude, hobuste, tiigrite kui ka veealuste ekspeditsioonide kontekstis. Kas ta sellest ise aru sai, on omaette küsimus. Vahemärkusena: Narkissos oli antiikmüüdis nooruk, kes armus iseenda peegelpilti vees.

Venemaa ja Putini puhul on tähtis mitte see, kas ta armus iseenese peegeldusse või mitte, vaid tõik, et see nähtus kandub riigi välispoliitikale ja sõjalisele tegevusele, globaalsele ülbusele ja militaarsele eneseimetlusele. Seoses Vene vägede segitampimisega Ukraina rinnetel juba pärast selle raamatu ilmumist võiks eneseimetlus väheneda, kuid vaevalt.

Venemaa rahvas kui eneseimetlejast näitleja publik kannatab ilmselt alaväärsuskomplekside, väärtusekaotuse piinade ja "grandioosse Mina" vormis esinemise vajaduse all. Võim on aga ise nartsissistlik ja see ilmneb nii enesehinnangus kui ka käitumises, kõikvõimsuse maanias ja suurusehullustuses. Narkissos poliitikas jumaldab mitte ainult iseennast, vaid ta jumaldab end liidri, liikumise, kangelasliku riigi, väljapaistva natsiooni või rassi kuvandis.

Nüüdis-Vene kõikvõimsus on põhiliselt olemas tema enese palavikulises kujutluses, oma mõju jäänuseid toidetakse aga nafta ja hirmu ekspordiga. Muud ju pakkuda ei ole. Vene eneseimetluse suunatust tähelepanuvajadusele ilmestab hästi hüüatus: "Aga me näitasime neile!". Tähtis on siin autori sõnul tõik, et eluliselt on vajalikud "nemad", kellele näidata.

On vist juba stambiks muutunud jutt sellest, et Vene praegune ideoloogia ja poliitika on keskendunud minevikule, seda just tulenevalt tulevikukuvandite läbikukkumisest. Juba Anton Tšehhov kirjutas, et "venelased jumaldavad oma minevikku, vihkavad olevikku ja kardavad tulevikku".

Päris nii liidrite tasandil vist ei ole. Võim näib toituvat ka eneseimetlejalikust futuroloogiast, milles vana lääs hukkub, aga Venemaa juhtkond oma tohutu riigi eesotsas ilmutab kõikvõimsuse imesid. Ja riik pöördub uuesti suurriikide kilda. Hind pole tähtis. Täna paneme teised meist rääkima, aga homme olgu või uputus, mille järel ärgu rohigi kasvagu.

Poliitikat vaadeldakse Venemaal särava mineviku ja grandioosse tuleviku peeglitest, ohverdades oleviku koos elanikkonna vajaduste ja isegi ellujäämisega. Mineviku ülistamine poollagunenud riigis on mõistetav, sest peale ajaloo millegi muuga uhkustada pole võimalik. Kuid selline Narkissos armastab iseennast ajaloos, mitte ajalugu eneses.

Antiikmüüdis oli nooruki peegeldus vees tegelikkus, poliitikas on peegeldus müüt. Kuid efekt on sama: suur ego on eraldatud reaalsusest ja konfliktis kõigiga. Pluss kinnisidee purustavast kõikvõimsusest – keegi maailmas ei suuda meist paremini röövida ja tappa. Kuid võitude simuleerimine on kulukas, nagu ka praegune sõda näitab.

Vene propagandas jooksevad kokku kaks liini – juubeldamine ja militarism. Näha on ohtlik areng, et elada on üha lõbusam ja tappa üha argisem. Mida eredamalt tähistame võite minevikus, seda avalikumalt tunnistame tegelikult lüüasaamisi olevikus. Mida hullem on tegelikkus, seda reipam on ametlik toon ja seda süngemad pildid sealt, kus meid ei ole.

Kui läänes väidetakse, et Putin on kaotanud sideme tegelikkusega, siis Vene vastus on, et tegelikkus ise on muutunud ja lääs ei jõua sellega lihtsalt kohaneda. Vene rahvas ei mõista enam, et võidukultus ja sõjakultus on kaks eri asja. Praeguse mõttelaadi kokkuvõte kõlab õõvastavalt: "Meile on vaja sõda ja hind pole oluline".

Narkissos ei taju vahet ideaalse ja tegeliku maailma vahel. Vene võimu seisukohast: kui ei ole mind, ei ole ka riiki. Ja üldse, milleks see maailm, kui seal ei ole meid kui võimsat üliriiki.

Kui läänes elatakse läbi ülearenenud mina-kontseptsiooni häirete epideemiat, siis Venemaal küpsevad oma Narkissoste massid. Need on kollektiivsed, poliitiliselt vaimustunud ja ennastimetlevas raevus ohtlikult ühte liitunud. Kui geopoliitika, majanduse, sotsiaalvaldkonna, kultuuri ja teaduse, tervishoiu ja kõige muu näitajad kiirelt allamäge lähevad, siis hakkab poliitiline Narkissos õhutama hüsteeriani ulatuvat suuruse ja kõikvõimsuse kultust. Seda koos igavese viibimisega tähelepanu keskmes, õigusega õpetada ja paika panna kõiki teisi riike.

Tasub meenutada, et Narkissos suri tegelikult lihtsalt näljast, kuna eneseimetluse käigus ei olnud tal meeles süüa. Samal viisil võivad terved riigid ja rahvad moraalselt degradeeruda oma vastupandamatut peegelpilti imetledes. Propaganda ja solvunud teadvuse peeglist vaatab vastu Narkissosele omane "iseloomu soomusrüü" ja seda nähtust on praktiliselt võimatu ravida.

Viited lugemishuvilistele​

• Александр Рубцов  "Нарцисс в броне. Психоидеология грандиозного Я в политике и власти" – 2020
• Narcissism: Why It's So Rampant in Politics | Psychology Today
• Why are So Many Politicians Pathological Narcissists and What Can We Do About it? – Yourlifelifter
• Higher Narcissism May Be Linked With More Political Participation - Neuroscience News
• About humility and narcissism in politics - Padeye
• Политический нарциссизм в России: агрессия и ярость | Forbes.ru