Alustuseks USA ja Euroopa suhted, kus kuumaks teemaks on IRA ehk inflatsiooni vähendamise määrus. Kas on mingitki head uudist, edasiminekut Euroopa autotootjate jaoks?

Hea uudis on see, et USA proovib olla liider investeeringutes rohelise tuleviku nimel, mis on planeedi tuleviku jaoks äärmiselt oluline. USA ja Euroopa Liit on pidanud dialooge mitu aastat. Meil on mitu töörühma, et USA ja Euroopa Liit saaksid arutada IRA elluviimist. Mis puutub USA ja Euroopa Liidu autovalmistajatesse, siis tegelikult juba on integreeritud autoturg. Minu isiklik auto on BMW X5. Kõik BMW-d USA-s on valmistatud Spartanburgi tehases Lõuna-Carolinas. Küsimus on, kuhu ettevõtjad investeeringuid teevad ning see arutlus jätkub ega ole alanud äsja.

Kas USA vajab investeeringuid ja IRA on loogiline viis seda pakkuda?

USA on pühendunud, et meie majandus oleks rohelisem, kui see on minevikus olnud. Kui vaadata USA-d, siis tootmise ja standardite tõukajaks on Lõuna-California osariik. Meie föderaalses süsteemis saavad osariigid kehtestada oma standardid ning California on pidevalt nõudnud tootjatelt kaupa, mis on puhtam kui USA riiklik keskmine. California oleks riigina G-7 liige. Ja sellepärast saab teda nimetada turujõuks.

USA ja Eesti suhted on väga head, isegi kui USA-l ei olnud siin saadikut väga pikka aega.

Neli ja pool aastat polnud. Ütleksin, et suhted on suurepärased. Eelmisel nädalal kohtusid teie ja minu president Varssavis. Teie ja minu välisminister sõid järgmisel päeval koos lõunat New Yorgis. Nädal enne seda oli kaitseminister Lloyd Austin siin ja kohtus Eesti juhtidega. See on väga kõrgetasemeline tihe suhtlemine ja näitab, et Eestil ja USA-l on paljustki mitte ainult rääkida, vaid ka koos teha.

Kuid kas niivõrd kõrge tähelepanuga kaasneb kartus, et tuleb ka soovimatut tähelepanu Moskvast?

Ütleksin nii, et Eestis olen kuulnud, et viimase kümne aasta jooksul on Eesti olnud tahtmatu tähelepanu objekt, vaatamata sellele, mis Ukrainas toimub. Seega on tähtis, et USA-l ja Eestil on liitlasi NATO-s, kes on pühendunud arutama jagatud kollektiivse julgeoleku üle partneritena, kes tahavad, et meie riigid oleksid edukad ja kodanikud heal järjel. Oleme pühendunud arutama, kuidas suhelda majanduslikus valdkonnas, nagu näiteks energia, et ühiskond oleks õitsev ja riik turvatud.

Meie riikide suhted tunduvad olevat vaid kaitsele pühendatud.

Ma ei ütleks nii. Päris palju dünaamikat on informatsioonitehnoloogias, high-tech ning kübervaldkonnas, nii kaubanduslikult, aga ka küberkuritegevuse vastasele võitlusele pühendumises. Kaks nädalat tagasi käis USA salateenistuse juht Eestis. Algatasime esimese küberkriminalistika väljaõppe väljaspool USA-d. See on pühendumine USA ja Eesti jaoks liidritena kuritegevuse vastaseks võitluseks. Meil on ka head majandussuhted. Kui hakkasime tõstatama turvalise tarneahela küsimust, siis USA ettevõtted hakkasid ostma komponente, mis on valmistatud Eestis Ericssoni tehases ja vahetasid väljas Huawei komponendid. Seega on palju kõrgetasemelist kaubavahetust ning on veel palju, mida saab majanduslikult ära teha.

Seega, kui lõpetate oma suursaadiku aja siin, siis milliseid suhteid tahate?

Tahan turvalist Eestit ja teadmist, et riik ei ole haavatav Venemaa rünnakule. Loodaksin, et Eesti pole enam ühendatud Venemaa, vaid Euroopa elektrivõrku. Et energiajulgeolek, mitte ainult füüsiline julgeolek, poleks kahtluse all. USA ja Eesti kaubavahetus oleks kasvanud ning meie ettevõtted investeeriksid mõlemasse riiki ja nende kodanikesse.

Seega, kui lahkute, kas siis on ka USA üksused alaliselt siin?

Meie pühendumine on olnud – ning seda on öelnud president Biden ja kaitseminister Austin väljendas seda kaks nädalat tagasi siin –, et oleme, nagu meil öeldakse, kand ja varvas meetodil püsivalt kohal. Eelmisel detsembril tulid lisaüksused. Neli HIMARS-it, mis osalesid ka Eesti iseseisvuspäeva paraadil reedel, jalaväekompanii ning teised üksused, mis on saabunud, asendatakse uute üksustega. See on meie pühendumine usaldusväärse liitlasena NATO-s, et artikkel viie garantii toetuse kohta rünnaku korral on raudkindel.

Sõjalises plaanis: kui USA-l on 10 000 sõdurit Poolas, siis pole sama palju sõdureid Eestisse vaja.

NATO on kollektiivne allianss. Üks arutelupunkte, mille lõppeesmärk on Vilniuse tippkohtumine, on see, kuidas muudame regionaalsed kaitseplaane. Seega on küsimus, kas vaadata Balti riike koos potentsiaalse rindena või uusi partnereid Soomet ja Rootsit, kes peaksid alliansiga liituma, või kogu allianssi, mis sisaldab ka teisi riike. Nägin Taani, Prantsusmaa, Suurbritannia lippe koos USA omaga paraadil, sest nendel liitlastel on ka siin üksuseid.

Üks probleem on Türgi, kes ei taha Rootsit liikmeks, vähemalt praegu tundub nii.

Türgi välisminister käis siin mõni nädal tagasi ja USA välisminister käis Türgis eelmisel nädalal. Kui vaadata kommentaare pärast visiiti, siis Türgi president Erdogan ja teised viitasid, et ajutiselt peatatud dialoog avatakse. Seega oleme veendunud, et saame otsuse, mida vajame ehk Rootsi ja Soome on oodatud allianssi.

Jens Stoltenberg ütles samuti Tallinnas, et kolmepoolsed kõnelused toimuvad märtsis Brüsselis. Seega on näha mingit progressi. Jätkame Ukrainaga. USA asepresident Kamala Harris ütles Müncheni julgeolekukonverentsil, et Venemaa on korraldanud inimsusvastaseid kuritegusid. Miks selle tunnistamine nii kaua võttis?

Oleme olnud väga selged, nii tema kui ka välisminister Blinken, et Venemaa tegevus, olgu siis Butšas, Irpinis või Mariupolis, on selgelt inimsusvastane kuritegu, sõjakuriteod. Nende sooritajad tuleks vastutusele võtta. Oleme kehtestanud sanktsioone ka mõne isiku vastu, kelle nimi on välja toodud. On selge, et osalejaid on rohkem. See on kõikide riikide kollektiivne vastutus võtta inimsusvastased kuriteo sooritajad vastutusele.

Vastutusele võtmine küll, aga kuidas seda teha? Kuidas Putin kohtusse viia?

Siin on mitu kihti. Esiteks rahvusvahelise tribunali loomine, mis uuriks neid kuritegusid. Teiseks on tõendusmaterjali kogumine. Eelmise aasta Nobeli rahupreemia üks laureaatidest, Oleksandra Matvijtšuk, kelle organisatsioon on aidanud tõendusmaterjali korjata, on aidanud juhtida pingutust, et dokumenteerida Venemaa üksuste korraldatud kuritegusid. Sellest saab kõige rohkema video- ja tõendusmaterjaliga sõda inimkonna ajaloos,  sest nii paljudel inimestel on mobiiltelefonid taskutes. Materjali kogumine viisil, mida saab kasutada juriidiliseks protsessiks, on väljakutse meile kõigile.

Aga millal tuleb aeg, et nimetada Venemaad terroristlikuks riigiks ja agressoriks?

Pole mingit kahtlust, et Venemaa on agressor. See on Venemaa sõda, mille alustas Putin. Ja kui ta tahaks, siis saaks ta selle homme lõpetada.

Kas saab teha eristuse, et see on Venemaa või Putini sõda?

Kui küsida eestlastelt, kelle pereliige tapeti Tartus 1941. aastal, siis nad ütlesid, et Stalin ei tulnud Tartusse ja lasknud inimesi maha. Putin ei läinud Butšasse, Irpinisse ega Mariupolisse. Need olid sõdurid, kes tapsid ukrainlasi, röövisid ukraina lapsi ning viisid Venemaale. See on Venemaa sõda.

Seega, kuidas panna neid kollektiivselt süüd tundma?

Venelaste tegevus Ukrainas tähendab inimsusvastaseid kuritegusid. See on väljakutse, nagu oli pärast Balkani sõdu 1990. aastatel, kui loodi endise Jugoslaavia eritribunal. Seepärast uurib rahvusvaheline kogukond viise, kuidas võtta süüdlasi vastutusele. 

Kes võiks rahastada sellist kohut?

See on nii nagu Haagi tribunali puhul ehk riigid panustasid rahastusmehhanismi.

Te olete töötanud ka Ukrainas. Kas oskaksite selgitada, miks USA ei toetanud Ukrainat sõja alguses nii intensiivselt kui praegu?

Esiteks, nädalavahetusel möödus üheksa aastat sõja algusest. Seega peame rääkima eri faasidest ja eeldan, et teie küsimus puudutab aastatagust aega.

Jah. Kui välisminister Blinken käis Tallinnas, kellele esitasin küsimuse vastutuse kohta kaitsta taevast ehk R2P ning tegelikult kehtib see küsimus ka praegu.

Oleme korduvalt näinud, kuidas Venemaa kasutab Ukraina linnade terroristlikuks pommitamiseks rakette, need tabavad sihtmärke 30 sekundiga. Seega pole küsimus lennukeelutsooni kehtestamises, sest mõned raketisüsteemid on uskumatult kiired, vaid oleme näinud nii USA kui teiste riikide, sealhulgas Eesti pühendumist sellele, et anda Ukrainale süsteemid ja meetodid kaitsmiseks ja vastu hakkamiseks. Aga see on olnud pidev töö ning Ukraina ootab endiselt lubaduste täitmist, viimati tankid ja muu varustus, mis on vajalik lähinädalate pärast kevadiseks pealetungiks.

Kas USA aitab kevadpealetungi ettevalmistusega?

Arvan, et ukrainlaste väljaõpe käib mitmes kohas. Pole ilmselt saladus, et Ukraina üksused on tulnud mitmesse riiki väljaõpet saama. See on teataval määral koordineeritud, aga lõppude lõpuks võitlevad ukrainlased sõjas ning nad teevad seda Ukraina peastaabi juhtimisel.

Kas oskate selgitada, mis on eskalatsioonihirmu aluseks läänes?

Ma ei nimetaks seda eskalatsioonihirmuks. Inimesed peavad olema teadlikud ohtudest. Kasvasin üles mereväe ohvitseri pojana. Seega koht, kus elasime, oli alati Nõukogude hävitusnimekirjas, kui peaks toimuma tuumarünnak. Seega oleme mitmel viisil ära harjunud elamisviisiga, kus pole sellist hüpoteetilist olukorda. Kuid ma ei usu, et see on hirm eskalatsiooni ees. See on vajalike sammude tegemine, et toetada Ukrainat ja piirata Venemaa võimet rünnata läänt, mida nad teevad ka ähvardamisega.

Igal sammul, kui Ukraina on küsinud abi, siis on alguses vastatud, et relvastust ei anna, kuna ei soovi eskalatsiooni, ning siis ikkagi antakse. Seetõttu tahaksin teada, miks inimesed kardavad seda müstilist Vene karu?

See pole hirmu küsimus. On mõistlikke muresid, mida Venemaa võiks teha, samal ajal, kui ollakse väga tugevalt seotud Ukraina aitamisega edu nimel. Eelmisel reedel teatas välisminister Blinken mitmeid meetmeid, nagu 10 miljardit dollarit majanduslikuks toetuseks. President Biden avalikustas viimase sõjalise abipaketi. Viimase aastaga on üle 100 miljardi antud Ukrainale toetuseks, millest 45 miljardit on tulnud Ameerika Ühendriikidelt. Keegi poleks osanud ennustada, et USA annab 45 miljardit dollarit abi Ukrainale ühe aasta jooksul. See näitab meie pühendumist, nagu president Biden ütles, Ukraina toetamiseks nii kaua kui vaja, et see saavutaks võidu suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse ja iseseisvuse kindlustamiseks.

Kas USA oli pisut pettunud, kui Euroopa ei hakanud kohe alguses Ukrainat toetama? On ju tõukajaks olnud ikkagi Washington.

Ütleksin, et kui rohkem kui 100 miljardist on pisut üle 50 miljardi tulnud USA-lt, siis enamik toetusest on tulnud mujalt maailmast. Kui USA on võtnud juhtrolli sõjalises toetuses, siis paljud riigid, sealhulgas Eesti, tegid seda juba algusest peale. See on osa väljakutsest ehk suveräänsete riikide kogukonnast, mis langetab ise oma otsused ning tuleb jätkata tööd liitlaste ja partneritega, et toetada Ukrainat ja võtta Venemaa vastutusele.

Üks meetmeid on surve tekitamine Venemaale ning eelmine nädal avalikustati uued sanktsioonid. USA avalikustas oma sanktsioonid taas kord enne kui Euroopa Liit, mis näitab, et USA võtab juhtrolli ning Euroopa Liit tõdeb, et peab ka ehk sanktsioonid kehtestama.

Sanktsioonide puhul koordineerime, kuid meil on erinevad mehhanismid. Euroopa Liidus on mitu riiki ja vajalik on ühehäälsus. Euroopa Liit avalikustas 10. sanktsioonide paketi ja meie avalikustasime mitte samal päeval, aga samal nädalal sanktsioonid. Need on sihitud energiasektori, kõrgtehnoloogia- ja finantssektori vastu, sest sektoripõhiste sanktsioonide eesmärk on piirata Venemaa võimekust kasvatada tulevikus oma majandust ning et need ei sihiks otse venelasi kui kodanikke, vaid ikka majandust ja riigi heaolu. Samal ajal kehtestasime sanktsioonid inimestele, kes olid meie arvates seotud inimõiguste rikkumisega, millest eelnevalt rääkisime. Seega USA ja Euroopa Liidu vahel käib pidev dialoog ning sama kehtib ka kahepoolsetes suhetes, nagu näiteks USA ja Eesti vahel.

Aga kolmandad riigid? Näeme Türgi, Armeenia, Kasahstani puhul kaubavahetuse kasvu Venemaa suunal.

Jah. Meie diplomaatia on seotud kõnelustega liitlastega, nagu Türgi ja partneritega Kaukaasias. See peab olema globaalne pingutus, mis nõuab globaalset kaasatust.

Kuidas nendele survet avaldada?

Osaliselt tuleb vaadata, kas riigid tahavad olla seotud niivõrd otsese agressiooniga. Hääletus ÜRO peaassambleel näitas, et ülekaalukalt palju riike maailmas on vastu sellele, mida Venemaa teeb Ukrainas.

Aga näiteks India või Hiina?

Oli teatud riike, kes ei toetanud Venemaad. Ja oli seitse riiki, kes olid Venemaa poolel, kuid kümned riigid otsustasid hääletusest loobuda.

India on üks neist, Hiina niisamuti ning praegu tundub, et Hiina proovib Venemaad toetada sõjaliste vahenditega. Der Spiegel kirjutas, et Hiina droonivalmistaja Xi'an Bingo valmistab ette lepet Venemaaga, et tarnida 100 drooni Venemaale. Kas see tähendab, et sõda eskaleerub?

Seetõttu ongi viimase nädalaga tulnud avalikke sõnumeid nagu ka diplomaatiliselt Hiina ja USA kohtumiste näol Müncheni julgeolekukonverentsil, et teha selgeks, et Hiina ÜRO julgeolekunõukogu liikmena ei tohi end seostada Venemaa agressiooniga Ukrainas.

Hiina on seni sanktsioonidest proovinud mööda hiilida ja proovib leida oma viisi.

Omamoodi on tihtipeale Hiina komme. Seetõttu on USA suhtlemine Hiinaga nii era- kui ka avalikes vestlustes olnud aktiivne.

Kuidas saab lääs anda Ukrainale julgeolekugarantiid, kui Ukraina võidab?

Julgeolekuasetus pärast sõda on arutelu, mis on algfaasis, eriti Vilniuse tippkohtumise eel. Mingit selget vastust praegu ei ole, aga selge on, et toetame Ukrainat nii kaua kui vaja.

Nii kaua kui vaja. Kas nii kaua, kuniks Ukraina võidab?

Selge on, et Venemaa alustas sõda ja Ukrainal on õigus enda territooriumi ja suveräänsust kaitsta. Ukraina liidrid otsustavad läbirääkimiste dünaamika, kuid kuniks Ukraina võitleb oma territooriumi ja rahva eest, USA toetab teda.

Ukraina proovib tagasi võtta okupeeritud maad, kuid taas kord, tal pole vahendeid, kuid kui oleks, siis oleks ehk juba eelmisel aastal tagasivõtmine toimunud, kui relvastus oleks Ukrainale tulnud.

Jah. Seepärast algasid arutelud mitu kuud tagasi tankide, soomusmasinate ja üksuste väljaõppe üle, sest ega küsimus pole ainult varustuses, laskemoonas, vaid ka ukrainlaste väljaõppes, et nad saaksid oma territooriumi tagasi võtta.

Eelmisel nädalal avalikustas Hiina oma rahuplaani. Kas peate seda realistlikuks?

Arutelu peab algama ukrainlaste rahuplaani üle ning vastava ettepaneku tegi ka (Ukraina) president Zelenski. Kui hiinlased on ausad oma plaaniga, siis esimene punkt räägib ju suveräänsusest. Suveräänsuse toetamine, mis on hiinlaste põhiline jutupunkt, ja et kõik riigid peavad olema suveräänsed, on Venemaa mittetoetamine Ukraina suveräänsuse rikkumisel.

Kas kohtute Hiina suursaadikuga Eestis ja ütlete seda?

Peamine dialoog Washingtoni ja Pekingi vahel käib nende saatkondade ja riigijuhtide vahel, aga ootan huviga vestlust Hiina saadikuga siin.

Lõppude lõpuks toimuvad läbirääkimised, kuidas on võimalik rääkida kellegagi, kes on sinu riiki rünnanud? Kas päriselt näete, et Putin ja Zelenski istuvad läbirääkimiste laua taga?

Oluline on märkida, et läbirääkimised toimuvad siis, kui mõlemad pooled ei näe mõtet võitluse jätkamiseks või tekib ühe või teise osapoole täielik võit. Praegu on selge, et Putin pole loobunud oma unelmast, Ukraina täielikust allaheitmisest ja hävitamisest. Samamoodi on selge, et president Zelenski ja ukraina rahvas ei lõpeta võitlust oma iseseisvuse eest. Praegu pole alust eeldada kahe riigi läbirääkimiste laua taha istumist. USA positsioon on, et selle otsuse langetab Ukraina iseseisvalt ning toetame Ukrainat selle hetkeni ja vahenditega võitluseks.

See tähendab ka Krimmi tagasivõtmist?

Rahvusvahelise õiguse järgi on Krimm Ukraina oma. Küsimus pole tagasivõtmises. Venemaa rikkus Ukraina suveräänsust üheksa aastat tagasi, kui okupeeris Krimmi. Rahvusvahelise õiguse järgi on Krimm Ukraina oma ja see on USA ametlik positsioon.

Miks USA ei osale rahvusvahelises kriminaalkohtus (ICC), sest kui räägite eetikast ja rahvusvahelisest vastutusest, siis see tähendaks ka osalemist selles kohtus?

USA-l oli oluline diplomaatiline roll Rooma statuudi loomisel, mis on ICC aluseks. Meie riikliku süsteemi ja administratsiooni reeglite järgi peab selle heaks kiitma senat. Aastate jooksul on avaldatud muret, et teatud riigid kasutaksid kohut USA vastu agressiivselt poliitilisel viisil. Seega praegu ei ole USA senat statuuti ratifitseerinud. USA jätkab kohtu eesmärgi ja funktsioneerimise diplomaatilist toetamist, kuid me ei ole liige.

Millal te saate liikmeks?

See on USA senati otsustada.

Me näeme pidevalt relvavägivalda USAs. See on peaaegu mõistetamatu, miks te ei suuda peatada relvadega sooritatud vägivalda?

Ma ei usu, et keegi, isegi ameeriklased, kellel on kas või natukenegi sündsustunnet ja inimlikkust, suudab mõista. Ma saan anda selgituse, et meie kohtud on tõlgendanud konstitutsioonilist õigust relva kanda nii, et see tähendab ka kodanikuõiguse kaitset peaaegu igasuguse relvaga. Kodaniku ja empaatilise inimesena arvan, et see on täielik tragöödia, et nii paljud ameeriklased on relvavägivalla ohvrid. Minu arvates ei ole võimalik seda mõistuspäraselt selgitada või põhjendada. Kodanikuna leian, et olukord vajab muutmist. See on seaduseandjate teha osariigiti ja kohtusüsteemide kaudu.

Millal saabub arusaam, et ei pea oma õiguste eest seisma relvaga, vaid võid minna kohtusse? Inimene peaks usaldama kohut, politseid, riiki, aga...

Ajalugu, miks see nii on, ulatub tagasi meie riigi loomise juurde. Meie teine täiendus, mis lubab relva kanda, tuleb revolutsioonilisest sõjaperioodist. Väljakutse toona oli, et igaüks võis relva kanda, sealhulgas sõjapidamiseks mõeldud relvi. See on küsimus, kuidas eri osariigid kehtestavad seadusi, ja kuidas kasutavad föderaalset süsteemi ning kuidas kohus tõlgendab neid seadusi konstitutsioonilise normi valguses.

Aeg on ju edasi liikunud.

Aeg on edasi liikunud. Olen Ameerika Ühendriikide esindaja ja kodanik. Kodanikuna ei kavatse ma kaitsta olukorda, kus USA oma relvavägivallaga on, sest minu arvates ei ole see kaitstav.

Mida teadsite Eestist, kui sellele tööle taotluse esitasite?

Eesti on vibreeriva ühiskonnaga, tegusa infotehnoloogiaga ning näitas 30 aastat tagasi viisi, kuidas end ja institutsioone muuta tänapäevaseks efektiivseks ühiskonnaks, olles panustaja nii Euroopas kui ka NATO-s. See on riik huvitava ajalooga, mis ulatub sajandite taha. Mul on väga hea meel olla siin suursaadik, et saan koos eestlastega töötada poliitilisel tasandil, luua inimkontakte ning lõppude lõpuks minna ka maapiirkonda ja saartele.

Mitut eestlast teadsite, enne kui siia tulite?

Teadsin mitut, kes on olnud diplomaadina riikides, kus ma olen teeninud, eelkõige Ukrainas ja Washingtonis. Seal on umbes 27 000 – 50 000-liikmeline eestlastest ameeriklaste kogukond, sõltub, kuidas keegi end eestlasena määratleb. Eesti on väike uhke riik 1,3 miljoni inimesega, kuid identiteedi ja aktiivsuse tasandil riik, kelle hääl on kuuldav. Kuna mulle meeldib laulda, siis mul on hea meel olla riigis, kus laulmine on loomulik rahvalik tegevus, ning kuni talv kestab, meeldib mulle murdmaasuusatamine. Seega on Eesti perfektne riik, kus olla. Poliitikast on kindlasti palju rääkida ja ootan huviga järgnevatel aastatel Eesti kultuuri ja maastikuga tutvumist.

Kõlate juba peaaegu eestlasena, kus saun on?

Meil on saun siin majas ja naudin saunakultuuri.