Ilmunud on Soome endise peaministri Anneli Jäätteenmäki (ametis aastal 2003) mälestusteraamat, mida on Soome ajalehtedes põhjalikult käsitletud.
Meie intervjuu alustamiseks, mida salvestame neljapäeval Soomes, on see erakordselt hea punkt – raamatus kirjeldatakse Soome sisepoliitilist olukorda 2003. aasta kevadel, mil Soomes võistlesid valimiste eel kaks suuremat erakonda, Sotsiaaldemokraatlik Partei ja Keskerakond, sõna otseses mõttes selles, kes suudab näida rohkem Ameerika Ühendriikide ja NATO vastasena.

Just oli alanud USA sõda Iraagis, samas Eesti-Läti-Leedu NATO-liikmeks kutsumine ning kuskil kinniste uste taga tegi USA president George W. Bush ka tollasele Soome valimiste-eelsele peaministrile ja sotsiaaldemokraadile Paavo Lipponenile ettepaneku, et Soome võiks kaaluda NATO-ga liitumist.
Need memod lekkisid (tekkis Soome sisepoliitika üks viimaste aastakümnete suurimaid skandaale) ja mõjutasid valimistulemust.

Sven Sakkov, kui mõelda möödunud 20 aasta peale, siis Soome on tulnud ikka väga pika tee? See, mis viimasel aastal on juhtunud suhtumises NATO-sse, on murranguline.

On olnud ülimalt murranguline.

Mis puudutab aastat 2003 või enam-vähem igat teist aastat Soome välispoliitika kujundamisel, siis Soomele on omane väga tugeva konsensuse otsimine, ka paljudes teistes küsimustes, aga justnimelt välis- ja julgeolekupoliitikas.

Näeme seda ka praegu NATO-ga liitumise hääletustest: eelmise aasta mais oli 188 poolthäält, 201 liiget on parlamendis, aga spiiker ei saa ise nuppu vajutada. Ja nüüd, kui oli Põhja-Atlandi lepingu ratifitseerimine, siis oli 184 poolthäält. Isegi rohkem Vasakliidu esindajaid oli parlamendis selle poolt kui vastu.

On olnud erakordselt põnev aasta, ma arvan, et 30 aastat ei ole nii põnev olnud.

Sa viitad 1990. aastate algusele, kui Soome oli liitumas Euroopa Liiduga?

Mis juhtus ühe aasta jooksul 1991-1992 – kokku kukkus Vene turg ja Nõukogude Liit, Soome suhted Venemaaga muutusid radikaalselt ja Soome otsustas liituda ühe suure Euroopa organisatsiooniga. Selline murrang toimub korra 30 aasta jooksul.

Kui ma õigesti mäletan, siis oli see president Niinistö, kes ühes avalikus sõnavõtus ütles midagi sarnast, et soomlastele on omane väga stabiilne rahulik hoiak, mis tundub väljastpoolt flegmaatiline, aga vajadusel, kui olud nõuavad, on nad võimelised väga kiireteks muutusteks.

Kui äkitselt on vaja midagi teha, siis tegutsetakse väga kiiresti, nagu 1991-1992, mis kulmineerus märtsikuus 1992 taotlusega liituda Euroopa Liiduga.

Tollal proovisid nad püüda kinni Rootsit, muide soomlased on siiamaani solvunud, et Rootsi ilma nendega konsulteerimata ja neid natuke räästa alla jättes Euroopa Liidu suunas ära purjetas.

Olen otsinud näiteid, et seda julgeoleku- ja välispoliitilise mõtlemise murrangut kirjeldada. Leidsin ühe reljeefse juhtumi 2007. aastast, kus tollane Soome kaitseminister Jyri Häkämies (Koonderakonnast, mis on ka praegu väga oluline erakond), käis Ameerika Ühendriikides esinemas ja rääkis seal mõnevõrra teises keeles, nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, võrreldes sellega, mida Soome poliitikud Soome rahvale olid harjunud rääkima. Vastuseks küsimusele – mis on Soome põhilised julgeolekuriskid – ütles Häkämies "Venäjä, Venäjä, Venäjä" ehk "Venemaa, Venemaa Venemaa". Selle peale vallandus Soome ühiskonnas laialdane pahameeletorm, Häkämies sai tohutut kriitikat, ta kannatas poliitiliselt ägedalt.

Nüüd mõni aeg tagasi ütles Soome parlamendi väliskomisjoni esimees Jussi Halla-aho parlamendi ees esinedes "Vene sõdurite tapmine on hea asi ja ukrainlasi tuleb aidata nende tapmisel". Ja sellele sõnumile on nüüd lai avalik toetus. See muutus on hiiglaslik!

Pisike parandus – Häkämies ütles "Russia, Russia, Russia", kui tal paluti loetleda kõige olulisemad julgeolekuriskid Soomele. Kuulsin seda lives, olin tollal kaitsenõunik Eesti saatkonnas Washingtonis. Õhtul oli vastuvõtt Soome saatkonna aias, läksin ministri juurde ja tegin talle komplimendi, ütlesin, et väga äge kõne oli ja eriti hea oli see küsimuste-vastuste osa, õnnitlesin teda selge sõnumi puhul. Ta ütles, et sa oled esimene inimene, kes midagi head selle kohta ütleb. Et ta on kogu ülejäänud päeva saanud sõimata.

See näitab väga selgelt, kuidas Soome poliitikas on konsensuse kokku leppimine ja selle hoidmine väga oluline, see on eraldi väärtustatud.

Ma olen tagantjärele küsinud tollal tegevate poliitikute käest, et kui Häkamies ütles väga selget asja, mida ju kõik teadsid ja kõik olid sellega nõus, miks siis tuli pahandus, kui ta selle välja ütles.

Pahandus tuli sellest, et ta ei öelnud seda mitte parlamendi ees, vaid välismaal, et ta ei olnud seda enne kokku leppinud, ja president ning riigi ülejäänud juhtkond polnud sellest teadlikud, vastati mulle. Ehk Häkämies lõhkus konsensust — on mingid asjad, millest ei räägita või räägitakse neist teistmoodi.

Nii palju kui ma oskan võrrelda, siis Eesti välis- ja julgeolekupoliitiline debatt on väga palju ägedam, ehedam ja rohkem avatud. Siin Soomes kanaliseeritakse kuskil kinniste uste taga.

Soome sõbrad ja kolleegid on läbi kõikide nende aastakümnete öelnud, et neil on toetus NATO liikmelisusele küll väga madal (21-23 protsenti), aga kui president, kaitseväe juhataja, kaitseminister, välisminister, peaminister – kui selline seltskond läheb ühel õhtul televiisorisse ja ütleb, et kallis Soome rahvas, me peame seda tegema, siis muutub kõik ühe hetkega ja toetus pole enam mitte 21, vaid 61 protsenti.

Nii on tänaseks ka juhtunud.

Mis juhtus, oli see, et eelmise aasta kevadel muutus rahva avalik arvamus erakordse kiirusega ilma, et poliitikud või riigi juhtkond oleks öelnud.

Et tegelikult juhtus vastupidi?

Jah. Möödunud aasta 24. veebruari kandis toimus neljal järjestikusel päeval küsitlus, neist kaks päeva oli veel rahuaeg Euroopas ja kaks sõjaaeg ning siis viskas üle 60 protsendi.

Kui vaatame tagasi perioodile, kus rahva toetus NATO-le oli püsivalt 22-24 protsenti, siis Soome rahvas ega poliitikud ei omanud ju ka sel ajal illusioone, milline Venemaa on. Räägime perioodist, mis ei olnud kaugeltki enam rahulik aeg, pärast 2008. või 2014. aastat. Kuidas sai suhtumine NATO-sse selline olla?

Diagnoos võib Soomel ja Eestil olla sama, ka rahval, aga see ei tähenda, et retsept, mida teha, peaks olema sama. Nemad leidsid, et nad suudavad oma julgeolekut tagada teistmoodi.

Huvitav on, et sel ajal, kui rahva üldine toetus oli 20-21 protsenti, siis kaitseväe ohvitseride või eruohvitseride seas oli see 80 protsenti. Inimesed, kes tunnevad asja, suhtusid teistmoodi.

Ma mäletan, et Eestis oli enne NATO ja Euroopa Liiduga liitumist toetus NATO-le ja inimeste teadlikkus sellest, mis NATO on, väga selges korrelatsioonis. Samas, mida rohkem inimesed tundsid Euroopa Liitu, seda vähem nad seda toetasid –ma räägin aastat 2003.

Aga siin Soomes on see teadmine, millega on tegemist, kogu aeg selgelt olemas olnud.

Konsensuste otsimine kinniste uste taga, lahenduste otsimine mitte avalikkuse ees – see on natukene pärit Soome ajaloost. Mõtleme näiteks Kekkoneni ajale, kus sellistel teemadel ei tahetudki avalikku diskusiooni üldse pidada, sest avalik diskussioon oleks üht naaberriiki liialt pahandanud.

Soomel oli 1960. aastatel, 1970. aastatel ja 1980. aastatel, sel soometumise perioodil Nõukogude Liiduga erisuhe. Oli sõprusleping, mis kattis formaalselt väga omapärast koostööd, kus soomlased said ka tegelikult aru, kellega nad koostööd teevad, aga tegid püsima jäämise huvides väga sügavaid kompromisse.

Soometumisest on palju räägitud. Viimase aasta jooksul, selle murrangulise perioodi sees on aga hakatud rääkima terminist järelsoometumine, mis puudutab 2000. aastaid, kus väljapaistvad Soome poliitikud laususid lauseid, mis oleksid hästi sobinud 40 aastat varem ka Urho Kaleva Kekkoneni suhu.

See termin on tõesti praegu kasutusel. Eelmisel nädalal ilmus näiteks üks seda terminit kasutav raamat ["Jälkisuomettumisen ruumiinavaus", autor Pekka Virkki]

Kui me räägime majandussuhetest, siis need olid 2000. aastatel väga tihedad, praegu on Soome suurfirmad pidanud kõige muu seas kas end välja vangerdama või proovima maha müüa, eesotsas Fortumiga, tagantjärele võib öelda Fortumi katastroofilise investeeringuga Uniperi, Saksa firmasse, mis lõpuks Saksamaa poolt riigistati. Meil Eestis pole midagi eriti olnud.

Meil on Venemaaga olnud täiesti teistsugused suhted.

Ja ka Venemaal on meiega olnud täiesti teistsugused suhted.

Oleme olnud hästi immuniseeritud ja seda mitte seetõttu, et oleme alati hästi targad olnud, vaid juba 1990. aastatest olid meie suunas mitmekordsed tariifid ja nii edasi –  Venemaa on ise hoolitsenud, et me ei oleks nende majandusest sõltuvad. Ja jumal tänatud, et niimoodi on läinud.

Vaatame konkreetset projekti nagu Nord Stream, mis on Soomega mitmel eri moel seotud. Kui Nord Streami esimest toru hakati ehitama, siis paljud Soome poliitikud pingutasid, et mitte nimetada seda julgeolekuküsimuseks. Nad rääkisid, et see on majandusküsimus.

Tollane välisminister Alexander Stubb, sotsiaaldemokraatide üks juht Eero Heinäluoma, loomulikult endine peaminister Paavo Lipponen, kes jõudis hiljem Nord Stream AG konsultandiks – väga piinlik lugu – nad kõik rõhutasid, et see on puhas majandusküsimus Soome seisukohast, ja seda tehti ka veel ajal, kui Gruusia sõda oli juba toimunud. Seda tehti ajal, kui hakati teist torujuhet ehitama ja Ukraina idaosas oli sõda alanud ning Krimm oli okupeeritud.

Kas sellele on tagantjärele mingisugust teistsugust vaadet ka viimase aasta jooksul tekkinud?

Ajakirjanduses küll, uuriv ajakirjandus on väga huvitavaid artikleid kirjutanud.

Aga ei olnud ju ainult Soome, Saksamaa riigijuhid ütlesid täpselt sama – nemad ei näe mingit julgeolekuprobleemi, see on puhas majandusküsimus, et selle ehitamisel on võib-olla natukene tegemist ökoloogilise küsimusega, aga mingit välis- ega julgeolekupoliitilist mõõdet sel pole.

Taaskord oli Eestil oli selles osas õigus.

Päris suur vaidlus oli ka meil selle üle. Päris napilt läks, võiks öelda.

Ma ei mäleta vaidlust kui sellist, mulle tundus, et me oleme ikka väga selgel seisukohal.

Meil oli üks tuntud endine poliitik, ettevõtja, kes soovis neid torude tükke ladustada näiteks Sillamäe sadamas ja nii edasi.

Olen käinud Kotka sadamas, olen näinud seda tohutu suurt platsi, kus neid ladustati, kus nüüd on täiesti tühi plats.

Ajakirjanduslikus vaates on jah Soomes tagantjärele analüüs toimunud, aga poliitiliselt? Paljud nendest poliitikutest on jätkuvalt tegevad, nagu Erkki Tuomioja, Alexander Stubb, mõned on lahkunud, mõned on kuskil seal kahe vahel. Kui Soome ühiskonda tundes hinnata, siis kas poliitilised ümberhindamised tulevad või see jääbki ajakirjanduse käsitluse tasemele? Kas murrang, mis on julgeolekupoliitilises vaates toimunud, toob kaasa tagantjärele ümberhindamise sisepoliitilises vaates?

Ma ei oska seda ausalt öelda hinnata.

Võin küll öelda, et Soomes on valimised tulemas, 2. aprillil on parlamendivalimised, aga ei ole märke sellest, et minevikus ringi kaevamine oleks oluline osa valimisteemadest.

Valimisteemad on teistsugused. Mis tulevik toob, ma ei oska seda öelda.

Kui me vaatame veel korra tagasi järelsoometumise perioodile, siis kas võime öelda, et Soomes ei saa midagi sellist enam tulevikus tulla? Et see on lõplikult selja taha jäetud? Et Soome on selle ajalooetapi läbinud, kus tal olid erisuhted Nõukogude Liiduga, majanduslikud koostöösuhted Venemaaga, aga see on kõik lõppenud, see periood Soome ajaloost on lõplikult läbi?

Seda ütlevad soomlased küll päris selgesti ja kooris, et ei näe mingit võimalust, et näiteks majandussuhted Venemaaga tagasi tuleksid või et nad tahaksid, et nad tagasi tuleks. Ja siin ei ole eriti teistsuguseid hääli kuulda, võib-olla need inimesed lihtsalt ei too neid kuuldavale.

Ma arvan, et see küsimus on kunagi tulevikus, kui Venemaal on režiim muutunud, tervel Euroopal ees.

Ma ise olen erakordselt skeptiline, et imperialistlik põhiolemus Venemaa puhul muutub. Isegi kui inimene muutub, kui režiimil on teine pealkiri, siis viimased 500 aastat on Vene, Moskoovia impeerium ühte ja sama asja ajanud. Alates Kaasani vallutamisest aastal 1552, kohe järgnesid Vana-Liivimaa ja siis Astrahan. Sellest ajast peale, kui Venemaa hakkas muutuma impeeriumiks, alistama ümberolevaid rahvaid, on ju kogu aeg olnud üks ja sama poliitika.

Meie teame seda, oleme seda piisavalt palju enda nahal tunda saanud, aga kas meie Lääne-Euroopa sõbrad, kellel on kogu aeg selline wishful thinking...

Soovmõtlemine.

...et Venemaa on suur ja oluline või et peab hästi läbi saama. Ja kui võimalus selleks avaneb, siis mina ei ole küll kindel, et selle peale kohe ei tormata.

Kui tuleb keegi uus ja ütleb, et ma olen demokraat ja teeme suhted ümber ja kõige jubedam asi, mis te saate teha, on praegu nõuda mingeid reparatsioone või inimeste väljaandmist, sellepärast et meil ühiskond seda ei mõista, meil on demokraatia ja siis tulevad hullud võimule. Et praegu olen mina teie ainus võimalus.

Kogu aeg on ju olnud niimoodi, et lääs vaatab seda, kes parasjagu võimul, on umbes ainus võimalus, kõik ülejäänud on hullemad. Kogu aeg, Gorbatšovi ajast saadik, et ärge siin kõigutage paati, muidu tulevad hullud võimule. Aga tuli hoopis Jeltsin võimule.

Kes hakkas tulistama oma maa vabalt valitud parlamenti. Lääneriigid toetasid teda.

Meie saime vabaks.

Rääkisime Venemaast ja Soome-Venemaa suhetest, aga Soomel on veel olulisi naabreid ja välispoliitilisi partnereid, kellega julgeolekupoliitiline murrang on toonud kaasa suhete muutuseid.

Neljapäeval kohtusid Soome ja Rootsi Brüsselis Türgiga. Soome ja Rootsi lähevad NATO-sse koos, aga nagu sa 1992. aastat meenutasid, kui Soome läks Rootsile Euroopa Liitu järele, siis ka nüüd liiguvad need kaks riiki NATO suhtes paarisrakendis. Aga usaldamatuse noot on seal jälle sees, kuigi võib-olla teistpidi, sest Soomel tundub NATO-sse pääs olevat lihtsam kui Rootsil Türgi ja osaliselt Ungari tõrksa käitumise tõttu.

Kuidas Soome-Rootsi suhe, mis Soomest vaadates on läbi ajaloo ülioluline olnud, praegu välja paistab?

Soome jaoks on suhe Rootsiga tõesti erakordselt oluline, seda võiks natuke võrrelda sellega, kuidas Eesti ühiskond suhtub Eesti suhtesse Soomega.

Ma ei ole päris nõus, et Soome ja Rootsi vahel oleks mingeid usaldamatuse noote, mis puudutab teekonda NATO-sse.

Ma arvan, et see on väga selgelt Soome teene, et Rootsi nii kiiresti, juba eelmise valitsuse ajal, oma otsuse tegi, kuna Soome eesmärk oli võimalusel koos Rootsiga minna. Käsikäes.

See erisus, mis praegu on, ei tulene mitte sellest, et nad ei usaldaks teineteist, vaid võimalusest, et Türgi ratifitseerib ainult Soome liitumise ja Rootsi jäetakse õhku rippuma.

On väga vähetõenäoline, et see toimub veel Türgi selle parlamendi koosseisu jooksul. Aga pärast seda on veel natuke aega Vilniuse tippkohtumiseni. NATO elabki tippkohtumisest tippkohtumiseni ja seetõttu on see ajaraam oluline. Nüüd tekibki küsimus, et kui Türgi ratifitseerib ainult Soome, mis siis saab.

Ma ise olen kindel ja näen, et Soome on kõik endapoolsed otsused ära teinud. Siis viiakse paberid Washingtoni, kus NATO aluslepingu järgi, kui ratifitseerimisprotokollide kirjad on USA välisministeeriumi arhiivis deponeeritud, siis sellel hetkel on riik NATO täisliige.

Nii meie, Soome, Rootsi kui ka terve NATO jaoks oleks muidugi kõige parem, kui nad tõesti koos, aga võimalikult kiiresti NATO liikmeks saavad.

Kui Rootsi protsess jääb venima, siis kuidas see mõjutab avalikku arvamust Rootsis? Ma ei tunne Rootsit hästi, aga selline mure võiks kindlasti olla, ja me ei räägi paarist kuust, vaid sellest, kui see jääb pikemaks ajaks venima.

Kuidas Soome avalik diskussioon näeb seda, et võib juhtuda, et Soome jõuab ilma Rootsita NATO-sse? Kas seda on positiivselt hinnatud või ollakse kriitilised, on sellele mingi toetus, heakskiit?

Viimane küsitlus, mida ma selle kohta nägin, on mitu nädalat vana, aga oli äkki nii, et 53 protsenti soomlastest leiab, et kui selline situatsioon on, siis ei peaks jääma Rootsit ootama.

Peaminister Sanna Marin on korduvalt väljendanud seda, tsiteerin "me kõik saame aru, et kõigi jaoks on kõige parem variant see, kui me liitume üheaegselt", mis tegelikult jätab kõik võimalused lahti.

Mis Rootsist üldse saab sellisel juhul, kui NATO-ga liitumine peaks venima jääma? Oletame, et see tahe siiski Rootsis poliitilisel tasandil ja rahva seas säilib, siis on ilmselt olukord, kus tal on NATO-ga võrreldavad julgeolekugarantiid NATO riikide poolt?

No ükski julgeolekugarantii ilma NATO liikmelisuseta, isegi kui see on antud USA ja Suurbritannia poolt, ju tingimata ei tööta. Budapesti memorandum on hea näide.

See on väga räige näide.

Jah, aga mõtleme tagasi, paneme asja perspektiivi – Eesti protsess NATO-sse kestis kümme aastat. Sellest viis aastat oli meil selline formaat, kus me saime seda aktiivselt ajada, olime MAP-i (membership action plan) riik. Ratifitseerimisprotsess kestis 14 kuud.

Ja praegu? Kaheksa kuud. Ratifitseerimisprotsess algas juuli alguses, 18. mail 2022. aastal esitaid Soome ja Rootsi taotlused NATO-ga liitumiseks – kõik on toimunud välgukiirusel.

Kui ma seda soomlastele räägin, siis nad ütlevad, et siis oli ju rahuaeg, aga praegu käib Euroopas sõda. Ma ütlen jah, sellepärast Eesti liituski rahuajal. Et see... that's the whole point [See oligi asja mõte.]

Me oleme kogu aeg öelnud, et NATO-ga on kasulik liituda siis, kui seda on võimalik rahulikult teha ega tekita liigseid emotsioone. No läks niimoodi, et Soome ja Rootsi valisid teistsuguse tee. Mis ma tahan öelda, on see, et ega ju midagi katastroofiliselt katki ei ole — kui Rootsil läheb paar kuud rohkem aega, siis ma ei ütleks, et see on keeruline või ületamatu probleem.

Türgi on väga oluline, samas sugugi mitte lihtne NATO-liige. Oleme ise näinud seda oma teemadega NATO-s, aga lõpuks oleme kõikides küsimustes jõudnud lahendustele ja tõesti, nii palju, kui on avalikult kuulda, siis Türgil ei tundu olevat mingeid probleeme Soomega.

Kuna Soome sidus end Rootsiga punti, on ta sattunud situatsiooni, kus Türgi praegu ratifitseerimist tagasi tagasi hoiab. Kui me vaatame probleeme, millest Türgi on avalikult rääkinud, mis teda tagasi hoiab, siis need kõik on seotud Rootsi, mitte Soomega.

Enne otsuse tegemist helistas president Niinistö president Erdoğanile —suhtluskanal oli olemas ja mingeid probleeme ei olnud tollal ette näha.

Kui me vaatame julgeoleku- ja sisepoliitilist muutust, mis Soome ühiskonnas on toimunud, siis kindlasti on üks väga oluline aspekt suhted Ameerika Ühendriikidega.

Ajalooliselt ei ole Soomel Ameerika Ühendriikidega kuigi head suhted olnud. Kui vaatame tagasi taas 2003. aastasse, kust me juttu alustasime, siis nagu Soome poliitikud võistlesid omavahel, kes suudab NATO suhtes kõige tõrjuvam olla, võisteldi ka selles, kes suudab Ameerika Ühendriikide tollase presidendi kohta kõige halvemini öelda või Iraagi sõtta kõige kriitilisemalt suhtuda.

President Tarja Halonen ei suhelnud Ameerika Ühendriikide presidendiga oma ametiaegade jooksul peaaegu üldse. Praegu on kõik muutunud, president Niinistö on olnud nii palju Ameerika Ühendriikides, et ma isegi ei oska öelda, kui palju.

Ta on ka praegu seal.

Kuidas see suhe arenenud on?

Kui minusuguste Eesti inimeste jaoks, kes on elu aeg julgeolekupoliitikaga tegelenud, sai selgeks, et Soome tõesti astub NATO-sse, siis me hõõrusime käsi kokku ja olime väga rõõmsad, sest nüüd saame päriselt Eesti ja Soome vahelist kaitsealast koostööd hakata tegema.

Kui sama tõdemus tabas eluaeg Soome julgeolekupoliitikaga tegelenud inimesi, siis nende esimene instinkt oli, et nüüd on äge, me saame ameeriklastega päriselt asju ajada. F-35 otsus oli juba enne seda olnud, aga see läheb samasse ritta.

Rääkisime juba sellest, mida on julgeolekualased garantiid väärt või mida nad ei ole, aga mis töötab samas palju paremini kui mingi paber, on ikkagi Ameerika Ühendriikide või teiste oluliste NATO liikmesriikide, eelkõige tuumariikide, füüsiline kohalolek: sõdurite, laevade ja lennukitega.

Viimase aasta jooksul on käima pandud väga tihe sõjaliste ühisõppuste programm. Kui ma vaatan lehti, siis mulle tundub, et kogu aeg on ameeriklased kuskil midagi harjutamas, eriti põhjas, kuna see on ressurss, mis Soomes on ehk kuidas Arktikas sõda pidada. Ja nad oskavad seda väga hästi. Soome vaatevinklist annab see võimaluse teha sügavat tehnoloogilist koostööd ja tehnoloogiasiiret.

See on selline sõjaline, tehniline külg. Aga kuidas hakkab Soome ühiskond vaatama Ameerika Ühendriikide suunas? Siin on väga palju intellektuaale, ühiskondlikult olulisi mõtlejaid, kes on läbi elu olnud Ameerika Ühendriikide suhtes erakordselt kriitilised, isegi viisil, mis Eestis tunduks ehmatav.

Samas ei ole mina kuskil näinud nii suurt kontsentratsiooni ilusatest vanadest Ameerika autodest ja nii palju Elvise jäljendajaid kui on Soomes. On lausa eraldi telesaated selle kohta.

Ehk et see on mitmetahuline teema, kus Ameerika Ühendriikidel on olnud ka pehmem jõud läbi selle külma sõja erakordselt tugeva mõjuga.

Oleme pikalt rääkinud Soome suhetest küll Venemaa, NATO, Ameerika Ühendriikide ja Rootsiga. Räägime Soomest endast ka.

Soomes on peagi tulemas täiesti uutes oludes parlamendivalimised. Kindlasti on inimestel teistsugused kaalutlused kui eelmiste valimiste ajal. Vaatasin enne intervjuu algust viimast erakondade toetuse küsitlust, kust aga ei paista välja, et midagi väga teistmoodi oleks — erakondade esikolmik oli aasta tagasi suures plaanis sama, paar erakonda on omavahel kohti vahetanud, aga parempoolne Koonderakond on esikohal, üsna lähedal on Sotsiaaldemokraatlik Partei, paremkonservatiivne erakond Põlissoomlased on kohe järel, siis tulevad Keskerakond, Vasakliit, Rohelised — see nagu jätaks mulje, et ühiskond on stabiilne ja väga suuri muutusi toimunud ei ole.

Viimase nelja kuu jooksul on Koonderakonna edu tasapisi kokku kuivanud. Mingil hetkel oli nende edu sotsiaaldemokraatide ees viis protsenti.

Meenutan, et neli aastat tagasi olid valimistel kolm kõige suuremat kõik ühe protsendi sees. Et nüüd võib samamoodi minna fotofiniši peale, kus lõpuks on raske ennustada, kas võidab Koonderakond, sotsiaaldemokraadid või Põlissoomlased.

Mis on viimase nelja aasta jooksul muutunud, on see, et Keskerakonna toetus läheb kogu aeg nõksu võrra allapoole.

Keskerakond on maaelanike ja põllumajanduse huvisid esindav erakond, mis oli omal ajal väga suur. Seesama Anneli Jäätteenmäki, kellest me rääkisime, oli Keskerakonna peaminister.

Jah, ta on ajalooliselt olnud üks suurtest, üks kolmest suurest, nüüd on nende koha kolme suure seas võtnud Põlissoomlased. Keskerakond on alla 10 protsendi praegu. See on nende valimiste üks võtmeküsimusi — mitu protsenti nemad saavad ja mis tunne neil on?

Keskerakonna poliitikud räägivad päris avalikult, et nad on olnud liiga kaua valitsustes, nende jaoks on praegune lõpetav valitsus liiga vasakpoolne, nad on selle eest oma valijatelt ja toetajatelt karistada saanud. Seda näitab toetuse langus. Kui nad just ei saa ootamatult head valimistulemust...

Mis on üsna ebatõenäoline.

...siis on raske ette kujutada, et nemad järgmises valitsuses oleksid.

Samas võib järgmine valitsus tulla erinevalt praegusest parempoolne või kodanlik valitsus, nagu Soomes öeldakse.

Vot selle kodanliku valitsuse kokku panemiseks ongi Keskerakonda vaja. Ilma selleta ei tule kokku. Ja see ongi üks suur intriig, et kui Koonderakond võidab, siis kellega on temal võimalus valitsus moodustada.

Koonderakonnale ja Põlissoomlastele oleks lisaks vaja Keskerakonda, võib-olla on veel kedagi.

Kui see ei saa võimalikuks seetõttu, et Keskerakond tahab olla opositsioonis, siis analüütikud kirjutavad ja räägivad, et järgmine tõenäoline variant Koonderakonna võitu korral on ka ajalooliselt tuntud sini-punane valitsus ehk Koonderakonna ja sotsiaaldemokraatide valitsus.

Üks huvitav erakond Eesti vaatest on Põlissoomlaste erakond. Olen huviga võrrelnud arengute paralleele EKRE ja Põlissoomlaste vahel. Näiteks Ukraina küsimuses on Põlissoomlased oma eksjuhi Jussi Halla-aho eestvõtmisel üks kõige kindlamaid Ukraina toetajaid Soomes — nemad on need, kes on kogu aeg lükanud Soome poliitikat ja ühiskonda tagant, et anda Ukrainale rohkem relvi ja toetada neid kindlamalt ja selgemalt, üsna erinevalt sellest, et millist retoorikat EKRE-lt Eestis kuulsime. Samuti on Põlissoomlased oma muud retoorikat oluliselt avaliku ootusega kohandanud.

Milline nende poliitiline väljavaade pärast Soome parlamendivalimisi võiks olla, kas nad sobivad taas, aga nüüd palju paremini valitsuspartneriks?

Vaadates seda, mida nad ise või ka Koonderakonna juhtfiguurid on välja öelnud, siis on täiesti võimalik variant justnimelt Põlissoomlased pluss mingid ülejäänud erakonnad, eks ole, Keskerakonnast rääkisime.

Samas ei ole see liiga lihtne. Sellepärast, et Põlissoomlaste ja Koonderakonna üheks väga selgeks erinevuseks on töörände küsimus, kus Koonderakond ütleb, et Soome on vaja tuua spetsialiste üle maailma, et Soome vananevat rahvastikku tasandada, tublit, haritud, töötavat rahvast juurde tuua, aga Põlissoomlased on selle vastu.

Aastal 2015-2016, kui oli Euroopas migratsioonikriis, siis Põlissoomlaste juhid, eriti praegune väliskomisjoni esimees Jussi Halla-aho, ütlesid väga selgelt, et siis olid need noored mehed, kes tahtsid siia tulla, aga praegu näeme, et sõjapagulased on naised ja lapsed. Et mehed on sõjas, naised-lapsed paguluses ja meie kohus on neid aidata. See on väga selge selge erinevus.

Soovitan Jussi Halla-aho Twitteri postitusi vaadata. Tema arusaam Venemaast, Venemaa olemust sobituks väga hästi ka Eesti poliitilisele maastikule. Ta muide räägib vene ja ukraina keelt. Tema doktorikraad on vanaslaavi keele verbide morfoloogiast, kirikuslaavi keelest.

Ta on väga põnev poliitik, ma ei ole varem ausalt öeldes sellist kohanud, kelle puhul võiks ükskõik, millise intervjuu puhul, selle, mida ta ütleb, otse üles kirjutada. See on nii loogiline tekst, iga komakoht on õige koha peal. Mitte midagi ei oleks vaja toimetada  — lihtsalt pane otse printerisse ja läheb raamatusse.

Põlissoomlased on väga teistsugused võrreldes sellega, mis nad olid aastal 2015-2016. Lõpuks on Põlissoomlastel kaks teemat, millega see erakond on tekkinud: üks on olnud Euroopa Liidu skepsis ja teine immigratsioonivastasus.

Natuke aega tagasi tekitas suurt poliitilist tähelepanu see, kui kuskil intervjuus ütles Põlissoomlaste praegune juht, et neil on endiselt programmiline eesmärk Soome välja toomine Euroopa Liidust. Aga ei paista kuidagi, et nad seda aktiivselt ajaksid. Et see on lihtsalt üks teema kuskil kirjas.

Tuleme lõpetuseks Eesti juurde. Eestile on Soome alati olnud väga sobilik mõõdupuu, mille järgi Eesti arengut hinnata. Ma tean, et lätlased kasutavad Eestit tihti samasuguse mõõdupuuna. Iga kord, kui ma Lätis käin, siis tuleb varem või hiljem lätlastega jutuks, kuidas teie mingit asja tegite, kuidas lätlased tegid ja kuidas lätlastel on tunne, et eestlased on asjad paremini ära tabanud.

Kas tänu uuele olukorrale hakatakse Soomest ka mingites asjades Eesti poole vaatama pilguga, et millestki on võimalik eeskuju võtta?

Soome vaatab traditsiooniliselt nõnda Rootsi poole just.

Kogu selle ajaloo illustreerimiseks on väga hea minna tagasi aastasse 1908, kui Postimehe huumorilisas Sädemed ilmus karikatuur, mis kujutab eestlast ja soomlast, üks Eesti pinnal ja vaatab põhja poole pikksilmaga ning siis on soomlane Soome lahe põhjakaldal ja vaatab lõuna poole pikksilmaga. Kõik on akuraatne, välja arvatud see, et soomlasel on pikksilm tagurpidi käes.

Nagu ma enne ütlesin, siis nüüd on meil seoses NATO-ga võimalusi sõjaliseks kaitsealaseks koostööks väga palju. Iseasi on, et soomlastele tekitab suuremat huvi just suuremate riikidega, nagu USA ja Suurbritanniaga, kaitsealast koostööd teha, aga Soome laht on meil, enamik eestlastest elab põhjakaldal, enamik soomlastest lõunakaldal. Enamik meist elab umbes 300 kilomeetri kaugusel teineteisest siin kahel rannikul  — see on oluline faktor.

Kõige rohkem on seda kuulda just peaminister Sanna Marini suust. Seda, et me oleksime pidanud teid kuulama, teil, eestlastel, oli õigus. Loomulikult ei ole need ainult soomlased, kes seda ütlevad.

Eesti probleem on see, et on küll tore teada, et meil oli õigus, aga me tahaksime, et nüüd kuulataks meid, et meil oleks ka praegu õigus, et ei tuldaks kümne aasta pärast öeldakse, et oleksime pidanud teid kuulama, aga ei kuulanud. See on kõige olulisem, mille kallal me peame siin välispoliitikas tööd tegema.

Väga olulist rolli mängivad Soome uue majanduse jõud, kuna nemad suhtuvad Eestisse hoopis teistmoodi  — Eesti on nende jaoks digi- ja e-riigi arengute osas silmapaistev ja huvitav, mille suunas liikuda. See, kuidas Eestis on ükssarvikuid kasvatatud, kuidas on riskikapitali kaasatud uute iduettevõtete loomisesse, see kõik, kus me oleme Euroopa tipus. see kõik huvitab just neid inimesi väga. Ma ei räägi poliitilisest eliidist, vaid uue majanduse ärieliidi huvi Eesti vastu kasvab iga aastaga.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.