Niguliste lift on kõige pilkupüüdvam uuendus. Ehkki vaateplatvorm 50 meetri kõrgusel pole kõrgeim koht Tallinna imetlemiseks – raekoja torn on 64 meetrit, Oleviste 124 meetrit kõrge –, saab Niguliste vaateplatvormi juurde liftiga ja sealt avaneb vaade, mida varem pole olnud võimalik nautida.

"Lift oli päästik, mille ümber hakkasid vormuma teised küsimused. Kogu kirikuhoonest endast, kiriku pärandist, meie enda pärandist, rääkimata tehnoloogilistest küsimustest," selgitas Eesti Kunstimuuseumi peadirektor Sirje Helme.

Tähelepanuväärne on tulekindel kardin, mis valmistati Suurbritannias eritellimusel. Seda hoiab tornitipus mootor. Kui tulekahju korral elekter välja lülitub, seiskub mootor ja kardin laskub oma raskuse tõttu tornist 16 meetrit ning toetub kabeli katuse põrandale. Alarõhu tõttu väljub suits kardina moodustatud sukka pidi kirikust. Kui elekter taas sisse lülitatakse, tõmbab mootor kardina üles tagasi. Tuleb loota, et külastaja seda kardinat kunagi ei näe.

"Siin ei ole mitte midagi jäetud tegemata raha pärast, sest see on üks süsteem. Kui me jätame mingi anduri panemata, ei anna päästeamet luba, kui meil ei ole piisavalt vett, kui midagi juhtub, ei anta luba," ütles Helme.

Niguliste remont koos ettevalmistusega vältas viis aastat, sellest ehitustööd aasta.

Algselt olid Nigulistes rõdud koguduse jaoks. Need hävisid märtsipommitamises, nagu ka näiteks kõik kiriku pingid.

Põhjalöövi on rõdu kohale ehitatud teine korrus, kus asub väljapanek keskaegsest puitskulptuurist.

"See on kujutatud elupuuna. Need rohelised elavad lehed on ka paradiisipuu viide. Risti haarades on nelja evangelisti sümbolid. Eesti Kunstimuuseumi keskaja kunstikogu lätted ongi 1920. aastatest, aga just need põnevamad väiksemad teosed on tulnud varakult. Seda kogumist alustati juba vabadussõja ajal. Eestis tegutses kaks kunstikaitse päästekomiteed – Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti kunstikogujad," rääkis Eesti Kunstimuuseumi kuraator Merike Kurisoo.

Paljud suuremahulised vaatamisväärsused jõuti enne märtsipommitamist evakueerida ja peita erinevatesse kohtadesse. Näiteks Surmatants oli rullis Järlepa mõisas, Rode altar Järvamaal ja vapid lühtritega Tallinna vanalinna tornide keldrites. See paneb mõtisklema kesksete hiigelarhiivide otstarbekuse üle.

Ei säilinud ka ükski Niguliste viiest kellast. Tornis asub nüüd kodutute kirikukellade varjupaik.

"Niguliste on olnud kogu aeg üks objekt, kus ei ole kella. Kui tekkis võimalus see torn avada publikule, siis on neid kodutuid kellasid ripakil hästi palju muuseumide fondides või erakogudes. Ja me panime siia väikese valiku välja," ütles Niguliste muuseumi direktor Tarmo Saaret.

Seal on nii keskaja, baroki kui ka õigeusu kellad. Kui mõne alla piiluda, võib avastada ka ülestähendusi nende poolt, kes kella selle algselt kohalt kunagi eemaldasid või lihtsalt kritseldama ulatusid.

Niguliste tuulelipp 1695. aastast on näha koos pärast põlengut 1982. aastal lisatud varda ja kullatud ristiga.

Tollane põleng on siiani saladuslik. Tulekoldeid oli kaheksa, kuid uurimine põhjust välja ei toonudki.