Brigite Susanne Hundi laimuhagi vaagides on riigikohus oma värskes lahendis leidnud, et inetu väljaütlemisega kaasneva mittevaralise kahju hüvitamiseks ei piisa vabandustest või hukkamõistvast kohtuotsusest. Riigikohtunik Kaupo Paal kommenteeris ka ERR-i portaalis, et seadus sätestab juba aastast 2011, et au teotamise asjas tuleb kompensatsiooniks määrata raha ning vaid vabandus ei ole piisav.

Sellega ei saa nõustuda. Riigikohtu lahend ja seda põhjendavad kohtuniku selgitused jätavad mulje, et kõrvale on jäänud seaduse seletuskiri ja seaduse mõte. Vabandamisel on oluline ühiskondlik tähtsus ning seda peab saama väärtustada ka kohtusaalis viisil, et sellega saab kohus lugeda kahju hüvitatuks.

Seadusandja tahe ei ole sedavõrd kristallselge

Kaupo Paali sõnul tugineb riigikohus seaduse sõnastusele ning seadusandja tahe ongi olnud, et alates 2011. aastast peab reeglina mittevaralise kahju hüvitama rahas. Aastal 2010 vastu võetud seadusmuudatuse kohaselt tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma.

Küll aga ei saa minu hinnangul kõrvale jätta, et tegemist ei olnud ainsa sättega, mis aastal 2010 seadusesse lisati. Seadusmuudatuse seletuskirjast võib leida hoopis selgituse, et seadusandja soov ei ole teisi heastamise meetodid rahalise hüvitise kõrval välistada. Seletuskirjast tuleneb:

"Mis puudutab selle rõhutamist, et arvestada tuleb ka kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, siis on rõhutamise eesmärgiks anda kohtutele võimalus mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks, kui kahju tekitaja on püüdnud näiteks hiljem kannatanu hingelist valu leevendada vabandamise vms teel. Seega peaks tehtav täiendus viitama sellele, et mittevaralist kahju on võimalik hüvitada ka muul viisil kui üksnes rahalise hüvitise teel. Vastava täienduse mittetegemisel oleks võimalik tõlgendada VÕS § 134 lõiget 2 üksnes sel viisil, et mittevaralise kahju hüvitis tuleb välja mõista vaid rahaliselt."

Seda seadusandja eesmärke peegeldavat teksti saab seega selgelt lugeda ka nii, et seadusandja tahe ei olnud välistada võimalust kohtutel otsustada, et kahju on hüvitatav ka muul viisil kui üksnes rahalise hüvitise teel, mh vabandusega.

Lisaks viitab ka kohtupraktika pärast aastat 2011 ning ka õiguskirjanduses võetud seisukohad, et 2011. aasta muudatusi ei ole siiani mõistetud sellisel viisil nagu oma eelmise nädala lahendis on avanud riigikohus. Sellele, et riigikohus on teinud uudset tõlgendust sisaldava lahendi, viitab ka riigikohtu seisukoht, et mõistlik mittevaralise kahju hüvitis ei tohi olla sümboolne.

Sellist keeldu seadus sõnaselgelt ei sätesta ning seda seisukohta ei tulene ka 2010 vastu võetud seadusemuudatusi saatvast seletuskirjast. Pole võimalik üheselt määrata, milline konkreetne rahaline summa peaks isiku hingelist valu kaotama või leevendama ehk taastama kahju tekkimise eelse olukorra, kuid jääb küsimus, miks ei võiks seda leevendust pakkuda ka teatud juhul sümboolne summa.

Vabandamisel on meie õigusruumis oma koht

Vabandamine on õiguslikus mõttes eriline. Nimelt ei võimalda ka seadus kelleltki vabandamist nõuda, vaid seda saab inimene või asutus teha ainult vabatahtlikult. Ehk vabandamine on moraali küsimus, milleks ei saa riik kohustada. Seda enam on vabandamisel ühiskondlik tähtsus ning seda peaks saama palju enam väärtustada ka kohtusaalis.

Kõik solvangute tõttu alanud kohtuvaidlused ei peaks lõppema mõistlike rahasummade väljamõistmisega, vaid teinekord peaks piisama ka vabandusest või vaidluse põhjustanud väidete ümberlükkamisest. Kui aga toetada tõlgendust, et vabandamine ei ole Eestis kehtiva seaduse ja seadusandja tahte kohaselt hingelise kannatuse heastamiseks kunagi piisav, siis kas see ongi seadus, mida me tahame?