Üldiselt on heaks tooniks ametikaaslaste tegemisi avalikult mitte arvustada. Paraku tuleb üldistes huvides tuleb seda teinekord siiski teha. Teen seda heas soovis meedia vahendusel, et anda probleemile laiem ühiskondlik kõlapind ja tõuge lahendusele.

31. jaanuaril sai avalikuks riigikohtu otsus Eesti Ekspressi ajakirjanike trahvimise asjus. Avalikule elule väga kaalukast otsusest on juba mitmeid arvamuslugusid kirjutatud. Kuid mitte kõik otsuses kajastuv pole veel esile toodud. Eriti see, miks sellise konfliktini jõuti, nagu seegi, mida võinuks riigikohus rohkem esile tuua ja mida peaks taoliste asjade kordumise vältimiseks ette võtma.

Kohtuasja lahendas riigikohtu kriminaalkolleegium. Kolleegiumi tööst paistis läbi hoiak vaadata kohtuasja kui ühte trahvimise kaasust teiste analoogsete hulgas. Ehk suurt tähelepanu pühendati sellele, kas trahvimine oli õigustatud või mitte. Valdav osa arutelust käis selle üle ja ümber. Tuge otsiti ka Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) analoogsetest kohtuasjadest. Valiti ning leiti need kohtuasjad, kus arvati, et trahvimine võib olla teatud tingimustel õiguspärane. Sellele on raske vastu vaielda.

Paraku olid viidatud EIK kohtuasjad oma tehioludelt eriilmelised ning iga üksiku kaasuse asjaolusid tundmata on valdkonnaga mitte kursis oleval inimesel raske mõista, miks nii leiti. Lisaks leidus nendes lahendites ka muud, mis riigikohtu otsuses kajastamata jäi. Kiituseks tuleb esile tuua, et otsuse lõpuosas jõuti ka Euroopa inimõiguste kohtu sõnavabaduse ja selle kaitse põhjapanevate põhipostulaatide esiletoomiseni ja nende kasutamiseni sellekohaste otsuse põhistamisel.

Mis häirib, on see, et riigikohus ei adunud, et ta on ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus (PS § 149 lg 3). Kohtuasja hindamisel ja otsustamisel on riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohus sõltumata sellest, millises formatsioonis – haldus-, kriminaal- või tsiviilkolleegiumis – kohtuasja läbi vaadatakse ja kas põhiseaduslikkuse probleem on tema ette püstitatud. Raskem on ette kujutada sisult enam põhiseaduslikku kohtuasja. Kummastav oli tõdeda, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohus ei teinud oma argumentatsioonis kordagi viidet meie oma põhiseadusele.

Põhiseaduslikkuse järelevalve on kohtule staatusest tulenev kohustus reageerida võimalikele põhiseaduse riivetele või osundada asjaoludele, mis taolistele riivetele võivad viia. Selle kohtuasja keskseks konflikti allikaks oli (ja võib-olla on ka edasiselt) kahe erineva mõiste mitte eristamine. Üks neist on "kohtueelse menetluse andmed" ja teine "uurimissaladus". Need ei ole üks ja seesama ja neil ei saa olla võrdne õiguskaitse. Need on erinevad mõisted ja neile laienevad erinevad reeglid ja nõuded. Eelmainitu oli ja potentsiaalselt on sellesisuliste kohtuasjade tüviprobleem.

Kahtlustuse esitamine on riigivõimu ametlik protseduuriline akt, mis toob kahtlustatavale kaasa tema staatuse ja vabaduse piiranguid. Sellist riigivõimu otsust ei saa kuidagi käsitada kui salajast. Kahtlustus ei pea sisaldama kogutud tõendite kirjeldusi ning uurimistaktika plaane või üksikasju. See saab ilmsiks hiljem, süüdistusaktis. Laiendada kahtlustusele kui sisult protseduurilisele otsusele uurimissaladuse kaitse vajaduse nõudeid koos trahvi ähvardusega on selgelt tarbetu.

Uurimissaladusele erikaitse andmise legitiimsust ja õigustatust on nii kriminaalmenetluse huvide kui ka kahtlustatava või süüdistatava õiguste järgimiseks esile toodud korduvalt Euroopa inimõiguste kohus. On mõistetav, et kohtueelsel menetlusel on oma töömeetodid ja taktikad, mis ei ole avalikud ja millest sõltub eeluurimise edukus. Sel mõistetaval põhjusel ei saa neid enne eeluurimise lõppu avaldada. Kui üldse.

Eesti prokuratuur on aga võtnud hoiaku, et igasugune kohtueelse menetluse andmete avaldamine prokuratuuri loata on lubamatu ja karistatav. Ehk oma arusaamises ja käsitluses on võrdsustanud uurimissaladuse ja kriminaalmenetluse andmed.

Mis absolutiseerivalt lähenedes tähendab, et meil on kasutusel salastatud kohtueelne menetlus?! Menetlus, mille puhul saab avalikkus kohtumenetlustest – ka väga olulistes ühiskonda puudutavates asjades – isegi kõige neutraalsemat teavet üksnes prokuratuurilt luba paludes. Mis omakorda tähendab ei midagi muud kui seda, et prokuratuurist on saanud valdkonna tsensor, kuigi põhiseadus ütleb selgelt, et "tsensuuri ei ole" (PS § 45 lg 2).

Kohtueelse menetluse andmete ja uurimise saladuste kaitse vajaduse panemine ühte patta viib lõppkokkuvõttes selleni, et kogu meie kohtueelne menetlus on sisuliselt salastatud. Minule on selline lähenemine uudiseks ja vajaks demokraatlikku õigusriiklusese sobivuse seisukohast süvahindamist. On kahju, et riigikohus jättis kasutamata võimaluse neid asju selgitada.

Kokkuvõtvalt oodanuks, et riigikohus juhtinuks taolisele põhiseaduslikult küsitavale praktikale tähelepanu, sest olukorra sellisena jätkumine toob varem või hiljem kaasa järgmised ekstsessid. Ilmselt on ka prokuratuuril aeg järele mõelda, kuidas oma avaliku suhtlemise praktikat korrigeerida ja kaasajastada.

Kolleegiumil jäi ehk lõpuni tajumata seegi, et selle konkreetse kaasuse ühiskondlik tähendus oli suurusjärgu võrra suurem tavalisest trahviotsustuse õiguspärasuse hindamisest. Ei mõistetud, et kohtuasi puudutab demokraatliku ühiskonna ühte aluspõhimõtet ehk igaühe õigust teada, mis ühiskonnas toimub ning vastavalt kujundada oma arvamus riigist, selle organite tegevusest ja toimimisest. Nii riigivõimu aparaadis (prokuratuuris) kui ka rahavõimus ehk panganduses (eriti kui tegu on Eesti suurima panga tippjuhtkonnaga).

Iga karistuse või trahvi ähvardus iseenesest avaldab ajakirjandusele jahutavat toimet ja seda vähem saab see täita ühiskonna valvekoera ülesannet. See, milliseid nõudeid ajakirjandus oma missiooni täites järgima peaks, on ennekõike ajakirjanduse enda kujundada. Kõnealuse kohtuotsuse lõpuosas on kenasti esile toodud selgelt välja kujunenud Euroopa demokraatia õiguslikud standardid sõnavabaduse kasutamises õigusmenetluses.

See, millisel viisil ajakirjandus oma informatsiooni saab, on kõrvalise tähtsusega. Info võib pärineda anonüümselt allikalt, leiduda lifti "unustatud" kirjas või välja kougitud interneti avarustest jne. Tähtis on, et see informatsioon oleks tõene ja seda saaks kontrollida, et see ei oleks spekulatiivne ega pahatahtlik. Selles osas ei olnud ega saanudki olla Eesti Ekspressi ajakirjanikele vähimatki etteheidet.

Lõpetuseks. Kohtu otsuses väidetakse, et Euroopa õigusel on Eesti õiguse osas "prioriteet". Ka selles osas saanuks selgemalt ja paremini. Nimelt, otsuses kasutatakse Euroopa inimõiguste kohtu praktikat. Sedagi valikuliselt. See aga ei ole rangelt võttes Euroopa õigus. Euroopa õiguseks loetakse Euroopa Liidu õigust. Viimase suhte on õige kasutada esmasuse ja mitte ülimuslikkuse (prioriteetsuse) mõistet.