2030. aastaks peavad kõige kehvema energiatõhususega mitteeluhooned jõudma vähemalt F-energiaklassi ja 2033. aastaks E-klassi. Hinnanguline maksumus on 290 miljonit eurot, riiklikke toetusi aga üldjuhul vajalikuks ei peeta.

Riik käsib, ettevõtja maksab

Kas ministeerium tõesti usub, et ettevõtjad maksavad vabatahtlikult suuri küttearveid ega oska ise otsustada, millal soojustamine või küttesüsteemi uuendamine ära tasub? Ettevõtja oskab raha lugeda. Nüüd tuleb ametnik, kes arvab end teadvat paremini.

Ühes tootmishoones annavad seadmed ise sooja, teises on vajalik pidev ventilatsioon, kolmandas köetakse vaid väikest osa pinnast. Mõnda traktoritöökoda või tootmishoonet kasutatakse kõigest paar kuud aastas. Sellise hoone soojustamine ei pruugi end kunagi ära tasuda. Kas nende eripäradega on arvestatud või on lihtsam kõigile ühesugune kohustus kehtestada?

Jääb mulje, et ametkonnad peavad oma vajalikkuse tõestamiseks järjest uusi kohustusi välja mõtlema. Ettevõtja ülesandeks jääb arved kinni maksta. Alles tuli ettevõtjatel teha kulukaid ümberehitusi uute tuleohutusnõuete täitmiseks. Nüüd ootab ees järgmine sundinvesteering. Kas keegi on kokku arvutanud, kui palju kõik need järjestikused nõuded ettevõtjatele ja lõpuks riigile endale maksma lähevad?

Kõige rängemalt tabab see väikeseid ja keskmisi maaettevõtteid, millel pole suurkontsernidega võrreldavaid rahalisi võimalusi. Mõnele võib see tähendada tegevuse lõpetamist ja maapiirkonnas tähendab iga suletud ettevõte kadunud töökohti, väiksemat maksutulu ja järjekordset hoopi kohalikule elule.

Kui inimesed kodukohast ära ei koli, tuleb neil hakata kümneid kilomeetreid kaugemale tööle sõitma. Rohkem autosõitu, rohkem kütusekulu ja rohkem heidet. Kus on siin kliimasääst? Kas keegi on arvutanud, milline on kaotatud kohalike töökohtade ja pikemate töösõitude keskkonnamõju?

290 miljonit eurot on raha, mida ettevõtjad saaksid investeerida tootmisse, seadmetesse, töökohtadesse ja palkadesse. Selle asemel kirjutab riik ette, kuhu raha kulutada, isegi kui investeering ei tasu end hoone kasutusea jooksul ära.

Kas ametnik vastutab, kui ettevõtja peab võtma laenu, loobuma arenguplaanidest või ettevõtte sulgema? Loomulikult mitte. Ja kas ministeeriumis mõistetakse, et need sajad miljonid jõuavad lõpuks toodete ja teenuste hindadesse? Arve maksab kinni Eesti inimene kallima toidu, kaupade ja teenuste kaudu.

Peame arvestama ka ehitustööde jalajälge

Omaette küsimus on renoveerimise enda kliimajalajälg. Soojustusmaterjalide tootmine, transport, ehitustööd ja jäätmed tekitavad CO₂ heidet. Kui hoonet kasutatakse vaid mõni kuu aastas, võib energiasääst olla tühine. Kas keegi on välja arvutanud, kui palju CO₂ renoveerimisega tegelikult säästetakse ja kui palju selle käigus juurde tekitatakse? Kas sääst katab üldse ehitamise keskkonnamõju?

Keegi ei vaidle energiasäästu vajalikkusele vastu, aga see peab olema majanduslikult ja keskkonna seisukohalt mõistlik, mitte lihtsalt linnuke ametniku aruandes.

Meie kliimapoliitika eesmärk ei saa olla, et kolime inimesed maalt linnadesse, lõpetame loomakasvatuse ja põllumajanduse ning paneme kinni laudad, tootmishooned ja traktoritöökojad, sest need pole piisavalt soojustatud.

Eesti ettevõtjad teavad väga hästi, kui raske on seda teenida. Küll aga paistab riik arvavat, et ettevõtja rahakott on põhjatu. Võib-olla oleks aeg lõpetada ettevõtjate õpetamine, kuidas raha kulutada, ja hakata mõtlema, kuidas neil seda teenida lasta.