Riigikohtu kriminaalkolleegium tegi Sulev Vedleri, Tarmo Vahteri ja Delfi Meedia AS-i trahvimise asjas lahendi, mida võiks iseloomustada fraseologismiga "hundid söönud ja lambad terved".

Kohus ütleb, et rahatrahvi määramine Eesti Ekspressi veebiväljaandes avaldatud artikli eest ei olnud põhjendatud, sest prokuratuur ei näidanud usutavalt, et kohtueelse menetluse andmete avaldamine võis ülemäära raskendada väidetava kuriteo avastamist, artiklis ei ole midagi sellist, mis riivaks ülemääraselt kahtlustatavana nimetatud isikute õigust süütuse presumptsioonile või võiks avaldada negatiivset mõju võimalikule tulevasele kohtumenetlusele ning kahtlustatavate eraelu puutumatuse ja maine riive polnud ülemäärane.

Samas pidas kohus vajalikuks pikalt ja üksikasjalikult selgitada, miks karistamine uurimissaladusega kaetud kriminaalmenetluse andmete avaldamise eest ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklis 10 tagatud sõnavabadusega.

Riigikohus märgib, et inimõiguste kohus on pidanud legitiimseks uurimissaladusele erilise kaitse andmist ning see saladus hõlmab nii tõendusteavet kui ka muud kriminaalmenetlusse puudutavat teavet. Kohus nimetab ka mõne erandi, millele avaldamispiirang ei laiene, piirates sellega pisut uurimissaladuse ulatust. Näidetena mainitakse olukorda, kus tehakse avalikuks ise pealt nähtud kuriteosündmus ning kui kannatanu räägib pärast ülekuulamist enda vastu toime pandud kuriteost lähedastele.

Prokuratuur sai kindluse, et põhiseaduslikke probleeme pole (kuigi kohus ei maini kordagi põhiseaduse §-i 45) ning kui meedia soovib valgustada kuriteoga seonduvaid küsimusi ja sündmusi, siis tuleb küsida prokuratuurilt luba.

Peaprokurör Andres Parmas kinnitas, et prokuratuur on väga rahul, et riigikohus selgitas neid kriteeriume, mille alusel kriminaalmenetluse informatsiooni võib prokuratuur kinni hoida ja millistel tingimustel seda avaldada. Ka meedia reaktsioon oli tagasihoidlik, kõhklev, kuid mitte kriitiline. Sestap võiks arvata, et riigikohus on teinud hea (õiglase) otsuse.

Paraku on tuntud ka ütlus, et saatan peitub detailides. Püüan selgitada.

Riigikohus osutas mitmel korral inimõiguste kohtu otsusele Bédat vs Šveits ning leidis oma otsuse põhjendamisel tuge just sellest otsusest. Šveitsi ajakirjanikku karistati selle eest, et ta oma artiklis esitas lõike kahtlustatava ülekuulamisprotokollist ja tema kirjavahetusest eeluurimiskohtunikuga. Inimõiguste kohus otsustas, et tema karistamisega ei rikutud inimõiguste konventsiooni väljendusvabaduse kaitset ettenägevat artiklit 10.

Erinevalt Delfi Meedia kohtuasjast Šveitsi ajakirjanik avalikustas tõendeid ja kujutas süüdistatavat negatiivses valguses. Selline tegu võis kahtlemata seada ohtu ausa õigusemõistmise.

Karistamise aluseks oli Šveitsi kriminaalkoodeksi norm, mille tõlge võiks olla selline: "igaüht, kel pole selleks õigust, kes teeb avalikuks, kas kõik või osa dokumentidest, uurimistest või aruteludest, mis seaduse või pädeva võimuorgani otsuse järgi on salajased, karistatakse [...]." Vaud kantoni kriminaalmenetluse koodeksis on norm, et kõik uurimised peavad jääma salastatuks kuni lõpliku otsuseni. Jätan kõrvale küsimuse, kuivõrd selge on meil kohtueelse menetluse andmete mõiste ja millisest hetkest saab rääkida kohtueelsest menetlusest. Küll võrrelgem keelavaid norme.

Šveitsi ajakirjanik ei pea ühegi võimuesindaja käest küsima, kas ta võib kirjutada kuriteost või selle kahtlusest. Ta on teadlik, mida seadus lubab ja mida keelab. Selle teadmise põhjal kujundab ta ise väljendusvabaduse piirid. On suur vahe, kas meediavabaduse piirid määrab seadus või otsustab prokurör, kas mõned andmed on salajased ning mida ja milliseid andmeid ning millises ulatuses võib avaldada. Meediavabaduse kasutamine sõltub täielikult prokuröri tahtest. See sarnaneb enam tsensuuriga. Piire ei määra seadus, vaid prokurör.

Meedia ei saa täita "ühiskonna valvekoera rolli", kui talle saab teatavaks politsei menetlusreeglite rikkumine või ebaseaduslik toiming. Ta võib selle avalikkuse ette tuua alles siis, kui saab prokurörilt loa. Kuigi ka riigikohtu otsuses leiab rõhutamist kohtueelse uurimise salastamise vajadus, pole õigustust avalikkuse kontrolli täielikuks välistamiseks kohtueelse uurimise üle.

Mul ei õnnestunud leida ühegi riigi seadust, kus meediavabaduse kasutamise tingimuseks on prokuröri luba. Samal ajal ei sea seadus piiranguid prokuröridele ega uurijatele kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks.

Kriminaalmenetluse seadustik ei ütle, et kohtueelse menetluse andmed on salastatud ning seadustiku §-s 214 ei kehti prokurörile ja uurijale. Tuleb mõistagi eeldada, prokurörid ja uurijad tegutsevad sooviga avastada kuriteod ja austada kodanike põhiõigusi, kuid mõnede andmete avalikustamist võib ajendada õiguskaitseasutuste soov näidata oma töö tõhusust.

Eesti Ekspressi artiklis avaldati rahapesus kahtlustatavate panga töötajate nimed. Riigikohus küll möönis, et nimede mainimine riivab nende töötajate õigust eraelu puutumatusele ja maine kaitsele, kuid ei pidanud seda riivet ülemääraseks, sest pangatöötajate ametiseisund paneb neile kohustuse taluda keskmisest suuremal määral enda tööalasele tegevusele langevat avalikkuse tähelepanu.

Mitu korda on ajakirjandusse ilmunud teated, et mitme suurhaigla arstid on tunnistatud kahtlustatavateks. Hiljaaegu arutas kahtlustusi telesaade "Pealtnägija" ning vaatajale pakuti vaatamiseks ka kahtlustatavate fotosid.

Kahtlustus pole veel süüdistus. Kahtlustatavate nime avaldamine teeb lugupeetud ja staažikate spetsialistide mainele korvamatut kahju. On küsitav, kas mainekahju saab heastada prokuröri otsus lõpetada kriminaalmenetlus aluse puudumise tõttu, koos märkusega, et prokuröri määrus on asutusesiseseks kasutamiseks. Kui meedias on kahtlustatava nimi avalikustatud, siis peaks avalikkuse ka teada andma, et kahtlustatav polnud kurjategija.

Mõnes teises riigis hinnatakse inimese au ja head nime kaitset kõrgemalt. Siinkohal on põhjust nimetada Ühendkuningriigi ülemkohtu möödunud aasta veebruaris tehtud otsust asjas Bloomberg LP vs ZXL, milles ülemkohus nõustus Ühendkuningriigi politsei juhistega meediale, et politsei ei avalda pressile nimesid ja identifitseerivaid detaile isikutest, keda on arreteeritud või kes on kahtlustatavad. Ülemkohus leidis, et juhised ja praktika, mille kohaselt kahtlustatavaid ei tohi identifitseerida enne süüdistuse esitamist, ei ole meediavabaduse rikkumine.

Ka meil võiksid õiguskaitseasutused ja meediaorganisatsioonid kokku leppida põhimõtetes ja reeglites, et vähendada riske põhiõigustele, kuid samal ajal tagada kuritegude tõhus uurimine.