Tegelikult on küsimuse "Miks venelased ei protesteeri?" sõnastus vale. Venelased moodustavad küll 75 protsenti Venemaa elanikkonnast, ent ülejäänud 25 protsenti jääb umbes 200 etnilisele grupile, milles mõned on väikesed, kuid teistesse kuulub ikkagi miljoneid inimesi. Aga nõnda kord juba on, et nii Venemaal kui ka väljaspool Venemaad räägitakse Venemaa elanikest kui venelastest.

Kui nüüd minna selle juurde, miks Venemaal pole massilisi proteste, siis selle küsimuse seletamisest on saanud omaette (aja)kirjandusžanr.

Hiljuti ilmus Valgevene kirjaniku (kas pole sümboolne?) Saša Filippenko kirjatükk, milles ta mitmes punktis seletab ära, miks Venemaa elanikud ei lähe võimu kukutama.

Esimene põhjus on Venemaa ühiskonna atomiseeritus. Milles autoril on täielik õigus. Venemaa on üks individualistlikumaid ühiskondi, mida ma olen oma elus näinud. Vahest paneb õlgu kehitama väide, et tänu õigeusule on meile Venemaa näol tegemist kollektiivse mentaliteediga. Ei ole. Tavalist venemaalast ei huvita peale tema kitsa sugulaste ja sõprade ringi mitte midagi. Heaks illustratsiooniks sellele on rohked kaadrid liiklusõnnetustest, milles auto alla jäänud inimestest astutakse lihtsalt üle.

Edasi läheb Filippenko tuntud väitega, et kõiges on süüdi Euroopa. Ehk siis Euroopa riigid jätkasid suhtlemist Vladimir Putiniga hoolimata Gruusiast, Krimmist ja muust sellisest. Kulunud ja hambutu väide.

Seejärel tuleb riiklik propaganda. Jälle on Filippenkol õigus. Venemaal valitsev propagandasurve on meile ettekujutamatu ja lõviosa elanikkonnast on selle mõju all. Siis mainitakse ära juhtide puudumine. Jah, Venemaal on juba kümmekond aastat tehtud kõik, et vähegi silmapaistvaid opositsiooniliidreid ei tekiks.

Järgneb kõigi "heade venelaste" teine lemmikargument, Venemaa massiivne repressiooniaparaat. Kõrvalmärkusena peab mainima, et need kaks miljonit politseinikku, rahvuskaartlast ja kiirreageerijat ei sadanud taevast alla. Alates 2000. aastast on Venemaal kruvisid kinni keeratud, suurendatud repressiivinstitutsioone ja kaotatud kodanikuõigusi. Väikeste eranditega pole see erilisi proteste tekitanud, inimestel oli kas ükskõik või nad isegi kiitsid selle heaks. (Muide, üks Venemaal väga levinud ütlus on "Stalini ajal oli kord majas!")

Ühe põhjusena, miks venemaalased ei mässa, on kõnealuses kirjatükis nimetatud massilist vaesust. Mis on jälle tõsi. Vähe sellest, et suur osa Venemaa tööjõulisest elanikkonnast rabab mitmel töökohal, on ebaproportsionaalselt suur osa töötajatest sõltuvuses kas riiklikust palgast või tellimustest. See muidugi ei motiveeri riigi vastu protesteerima.

Viimasena toob Filippenko jälle välja Euroopa. Nimelt on venemaalastel "halb kogemus" Valgevenega. Kui 2020. aastal algasid Valgevenes protestid, siis Euroopas avaldati protestijatele massilist toetust, mis aga ei takistanud hiljem Valgevenele sanktsioone kehtestamast. Millega minul tekkis küsimus, kas võimu vastu protesteerimine on missivõistlus, kus kõige tähtsamad on välismaalt tulevad punktid.

Ka Eestis on hulgaliselt inimesi, kes poevad nahast välja, väites, et tegelikult ei poolda väga oluline osa Venemaa elanikkonnast sõda. Tõestuseks tuuakse küsitluste tulemusi, mille järgi umbes 60 protsenti Venemaa elanikkonnast pooldab sõda ja ülejäänud on kas vastu või ei oma seisukohta.

Ma arvan, et need inimesed eksivad. Veelgi enam, kui te kõnnite mööda suvalise Venemaa linna tänavat ja esitate juhuslikele inimestele küsimuse "Kas te pooldate sõda?", siis saate sada protsenti vastuse "Ma olen sõja vastu!" Trikk on aga selles, et sellisel vastusel pole mingit tähendust. Palju olulisem on küsimus "Kas teie meelest on Venemaa agressioon Ukraina vastu õigustatud?". See on aga küsimus, mida keegi ei esita.

Läheksin nüüd natukene ajas tagasi. Kui 2014. aastal annekteeriti Krimm, siis näitasid igasugused küsitlused, et vähemalt 25 protsenti Venemaa elanikkonnast oli selle vastu.

Olles Venemaal viibinud nii 2014. aasta märtsis kui ka hiljem, olen ma alati imestanud, kuidas ma ei suuda näha seda veerandit ühiskonnast. No polnud neid kusagil.

Vähe sellest, väga paljud inimesed, kes minu kuuldes väljendasid oma kriitilist suhtumist Krimmi annekteerimisse, tegid seda väikese aga-ga. Põhjendusi oli mitmeid, alates sellest, et nüüd pole enam midagi teha, kuni selleni, et ilus see polnud, aga ajalooline õiglus pandi jalule. Sellest võib tuletada analoogia Venemaa elanike praeguse sõjavastasusega.

Kes vähegi on jälginud igat masti Venemaa opositsionääride ja liberaalide mõttearendusi, siis neil on keskseks teemaks lääne süüdistamine. Et kui lääs poleks ostnud Venemaalt naftat ja gaasi, poleks ka sõda tulnud. Väheke vaiksemalt süüdistatakse NATO-t, et see sinder provotseeris oma laienemisega.

Tegelikult kohtab ka uskumatult palju Ukraina süüdistamist. Et Ukraina on ise süüdi, kuna tahtis rajada oma territooriumile NATO baase või provotseeris Kremlit näiteks holodomorist rääkides. Sellisel arvamusel on inimesed, kes esinevad Kremli retooriliste vastastena.

Kui me nüüd võtame selle 40 protsenti Venemaa ühiskonnast, kes küsitluste järgi on sõja vastu, siis pole mingit põhjust oletada, et nemad teistmoodi arvaksid. Samamoodi, nagu on spekulatiivne väita, et 40 protsenti Venemaa ühiskonnast ei poolda sõda (Venemaal toimuvate küsitluste tulemusi seatakse ammu kahtluse alla), on spekulatiivne ka minu väide, et vähemalt 90 protsenti Venemaa ühiskonnast arvab, et Venemaa agressioon Ukraina vastu on ühel või teisel viisil õigustatud.

Siiski, olles Venemaal pikka aega tegelenud uurimistööga ja omades mõningat kogemust, julgen ma selle arvu välja käia. Ja tegelikult pole tähtsust, kas see protsent on suurem või väiksem. Kui isegi võimukriitilised inimesed Venemaal (ja nüüd ka eksiilis) usuvad, et lääs tahab Venemaad hävitada ja/või et Venemaad on ebaõiglaselt koheldud, siis muidugi ei lähe massid protesteerima. Sest vaja on vastu pidada.

Seda, et Venemaa võitleb eksistentsiaalset võitlust, kinnitavad Ukrainast tagasi tulevad kirstud ja värsked hauad kalmistutel. Ning need kaotused ei suurenda mitte viha Kremli, vaid lääne vastu. Midagi ei muuda seegi, et nüüdseks Hollandisse ümber asunud Doždil on Venemaal viisteist miljonit vaatajat.

Muidugi ei poolda Venemaa elanikud sõda. Venemaa elanikele ei meeldi, et nendest ja nende riigist kõneldakse läänes halvasti. Samuti ei meeldi neile see, et nüüd ei saa vabalt Euroopas puhkamas ja õppimas käia. Väga ebameeldiv on muidugi mitmete harjunud lääne toodete müügilt kadumine ning pidev elukalliduse tõus puudutab suuremat osa Venemaal elavaid inimesi. Kõigel sellel ei ole aga mitte mingit tähtsust.