Raamat, mida ma viimasel ajal öökapiraamatuna loen, on Loomingu Raamatukogus välja antud Mihhail Šiškini "Sõda või rahu?". Hea raamat neile, keda huvitab Venemaa n-ö progressiivsete intellektuaalide ja liberaalide mõttemaailm.

Raamatut läbib kaks ideed. Esiteks see, et venelased on mahajäänud, orjalik ja tuim rahvas. Seda narratiivi kasutavad vene intellektuaalid sellest ajast, kui Venemaal tekkisid tänapäeva mõistes haritlased, millalgi 18. sajandil vast.

Teine postulaat on, et Venemaa valitsus ja rahvas on kaks täiesti eraldi nähtust. Valitsejad teevad, mida tahavad, rahvas aga elab oma elu. Tavavenelane ei suuda valitsejate tegemisi kuidagi mõjutada ja ei vastuta seega ka kuidagi selle eest, mida "nemad seal" teevad või ei tee.

Šiškin viib sellise sotsiaalse ja poliitilise eraldatuse tagasi Kuldhordi aega, kui Vene vürstid olid mongolite käsutäitjad, keda huvitas vaid lojaalsus Kuldhordile, mitte rahva heaolu. See viimane, kõiges mongolite süüdistamine, pole ka vene intellektuaalses traditsioonis just ebatavaline.

Üks teema, mis viimasel ajal ei sure, on "heade venelaste" teema. Mulle pakub erilist huvi diskussioon sel teemal venelaste endi keskel ja vene keeles. On hulk tegelasi, ka minu Venemaa kolleegide seas, kes suhtuvad vene liberaalidesse kriitiliselt. Üks põhjus on selles, et vene liberaalid üritavad vastutust Ukrainas juhtuva ees lükata ainuüksi Vladimir Putinile ja tema lähikonnale.

Mul oli suvel oma kogemus "heade venelastega". Minuga kontakteerus Novaja Gazeta, Riias baseeruv Venemaa opositsiooniline eksiilväljaanne. No saime siis ajakirjanikega ühes Telliskivi tänavakohvikus kokku. Kes veel mäletab, siis see oli aeg, kui olid aktuaalsed igasugused viisa- ja õppimiskeelud venemaalastele. Ma alles pärast sain aru, et ajakirjanik üritas minult välja pressida arvamust, et turisti- ja tudengiviisadest keeldumine Venemaa inimestele on paha. Mina jälle keerutasin ja ajasin vastu.

Nii me seal rääkisime, kuni ühel hetkel tuli ära: "Milles mina süüdi olen, mina pole Putinit valinud!" Ma siis ütlesin, et kuulge, see on ju teie armee, kes seal teie presidendi käsul igasugu asju teeb.

See on see sama seisukoht, mille pärast Venemaa opositsioonilisi liberaale kritiseerivad adekvaatsed inimesed nii Venemaal kui ka väljaspool seda: toosama ka Šiškini raamatust läbi käiv teema, et tavavenemaalane ei puutu üldse asjasse, kui me räägime Venemaa vägede tegemistest Ukrainas.

Selle seisukohaga paralleelselt eksisteerib "headel venelastel" arusaam, et Putini-vastasus on umbes nagu garanteeritud auhinnaline koht võistlustel. Piisab sellest, kui minna välismaale, lüüa endale rusikaga rinnale ja öelda: "Aga mina olen Putini vastu!". Umbes sama seisukoha lõksu langes ka Lätis äsja kinni pandud telekanal Dožd. Nende arusaam, et igasugune Kremlile opositsiooniline tegevus on midagi, mida välismaalased automaatselt peavad toetama ja armastama ning sellesse kriitikavabalt suhtuma, saigi Dozdile saatuslikuks.

Kõrvaltvaadates on see absurdne seisukoht, mida võib-olla on osaliselt toetanud ka lääne poliitikad ning avaliku elu tegelased, kes korrutavad kogu aeg, et kunagi lõppeb ka Putini režiim ja et muidugi peame "meie" toetama režiimivastaseid. Kes need "meie" oleme ja milles toetus seisneb, seda ei täpsustata.

Tegelikult on see sama sisutühi ja populistlik seisukoht nagu "heade venelaste" sõprade kedratav mantra: "Kui me Venemaa liberaale ei aita, neile turistiviisasid ei anna ning Venemaa tudengitel läänes õppida ei lase, siis tõukame Venemaa elanikkonna Putini käte vahele."

Vabandust, aga Venemaa riik ja ühiskond on juba ammu Putini käte vahel. Kusjuures mitte lihtsalt oma armastatud presidendi käte vahel, vaid lõviosa elanikkonnast toetab kas rohkem või vähem aktiivselt ja entusiastlikult seda, mida nende president teeb. Ja seda mitte esimest aastat, vaid juba vähemalt alates 2014. aastast.

Seda enam on naeruväärne Vene liberaalide katsed näidata ennast Venemaa rahva eestkõnelejatena ja miski revolutsioonilise jõuna, mis kohe-kohe muudab ära Putini režiimi, kui ainult Euroopa vajalikus suuruses toetust annab. On vene keeles ütlus "все нам должны" ehk "kõik on kohustatud meie jaoks [midagi] tegema".

Umbes selle loogika järgi elabki Vene liberaalne opositsioon vähemalt viisteist aastat. Sest – lähme tagasi keskse teema juurde – Putini vastane olemine on nagu auhinnaline koht. See, et enese Putini-vastaseks tunnistamine on alles algus ja et alles nüüd algab ümbritseva maailma veenmine selles, et tegelikult ollakse Kremli režiimi vastu ja soovitakse käimasolevas sõjas Venemaa kaotust ning Ukraina võitu, jõuab enamikele opositsionääridele suure vaevaga kohale.

Vene (eksiil)opositsioon pole nagu saksa Hitleri-vastane opositsioon Teise maailmasõja ajal. Need sakslased soovisid Saksamaale kaotust ning suur osa – kommunistid, sotsiaaldemokraadid või siis töölisklassi vastupanuliikumine Weisse Rose – aitasid ka aktiivselt liitlaste võidule kaasa.

Artikkel, kus oli ka paar lauset minu intervjuust, ilmus Novaja Gazetas alles septembris. Peamine kangelane selles loos oli selleks ajaks juba skandaalidega ümbritsetud Filipp Loss. Filipp Loss oli solvunud, loo kirjutaja oli solvunud, Venemaa "progressiivne üldsus" oli solvunud. Kõik selle pärast, et tundsid distantsi ja kohati isegi võõristust endi kui Venemaa Föderatsiooni inimeste suhtes.

Ma sain Jõhvis toimunud integratsioonikonverentsil juhuslikult kokku oma ammuse kolleegiga Raadio 2 päevilt, Viktoria Ladõnskaja-Kubitsaga. Rääkisime sellest, miks Loss (ja mitte ainult tema) süüdistab eurooplasi russofoobias. Ka sellest, et kas lääs on tegelikult kohustatud Vene liberaale aitama. Ka sellest, miks ukrainlased lähevad raevu, kui Vene liberaalid järjekordselt väidavad, et "ka meie, venelased, oleme Putini ohvrid".

Viktoria võttis asja väga hästi kokku: "Point on siis selles, et kui Euroopas on sõda, peab fookuses olema esmalt meie julgeolek, sellest tulenevalt tuleb toetada Ukrainat (ta sõdib ka meie eest, oleme ühel taldrikul) ja aidata ukrainlasi nii siin kui ka seal. Esmalt mõistagi meie ise, Eesti. Seejärel liitlased ja alles siis (juhul, kui üldse) mured, mis kostavad idapiiri tagant."